esmaspäev, 20. august 2018

Austraalia kutsub!

4 aastat on mööda läinud, kuid Austraalia ootab meid taas ja meie ootame temaga taaskohtumist!
Ma usun hästi palju sellesse, et kui midagi väga tahta ja sellest kõvasti unistada, siis see saab tõeks. Vaikselt ikka mõtlesime Sandriga, et me läheme tagasi, kui aeg on õige ja unistuse "parim enne" veel mööda pole läinud. Nüüd on see aeg käes ja oktoobris läheme vaatame, kas reaalsus on parem kui unistus ja võtame teid sellele teekonnale kaasa.
Ma kirjutan kunagi veel täpsemalt minekust ja plaanidest, aga täna tahan ma kirjutada sellest, mis andis emotsioone vähemalt kogu aastaks, kui meid Eestis ei ole. See augustikuu nädalavahetus, kus sõbrad võtavad aega selleks, et tulla külla, nautida suveõhtut (seda õiget ja vihmast nagu Eestis tavapäraselt ikka), olla koos meiega ja aidata meile meelde tuletada, kui imelistest inimestest me ümbritsetud oleme. Lahkumine läks jälle kraadivõrra kurvemaks, aga hea on teada, et te olete olemas ka siis, kui me tagasi tuleme.
See suveõhtu tegi selle minekuplaani veel reaalsemaks ja mulle jõudis kohale, et me päriselt lähemegi - meil on viisa, lennupiletid ja sõbrad, kelle tahaks kohvrisse kaasa pakkida. See on vist tänutunne, kui mõtled, et sõbrad ongi meie elu lotovõit ja kojusõites tabad end ikka ja jälle mõttelt, et millega me need inimesed oleme oma ellu ära teeninud. Ilmselgelt arvate täiesti täppi, kui ütlete, et kindlapeale hoidsin terve tee pisaraid tagasi, sest mis teha, et need ägedad emotsioonid just silmadest välja tahavad tulla. Ja see känguru ... ühe me jätame koju meid ootama, teise võtame kaasa koos teie heade soovidega. Ma ei usu siiamaani seda kõike. Tallinna linnapiirile jõudes võtsin tagaistmelt känguru ja leidsin sealt muuhulgas (sõbrad, te olete ikka parajad kraaded, aga me armastame oma kraadesid väga!) hunniku häid soove. Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean ütlema, et ma ei suutnud esimestki lugeda nii, et ma ei nutaks. Mul ei ole enda kaitseks midagi öelda ja selguse huvides lihtsalt põgusalt mainin, et Sander oli ka selles osas emotsionaalne. No ja nii ta läks siis koduni välja - lõpuks vaikuses, sest kui ma oleks veel kõva häälega püüdnud öelda, et "Ma ei usu ikka veel, et see kõik on meiega juhtunud ja see on meie elu, meie sõbrad!", siis ma oleks lakkamatult edasi tönninud.
Me ilmselt ei ütle piisavalt tihti seda, kui õnnelikud ja tänulikud me oleme, et te meil olemas olete. See oli meie vaieldamatult kõige lemmikum ja emotsionaalsem nädalavahetus sel suvel. Aitäh teile!
Me ootame teid kõiki tagasituleku tšillile ükskõik, kus see ka ei toimuks ja kui Austraaliasse peaksite sattuma, siis ootame teid alati külla, et teid oma seiklustele kaasa võtta või viia kohtadesse, kus kordki elus peaks ära käima.
Aitäh, me imelised sõbrad!
K&S