Põllutööliste elu.

Ma ei hakka sissejuhatusega vaeva nägema, sest see pole mul kunagi tugev külg olnud. Jätkan lihtsalt sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Farmitöö on väsitav, aga vahelduseks päris tore. Esimene nädal möödus kõplamise tähe all. Reede oli paar tundi lühem, sest oodati tormi. Laupäevaks lubati tööd, aga ilmselgelt tuli taevast alla liiga palju vett, seega saime nädalavahetuse puhata. Laupäevane torm oli päris hull. Eestis pole me sellist asja näinud, taevas muudkui välgutas ja valge vesi tuli alla. Teistmoodi, aga samas torm nagu torm ikka.

Igatahes esmaspäevast lubati meile toredamat tööd, kui kõplamine. Hommikul kõplasime smokoni (kümneminutiline paus) ja pärast seda jagati meie kaheksane seltskond kaheks. Aasiarahvas läks kastma ja eurooplased hakkasid tegema infilli. Infill on uute taimede istutamine. Seda saab teha pärast suurt vihma, sest siis on maapind märg ning istikud ei sure kohe kuuma mulla sisse. Miks ma nii ütlen? Seepärast, et päris palju on taimi, mis pole vastu pidanud ning on nii-öelda välja läinud. Põhjusi on erinevaid. Näiteks on keegi agar kõplaja puu elutee lõpetanud või on päike liiga teinud. Saime targaks, et ühel põllul on väga palju taimi vaja uuesti istutada seetõttu, et sinna pandi kaks erinevat satsi nii-öelda katsetaimi. Esimesed olid tavalised istikud, millel oli juure ümber ampull, mis tuli purustada. Teised meenutasid potitaimi ehk et puu oli istutatud potti ja see tuli sealt kätte saada. Paraku oli potipuu kehv variant, sest selle kätte saamine oli keerukas protsess. Pool mullast jäi potti, pool kadus ära ja siis jäi alles tihtilugu juureta roots, millega polnud midagi teha. Mõlema puhul oli halb ka see, et puud ei pidanud kuumale mullale vastu ja surid ära. Meie istutame praegu selliseid puid, mis on kasvanud turbapottides. Istutamegi selle laguneva potiga koos. Unustasin öelda, et tegelikult need taimed ei ole kallid, sest suureks kasvanud puudelt võetakse oksi, millest saab edukalt uusi istikuid kasvatada.

Istutamise töö pole tegelikult keeruline. Ilmselt olete isegi elu jooksul mõne taime või lausa puu istutanud. Meile anti pisikesed labidad, aga vabalt võib öelda, et need on kühvlid. Igatahes sellega teema väikese augu, taim sisse ja muld peale. Ümberringi veel puusodi. Seda puusodi tehakse nende samade puude tüvedest. Need pannakse purustajasse ja saabki selle materjali, mida puu ümber panna. Kui seda puru parajasjagu mulla pealt võtta pole, siis jääb see etapp vahele. Puud on teineteisest kahe sammu kaugusel. Normaalsel inimesel kaks sammu, alakasvulisel ehk minul vähemalt kaks ja pool.

Read on umbes 800 meetri pikkused ning päeva jooksul kõnnime vähemalt 10 kilomeetrit ära küll. Ehk rohkemgi. Muidugi kummardame loendamatuid kordi, sest vahepeal on puid ikka väga palju vaja mulda pista.

Kastmas me pole käinud, aga see pidavat jube lihtne olema. Veepaagiga traktor sõidab ees ning neli inimest on voolikutega taimi kastmas. Korraga saab teha kaks rida, seega mõlemal pool paaki on kaks inimest. Lihtsalt kõnni ja tee veega taime ümber ring. Vesi ei ole lõhnatu, vaid sinna on lisatud mürkainet, mis peletab väikseid usse, kellele meeldib puutüvesid närimas käia.

