Põllutööliste elu.

Ma ei hakka sissejuhatusega vaeva nägema, sest see pole mul kunagi tugev külg olnud. Jätkan lihtsalt sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Farmitöö on väsitav, aga vahelduseks päris tore. Esimene nädal möödus kõplamise tähe all. Reede oli paar tundi lühem, sest oodati tormi. Laupäevaks lubati tööd, aga ilmselgelt tuli taevast alla liiga palju vett, seega saime nädalavahetuse puhata. Laupäevane torm oli päris hull. Eestis pole me sellist asja näinud, taevas muudkui välgutas ja valge vesi tuli alla. Teistmoodi, aga samas torm nagu torm ikka.

Igatahes esmaspäevast lubati meile toredamat tööd, kui kõplamine. Hommikul kõplasime smokoni (kümneminutiline paus) ja pärast seda jagati meie kaheksane seltskond kaheks. Aasiarahvas läks kastma ja eurooplased hakkasid tegema infilli. Infill on uute taimede istutamine. Seda saab teha pärast suurt vihma, sest siis on maapind märg ning istikud ei sure kohe kuuma mulla sisse. Miks ma nii ütlen? Seepärast, et päris palju on taimi, mis pole vastu pidanud ning on nii-öelda välja läinud. Põhjusi on erinevaid. Näiteks on keegi agar kõplaja puu elutee lõpetanud või on päike liiga teinud. Saime targaks, et ühel põllul on väga palju taimi vaja uuesti istutada seetõttu, et sinna pandi kaks erinevat satsi nii-öelda katsetaimi. Esimesed olid tavalised istikud, millel oli juure ümber ampull, mis tuli purustada. Teised meenutasid potitaimi ehk et puu oli istutatud potti ja see tuli sealt kätte saada. Paraku oli potipuu kehv variant, sest selle kätte saamine oli keerukas protsess. Pool mullast jäi potti, pool kadus ära ja siis jäi alles tihtilugu juureta roots, millega polnud midagi teha. Mõlema puhul oli halb ka see, et puud ei pidanud kuumale mullale vastu ja surid ära. Meie istutame praegu selliseid puid, mis on kasvanud turbapottides. Istutamegi selle laguneva potiga koos. Unustasin öelda, et tegelikult need taimed ei ole kallid, sest suureks kasvanud puudelt võetakse oksi, millest saab edukalt uusi istikuid kasvatada.

Istutamise töö pole tegelikult keeruline. Ilmselt olete isegi elu jooksul mõne taime või lausa puu istutanud. Meile anti pisikesed labidad, aga vabalt võib öelda, et need on kühvlid. Igatahes sellega teema väikese augu, taim sisse ja muld peale. Ümberringi veel puusodi. Seda puusodi tehakse nende samade puude tüvedest. Need pannakse purustajasse ja saabki selle materjali, mida puu ümber panna. Kui seda puru parajasjagu mulla pealt võtta pole, siis jääb see etapp vahele. Puud on teineteisest kahe sammu kaugusel. Normaalsel inimesel kaks sammu, alakasvulisel ehk minul vähemalt kaks ja pool.

Read on umbes 800 meetri pikkused ning päeva jooksul kõnnime vähemalt 10 kilomeetrit ära küll. Ehk rohkemgi. Muidugi kummardame loendamatuid kordi, sest vahepeal on puid ikka väga palju vaja mulda pista.

Kastmas me pole käinud, aga see pidavat jube lihtne olema. Veepaagiga traktor sõidab ees ning neli inimest on voolikutega taimi kastmas. Korraga saab teha kaks rida, seega mõlemal pool paaki on kaks inimest. Lihtsalt kõnni ja tee veega taime ümber ring. Vesi ei ole lõhnatu, vaid sinna on lisatud mürkainet, mis peletab väikseid usse, kellele meeldib puutüvesid närimas käia.

Esmaspäeval saime tunnikese kauem tööd teha. Teisipäeval oli hommikul taas kõplamine ning seejärel istutamine. Etteruttavalt võin öelda, et tööpäev kestis peaaegu 12 tundi, seega saime natuke lisaraha teenida. See päev oli väsitav, sest olime põllul kus oli suur osa reast vaja uuesti istutada. Ma tõesti ei kujuta ette kui palju taimi me istutasime. Kamba peale üle tuhande raudselt. Taimed on pandud kahe ATV peale, neid on seal umbes kümme alusetäit ning ühel alusel on 42 taime. Kumbalgi ATVl on oma sektsioon, milles tuleb tööd teha. Sõltuvalt sektsioonist on seal kaheksa kuni kümme rida. Selles kõige hullemas sektsioonis kulus rea peale vähemalt kolm alusetäit, seega pidevalt kükki-püsti. Vähemalt saame hea trenni, sest pärast tööd ei jaksa peale pesemise, söögitegemise ja magamaminemise midagi teha.