Esmaspäeval saime tunnikese kauem tööd teha. Teisipäeval oli hommikul taas kõplamine ning seejärel istutamine. Etteruttavalt võin öelda, et tööpäev kestis peaaegu 12 tundi, seega saime natuke lisaraha teenida. See päev oli väsitav, sest olime põllul kus oli suur osa reast vaja uuesti istutada. Ma tõesti ei kujuta ette kui palju taimi me istutasime. Kamba peale üle tuhande raudselt. Taimed on pandud kahe ATV peale, neid on seal umbes kümme alusetäit ning ühel alusel on 42 taime. Kumbalgi ATVl on oma sektsioon, milles tuleb tööd teha. Sõltuvalt sektsioonist on seal kaheksa kuni kümme rida. Selles kõige hullemas sektsioonis kulus rea peale vähemalt kolm alusetäit, seega pidevalt kükki-püsti. Vähemalt saame hea trenni, sest pärast tööd ei jaksa peale pesemise, söögitegemise ja magamaminemise midagi teha.

Kirjutan natuke täpsemalt nüüd sellest imepuut duboisiast. Antud puud kasvatatakse maailmas kokku neljas farmis. Kolm neist asuvad Austraalias ning üks Brasiilias. Kolm Austraalia farmi asuvad siinsamas, kus meiegi töötame. Need pole üksteisest kaugel vaid põhimõtteliselt naaberfarmid. Nagu ma ükskord enne kirjutasin, siis sellest puust valmistatakse ravimeid. Kogutakse puulehti, mis transporditakse ravimifirmasse Saksamaal. Nendest puudest tehakse ravimit kõhukrampide, -valude või –probleemide leevendamiseks. See on vaid üks ravim, mida tehakse. Tegelikult on mingid ravimid veel, aga nende kohta me ei tea. Neisse vist ei kulu nii palju selle puu saadust. Igatahes ei osanud ka töökaaslane, kes on seal farmis juba kaks aastat töötanud, öelda, mis ravimeid veel tehakse. Ütles vaid, et see on selline salavärk, millest peale tootjate ja farmiomanike väga paljud teadma ei pea. Seoses meie töökohaga, siis farmil on maad 1300aakrit. Kolm farmi kokku on 3500 aakrit.

Seal põllul on tegelikult ilus töötada, sest vaated on niivõrd ilusad. Ma ei hakka teile iga puud ja mäge kirjeldama, sest kõik, kes kunagi on raamatut „Väike Illimar“ lugenud, teavad, et võib olla võrdlemisi igav lugeda, mitu lehte on puul, kuidas päike puule langeb, kuidas ta erineva ilmakaare tuule puhul liigub ja nii edasi.

Aga ülejäänud nädal on möödunud samuti töötähe all. Tööpäevad on pikad, aga lihtsamad kui enne. Sander on puudele seda sodi ümber kühveldanud, aga see on rohkem meestetöö ja naisi sinna asjatama pole vaja. Tüdrukute ja Taiwani mehega tegeleme kastmisega. Veepaak on ees ja me muudkui kõnnime. Töö on tohutult lihtne, aga väga igav ja aeglane. Aga seni kuni meile selle eest hästi makstakse, on kõik korras. Tegelikult kastavad need ka, kes kühveldamise või millegi muuga tegelevad, seega kõik saavad põllul jalutamas käia. Siinkohal vabandan varasema eksitava info pärast, farmis pole mitte jaapanlased, vaid hoopis Taiwani rahvas.

Meid on farmis päris palju ning abis on olnud ka teiste farmide töötajad. Seda kõike seepärast, et töö rutem tehtud saaks. Täna pärast järjekordset pikka tööpäeva tehti väike istumine, kus sai mõnusalt juttu ajada. Inimesed on siin ikka marutoredad! Olgu öeldud, et ei mina ega Sander pole kumbki õllesõber, aga saime Austraalia õlle ikka ära maitstud. Võrreldes Eesti õllega tundus üsna lahja lurr, aga neil vist ongi siin pigem lahja alkohol. Kui me oleme öelnud, et Eestis juuakse tihtilugu neljakümne kraadist alkoholi, siis on neil silmad suured. Aga küll nad seda kraami maitsta saavad, sest hetkel on plaan viimasel tööpäeval neile Vana Tallinn kinkida.

Muide, et meil siin igav ei hakkaks tegime nädala keskel tsirkust ka. Lukujumal pole minuga, sest viimase paari kuu jooksul oli see juba teine kord, kui oli tarvis lukku muukida. Kes teab, siis mõni aeg tagasi, ronisin oma koju akna kaudu. Seekord juhtus nii, et oli aeg esimesele pausile sõita ja meie auto uksed on lukus. Otseloomulikult olime just sel päeval otsustanud mingil põhjusel aknad kinni jätta ning võtmed jätta autosse, mitte taskusse. Õnneks on siin osavad automuukijad, seega üks väga äge tüüp aitas meil autosse sisse saada. Õigemini, tegelikult proovis peaaegu terve armaada meid aidata. Vähemalt saadi eestlaste kulul üks hea naer naerdud ning meie saime teada, et oleme ostnud endale iselukustuva auto.

Järgmise korrani, kallid blogilugejad!

K&S

Pildijutt vol6.

Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol1.

 Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol2.

Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol3.

Sirutuspaus.

 Tööloom suhkrupausil.

 Põllupäev number 1.

 Kallis põld, tuuni mu tossu.

 Me farm.

Me farm.

Maailma kõige pikem blogipostitus!

Eelmises postituses rääkisime, et otsime tööd. Napilt jõudsin jutu teile lugemiseks anda ja Sander leidis ühe töökoha, kuhu ta kohe vestlusele kutsuti. Tegemist oli väikese perefirmaga, kes tegelevad kasutatud kodumasinate hoolduse ja müügiga. Omanikud olid pärit Makedooniast, elanud mõnda aega Uus-Meremaal ja kolinud seejärel Austraaliasse. Eestist nad väga palju ei teadnud, aga suutsid meid Venemaaga seostada. Makedoonlanna avaldas arvamust, et kunagine Nõukogude Liit oli ikka väga võimas ning tal olevat üsna kahju, et see lagunes, sest nüüd on Venemaa suhteliselt nõrk. Me ei jäänud võlgu ning ütlesime, et Eesti on väga uhke oma taasiseseisvumise üle ning Nõukogude Liidust puudust ei tunne. Igatahes alguses jutu järgi tundus, et töökoht on olemas, aga hiljem hakkasid omanikud kõhklema ja kahtlema, et kas ja kuidas Sander Austraalias ikka töötada võib ja millega sõita tohib ning nii edasi. Tuur tehti Sandrile ära ning räägiti ka tööülesannetest. Ta oleks pidanud hakkama kodumasinaid autoga vajalikesse kohtadesse vedama, neid tassima ja vajadusel paigaldama. Kohe öeldi, et tema tohib masina tassida vaid esimesele korrusele, mitte kõrgemale. Kui just pole varasemat kokkulepet lisatasu osas või kui tellija teda tarnimisel ei abista. See töökoht jäi siiski saamata. Ei tea, kas asi oli nende kahtlustes meie viisa osas või milleski muus.

Samal päeval tahtsin oma CV viia ühte uude jäätisekohvikusse, kuhu otsiti teenindajat. Varem olin internetis ka oma CV ja jutud kirjutanud, aga kuna mul polnud midagi kaotada, mõtlesin, et käin ka kohapeal ära. Aga üllatus-üllatus, meie ei suutnud antud tänaval ja aadressil sellist kohta leida. Võib-olla olime lihtsalt pimedad, aga võib-olla oli tegemist petukaubaga. Seda petuasja siin ikka liigub. Paar päeva hiljem leidsin kuulutuse, kus pakuti koristamistööd. Palk oli hea ja vaevalt, et töögi konti oleks murdnud. Sain kohe positiivse vastuse ning kutse minna nii-öelda proovipäevale. See oleks olnud tasustamata. Aga saadetud kiri ei tekitanud minus tahtmist siiski kohale ilmuda. Sisetunne ütles, et ma ei peaks sinna proovipäevale minema ja ma ei läinudki. Sisetunne ei valetanud, sest samal hommikul leidsime endale töökoha. Saime nädalaks-kaheks tööle ühte farmi kolmsada kilomeetrit Gold Coastist eemal.