Kirjutan natuke täpsemalt nüüd sellest imepuut duboisiast. Antud puud kasvatatakse maailmas kokku neljas farmis. Kolm neist asuvad Austraalias ning üks Brasiilias. Kolm Austraalia farmi asuvad siinsamas, kus meiegi töötame. Need pole üksteisest kaugel vaid põhimõtteliselt naaberfarmid. Nagu ma ükskord enne kirjutasin, siis sellest puust valmistatakse ravimeid. Kogutakse puulehti, mis transporditakse ravimifirmasse Saksamaal. Nendest puudest tehakse ravimit kõhukrampide, -valude või –probleemide leevendamiseks. See on vaid üks ravim, mida tehakse. Tegelikult on mingid ravimid veel, aga nende kohta me ei tea. Neisse vist ei kulu nii palju selle puu saadust. Igatahes ei osanud ka töökaaslane, kes on seal farmis juba kaks aastat töötanud, öelda, mis ravimeid veel tehakse. Ütles vaid, et see on selline salavärk, millest peale tootjate ja farmiomanike väga paljud teadma ei pea. Seoses meie töökohaga, siis farmil on maad 1300aakrit. Kolm farmi kokku on 3500 aakrit.

Seal põllul on tegelikult ilus töötada, sest vaated on niivõrd ilusad. Ma ei hakka teile iga puud ja mäge kirjeldama, sest kõik, kes kunagi on raamatut „Väike Illimar“ lugenud, teavad, et võib olla võrdlemisi igav lugeda, mitu lehte on puul, kuidas päike puule langeb, kuidas ta erineva ilmakaare tuule puhul liigub ja nii edasi.

Aga ülejäänud nädal on möödunud samuti töötähe all. Tööpäevad on pikad, aga lihtsamad kui enne. Sander on puudele seda sodi ümber kühveldanud, aga see on rohkem meestetöö ja naisi sinna asjatama pole vaja. Tüdrukute ja Taiwani mehega tegeleme kastmisega. Veepaak on ees ja me muudkui kõnnime. Töö on tohutult lihtne, aga väga igav ja aeglane. Aga seni kuni meile selle eest hästi makstakse, on kõik korras. Tegelikult kastavad need ka, kes kühveldamise või millegi muuga tegelevad, seega kõik saavad põllul jalutamas käia. Siinkohal vabandan varasema eksitava info pärast, farmis pole mitte jaapanlased, vaid hoopis Taiwani rahvas.

Meid on farmis päris palju ning abis on olnud ka teiste farmide töötajad. Seda kõike seepärast, et töö rutem tehtud saaks. Täna pärast järjekordset pikka tööpäeva tehti väike istumine, kus sai mõnusalt juttu ajada. Inimesed on siin ikka marutoredad! Olgu öeldud, et ei mina ega Sander pole kumbki õllesõber, aga saime Austraalia õlle ikka ära maitstud. Võrreldes Eesti õllega tundus üsna lahja lurr, aga neil vist ongi siin pigem lahja alkohol. Kui me oleme öelnud, et Eestis juuakse tihtilugu neljakümne kraadist alkoholi, siis on neil silmad suured. Aga küll nad seda kraami maitsta saavad, sest hetkel on plaan viimasel tööpäeval neile Vana Tallinn kinkida.

Muide, et meil siin igav ei hakkaks tegime nädala keskel tsirkust ka. Lukujumal pole minuga, sest viimase paari kuu jooksul oli see juba teine kord, kui oli tarvis lukku muukida. Kes teab, siis mõni aeg tagasi, ronisin oma koju akna kaudu. Seekord juhtus nii, et oli aeg esimesele pausile sõita ja meie auto uksed on lukus. Otseloomulikult olime just sel päeval otsustanud mingil põhjusel aknad kinni jätta ning võtmed jätta autosse, mitte taskusse. Õnneks on siin osavad automuukijad, seega üks väga äge tüüp aitas meil autosse sisse saada. Õigemini, tegelikult proovis peaaegu terve armaada meid aidata. Vähemalt saadi eestlaste kulul üks hea naer naerdud ning meie saime teada, et oleme ostnud endale iselukustuva auto.

Järgmise korrani, kallid blogilugejad!

K&S