Tööisu on suur. Puhata on tore küll, aga lõpuks väsitab see ka ära. Pluss võiks ju raha ka teenida, et saada siin ringi reisida ja maad avastada.  Kuulsin, et memm oli öelnud, et tööle peaks kas või seepärast saama, et oleks ressurssi, mille eest tagasi koju sõita. Seega kallis memm, muretseda pole vaja. Hakkan väikest osa oma kojusõidurahast teenima. Aga samas on veel aega selle kiire asjaga.

Kui nüüd tagasi selle farmijutu juurde tulla, siis on nii, et pakkisime teisipäeva hommikul oma asjad ja ütlesime Gold Coastile head aega. Sõit siia oli küll pikk, aga oh kui ilus! Suurtelt kiirteedelt möödas, muutusid teed käänuliseks, kõrgused suuremaks ning vaade imeilusaks. Siinne kant tundub suhteliselt mägine, nii et võtame plaaniks teha üks mõnus mägimatk.

Pärast kolmetunnist sõitu jõudsime kohale. Me elame nüüd linnas nimega Kingaroy. Linn on üsna väike, siin elab nii umbes 7000+ inimest. Linn on tuntud kui Austraalia Maapähkli pealinn, sest siin asub riigi suurim maapähklite töötlemise tehas. Siinkandis on veinitegemine ka popp ning Kingaroy on lisaks maapähklitele ka veinitegemises kibe käsi.

Omalt poolt lisame, et majutust siit väga odava raha eest ei leia. Majutuskohti küll on, aga enamasti on need suhteliselt kallid, eriti võrreldes Surfers paradise´ga, kus saime väga normaalse hinnaga korteri üürida. Muidugi uurisime siia tulles ka korterite ja majade variante, need on mõistliku hinnaga, kuid lühikeseks ajaks neid välja ei üürita. Samuti on tegemist rendipindadega, kus peale nelja seina, vannitoa ja köögimööbli midagi ei ole. Tegelikult oleks ka niimoodi hakkama saanud, aga see oleks eeldanud pikaajalist siiajäämist.

Oleme väga põnevil, millised tööülesanded täpselt on ning missugune me tööpäev välja hakkab nägema. Hetkel teame, et asume tööle duboisia farmi. Sellest, mis loom see duboisia on, kirjutan juba siis, kui esimene tööpäev möödas on. Samuti teame, et kaasa tuleb võtta oma toidumoon lõunaks, vesi, pähe panna müts, jalga kinnised käimad ning selga pikkade varrukatega pluus. Viimast punkti me ignoreerime, sest täna pärastlõunal, kui me Kingaroysse jõudsime oli siin 32 kraadi sooja ja pikkade varrukatega töötamine võib suhteliselt piinarikkaks osutuda. Tegelikult ega pikkadel varrukatel muud otstarvet peale päikesekaitse ei olegi, seega panustame oma heale sõbrale SPF30le.

Uus päev ja uued kogemused seljataga. Tegelikult on väsimus kallal ja väga kirjutada ei jaksa, aga praegu on muljed kõige värskemad, seega olge valmis pikaks jutuks.

Hommikul ärkasime kell pool viis, et jõuaksime end valmis sättida, süüa hommikusöögi ja esimest korda tööpostile sõita. Mainin ära, et tööpäev algab meil kell kuus ja kell kolm hakkame põllult kodupoole asutama. Aga alustame ikkagi hommikust. Meie sõit oli pehmelt öeldes huvitav. Alguses oli kõik ilus ja tore, sinnamaani kui sattusime suvalisele kruusateele. Aga kuna kõiketeadja Google Maps väitis, et see on õige tee, siis otsustasime oma seiklust jätkata. Järgmisel hetkel vaatas meile vastu suur punane mägi. Sellel hetkel mõtlesime küll, et oleks vist pidanud neljaveolise maasturi ostma, sest tegelikult võttis see sõit ikka kõhedaks küll. Sa oled ärganud natuke aega tagasi, oled võõras kohas ning ümberringi on ainult mets ja ees on laiutamas miski sügav kuristikulaadne asi. Sõitsime sealt värinaga läbi ja lubasime, et seda teed me enam ei kasuta. Päriselt, meile tõesti tundus, et sattusime filmi „Vale pööre“. Jõudsime kohale, algul peatusime vales kohas, aga õnneks oli farm vaid paarisaja meetri kaugusel kurvi taga. Kuigi me pole veel koaalasid või kängurusid näinud, siis hommikul oli meil akna taga papagoi ning metsavahel kohtusime kahe jäneseperega.

Igatahes, me jõudsime kohale ja üsna pea saime teada oma tööülesande. Meile anti kätte kõplad ning selgus, et hakkame kõblastega puude ümbrust korda tegema. Puutaimed on veel väikesed ning vahepeal on need paksu rohu sisse eksinud või mingil põhjusel ära murdunud ja kuivanud. Põllud on suured ja ainult puid täis. Nagu enne kirjutasin, siis puu nimi on duboisia ning nende puude lehti kasutatakse ravimi valmistamisel. Me pole veel täpselt aru saanud, et mis ravimiga on tegu, aga küllap me selle varsti välja uurime. Sealne pinnas on kuiv ja muld on roostekarva. Sooja on umbes 35 kraadi, päike paistab ja tuult ei ole. Tööpäeva jooksul varjutas päikese kolm imepisikest pilve ja paar tuuleiili, seega saime natukene jahutust.

Muuhulgas, Sandril on uus nimi. Kuna austraallased arvavad, et jube keeruline on seda hääldada, siis on tema nimevalik suhteliselt lai. Igatahes meie praeguses farmis on tema nimeks: Samuel, Sam või Big bastard (lihtsalt sellepärast, et ta tundub suur inimene olevat). Minu nimi on enamasti siiski Kaisa. Erinevate rõhuasetustega, aga muidu siiski täitsa oma nimi. Aeg-ajalt tuntakse mind ka Keisana.

Töö juurde tagasi tulles, siis kõplamisega tegeleb koos meiega kaheksa inimest. Kaks on Lõuna-Koreast, kaks Jaapanist ja kaks Saksamaalt. Kui meie töötasime lühikeste riietega, siis nemad on pealaest jalatallani pikkades riietes. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Võib-olla on nad tööpäeva lõpus vähem mullaahvid kui meie, aga me jääme siiski lühikestele riietele truuks. Tööpäeva lõpuks oleme suhteliselt punased. Mitte päikesest, vaid sellest tolmust ja mullast, mis seal koguaeg on.

Kui nüüd tööst endast rääkida, siis ei ole mitte midagi hullu. Hommikul kell kuus alustame, kell üheksa on kümneminutiline suitsupaus, mis venib veidi pikemaks. Kuna meie ei suitseta, aga põllult ära peame ikka minema, siis teeme sel ajal värskendava puuvilja. Tagasi põllule ning pooletunnine lõuna algab kell kaksteist. Pärast seda tekib vaikselt juba mõte, et tööpäeva lõpp võiks tulla. Vaatamata sellele, oleme väga produktiivsed. Kui me algul arvasime, et oleme aeglased, siis hiljem selgus, et oleme vist kõige nobedamad. Jõudsime täna ära teha kuus ja pool vagu. Teised vist piirdusid umbes viiega. Esimesed kaks vagu tegime omaette nokitsedes ja juttu ajades, aga arvasime, et kahekesi koos tehes läheb kiiremini ja lõbusamalt. Tõestasime, et nii ongi. Me oleme Sandriga väga hea tiim! Sander tsiteeris mõnda aega mulle „Jääaeg“ filmi ja nalja oli kõvasti. Pärastlõunal ootasime, et aeg läheks natuke kiiremini ning hoidsime enda tuju üleval erinevate Eesti hittidega. Püüdke ette kujutada kahte varest, kes põllul kraaksuvad. Me vähemalt oskasime enda üle naerda. Kuna jutt on tõesti liiga pikaks läinud ja ma üldse ei pahanda, kui te lõpuni ei jaksanud lugeda, siis lõpetuseks kuulus hitt meie versioonis.

15 magamata ööd

olen elanud Surfersis ma

teinud suurt ja julma tööd

et mu keha pruuniks saaks

15 magamata ööd

olen istunud Gumtrees ma

ning nüüd lõpuks tööle sain.

15 magamata ööd

vaevlen lihasvalus ma

kuid koaalat ma ei näe.

Unustasin kirjutada, et täna oli väga tähtis päev. Esiteks meie esimene tööpäev Austraalias, aga ka esimene kord, mil mina sain sõita vasakpoolses liikluses. Võite kergendatult hingata, sest vastassuunda ma ei liikunud ning midagi paha ei juhtunud.

Uute ja loodetavasti lühemate juttudeni!

K&S

Pildijutt vol5.

 Maalritööd.

 Tere hommikust ei tea mis päeval, ei tea mis kell.

 Auto registreerimiseks läks vaja neid pabereid ja mõnda veel.

 Kiire rannalõuna.

 Kiire rannalõuna.

 Millimallikas, kes pidi väidetavalt kõrvetama.

Tegime Eesti lipuga moedemmi.

Kuklapoolel suurte muutusteta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ega tegelikult vahepeal midagi muutunud ei ole. Oleme endiselt Gold Coastil ja otsime endiselt tööd.

On olnud kaks muutust. Mõlemad olid oodatud. Kirjutasime, et kolime suuremasse korterisse. Tehtud! Plaanisime auto korda teha ja registreerida. Tehtud!

Enne kui uude kohta kolisime tegi Sander natuke maalritöid ka. Juhtus, et laest kukkusid mõned värvitükid alla ja me otsustasime, et asja ei saa niimoodi jätta. Tõestusmaterjal on pildipostituses.

Ma arvan, et see oli nädalavahetusel kui käisime õhtul rannas, kus toimus heategevusüritus haigete laste heaks. Nimelt oli see korraldatud lastele, kes veedavad suure osa oma elust haiglas. Kohale oli toodud monstrumauto, olid tantsunumbrid ja diskor ning õhtu lõppes suure ilutulestikuga. Algul arvasime, et see on mingi narritamine, sest tundus, et isegi mõne küla aastavahetuse tulevärk on võimsam. Tegelikkuses pidime oma sõnu sööma. See tulemäng, mis seal lõpuks toimus oli väga võimas. Pilte sellest õhtust ei ole, aga ise mäletame toimunut hästi.

Otsustasime, et proovime enne farmi minemist leida lühiajalise töö siinkandis. Samas selle linnatööga on see jama, et koguaeg nõutakse erinevaid nii-öelda kaarte, mida on tööle asumiseks vaja. Kui tahta minna ehitusele või tellingutele tööle, siis näita ette sinine/valge ja tellingutöötaja kaart. Kui tahad minna miskit koristama, vajad tihtipeale oma varustust ja ABN numbrit. See ABN number on miskine ettevõtte/äriühingu number. Ettekandjaks saamise jaoks peab tegema RSA ehk kui koolitus on läbitud (internetis saab ka teha), siis saad tunnistuse, et võid alkoholi müüa. Kui seda tähtsat paberit ei ole, siis väga ettekandjaks ei saa, sest suuremas osas kohtades tegeletakse ka alkoholimüügiga. Seega nüüd on nii, et loodame heale õnnele, et Sander saab siiski tööle ja mina ei pea kohe RSAd ära tegema ning saan tööle kuhugi, mis ei ole kohvik/restoran. Seda enam, et kolm nädalat töötamiseks on suhteliselt lühike aeg. Te, kes te seda loete, võite öelda, et oleme lollid, et ei taha minna kolmeks/kaheks/üheks nädalaks niimoodi tööle, aga need on siiski meie otsused. Kui leiaks selliseid nii-öelda juhuotsi, oleks päris tore. Endiselt otsime ja küll leiame ka!

Hea uudis on see, et oleme nüüd ametlikult autoomanikud. Õigemini Sander on, sest tema nimi sai tähtsatele paberitele. Aga tegelikult oli see saaga pikk, vaevarikas ja täis bürokraatiat. Ma tean, et pikk jutt pole hea jutt, aga katsun lühidalt teha. Esimene kord öeldi ülevaatusel, et peame muuhulgas ära vahetama esiklaasi, sest seal on paar pisikest täket sees. Püüdsime küll kurba vaese seljakotiränduri nägu teha, aga vist ei tulnud hästi välja. Aga nüüd trummipõrin... Paari päeva pärast pääsesime mitmesaja dollarisest investeeringust hea õnne läbi. Lubasime ja tõestasime, et me plaanime päriselt selle autoga ise sõita ja ei pane seda müüki. See või siis meie kurvad silmad igatahes mõjusid. See-eest käisime teisipäeva hommikul sealsamas autoparanduses, lasime ära vahetada ühe pisikese mootorijubina ja saime ka uued kojamehed. Töö kiire ja korralik. Oh neid tänusõnu, suuri naeratusi ja säravaid silmi, kui meile anti kätte paber, et pääsesime ülevaatuselt läbi. Päev läks kohe palju rõõmsamaks ning me positiivsemaks. Mõtlesime, et ajame paberimajanduse ka korda, et saaksime auto oma nimele kirjutada. Ega see just suur kunst ei peaks olema. Eksisime! Sõitsime kohale ja saime teada, et meil on eelmise omaniku allkiri puudu. Kuigi varasemalt oli omanik öelnud, et kõik on korras ja pärast RWCd minge kirjutage lihtsalt oma nimele. Saime näppu uued paberid, mis kindlasti on vaja enne ümberregistreerimist täita. Helistasime jupp aega sellele onule, kes meile auto müüs. Lõpuks saime ta kätte ja leppisime ruttu kokku koha, kus kohtume. Saime allkirja ning olime kindlad, et nüüd saame asjad aetud. Ilmnes uus takistus. Oli vaja korteriomaniku kirjalikku luba, et ta päriselt lubab meil oma auto tema aadressile kirjutada. Seega saime uue blanketi, mida pidime täitma. Uuel hommikul tuli korteriomanik ning saime ta allkirja. Enam ei näinud me oma teel ühtki takistust. Või siiski... Sõitsime taas kord transpordiametisse ja saime teada, et on aadressikala. Et meie aadress ja tädi aadress on erinevad. Meid saadeti tagasi. Jälle! Käisime pangas, vahetasime ära oma aadressi ja läksime tagasi. Saime asjad korda. Muuhulgas kortsutas ametnik ära paberi, mille lasime korteriomanikul täita. Et ei ole ju vaja, kui pangakinnitus on olemas. Oleks seda meile päev varem öeldud, oleksime saanud asjad aetud poole väiksema aja- ja närvikuluga. Igatahes kogu saaga oli tegelikult suhteliselt pikk, kõik need paberid  ja jooksutamised ajasid lihtsalt lõpuks peast segaseks. Kuigi vahepeal tundus, et antud matši võidab bürokraatia, siis lõpuks jäi seis meie kasuks, seega 1:0 eestlaste kasuks! Saime boonuspunktid õppetundide ja linnas orienteerumise eest.

Me õppisime selle ajaga kaks asja. Esiteks, me oleme liiga ausad. Me oleksime võinud lihtsalt öelda, et me elamegi seal aadressil ning mitte mainida, et tegemist on holiday apartmentiga. Teiseks saime teada, et visadus viib sihile!

Kõigile neile, kes kunagi Austraaliasse tulevad, siis teadmiseks, pabereid tuleb täita palju, homme on tegelikult ülehomme või mitte kunagi ning ära kunagi unusta oma eestlaslikku kangust!

Kui nüüd rääkida millestki muust ka, kui meie autosaagast, siis on nii, et oleme tegelikult siin väga rahul ja õnnelikud. See nädal pole küll erilist rannailma olnud, pigem oleme vaadanud välgutamist ja kuulanud müristamist. Sellest hoolimata on siin ka vihma ajal väga soe ja väike vihmahoog on ainult jahutav. Eile käisime vaatasime natuke laineid ja nautisime päikest, aga pikki rannapäevi pole paar päeva olnud. Me üldse ei nurise. Oleme väga hästi puhanud, sest hästi ei saa aru, mis nädalapäev on ja kella me ei vaata.

Kodustele nii palju, et palun ärge muretsege, et me pole veel tööd leidnud. Me otsime ja leiame!

K&S

Pildijutt vol4.

Nii on nagu elu käib.

Oleme elus ja terved. Elu on lill, kuigi tööd meil veel ei ole ja jäime veel nädalaks Surfersisse. Aga me oleme ju puhkust väärt.

Tegelikult pole põhjus, miks me siia jäime, üldse nii ilus. Me ei saanud autole RWCd peale ehk asjad on nii, et me ei läbinud ülevaatust. Otsustasimegi, et jääme siia veel nädalaks. Ajame autoasjad korda ja liigume edasi kuskile. Enne ülevaatust vahetasid kutid autol piduriklotsid ära, mis pidavat olema ainus põhjus, miks auto RWCd ei saa. Aga tuli välja, et paar põhjust on veel. Küll me need ka likvideerime ja uuel reedel saame ehk juba hakata töökoha poole liikuma.

Leidsime täna hommikul hea õnne peale uue korteri, aga esmaspäeval kolime natuke suuremasse. Õnneks meeldime korteriomanikule väga ja ei pea suurema korteri eest juurde maksma. Endiselt oleme neljakesi korteris, nii saame raha ka natuke kokku hoida ja vajadusel teistelt eestlastelt häid nõuandeid ellujäämiseks.

Aga ega me päris niisama ka ei tshilli. Kuigi iga päev on rannapäev, sessuhtes pole üldse paha. Samas kohe kui netti saame, siis on gumtree ehk kohalik otsinguportaal meie suur sõber. Sealt leiab kõike vist. Meie leidsime auto ja tööd otsime samuti sealt. Elame näeme, kas leiame Surfersisse ka nädalaks töö või naudime puhkust ja otsime farmi.

Anname endast jälle märku, kui miskit muutub ja uued tuuled puhuma hakkavad.

K&S

Pildijutt vol3.

 Jõudsime Gold Coasti

 Siis kui ootamisest peast segaseks läksime

 Õhtune surfiparadiis

 Õhtune surfiparadiis vol2

 Õhtune surfiparadiis vol3

 Rannapäev number 1

Rannapäev number 1

 Rannapäev number 1

 Siis kui Aasia võttegrupile silma jäime

Kodu

Ostsime omale auto

Hommikuäratuseks on selline vaade

Kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on!

Laupäeva hommikul hakkasime sõitma Gold Coastile. Poolteist tundi bussi- ja rongisõitu ning kohal me olimegi. Gold Coastile kohale jõudes ja bussiaknast ookeani nähes jättis süda vist küll paar lööki vahele. Raske oli uskuda, et see on päriselt. Et päris ausalt olemegi kullarannikule jõudnud. Esimesel päeval me siin suurt midagi ei teinud. Saime majutuse ja tegime kesklinnaga natuke tutvust.

Järgmine päev oli juba natuke sisutihedam. Või siis mitte. Jätsime oma majutuskohaga head aega ja kolisime ühte korterisse, mis asub Surfers Paradise rannast kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Täiuslik, kas pole? Jagame korterit veel kahe eestlasega, seega on korterirent ka taskukohase hinnaga. Aknast paistab linnasiluett (loe pilvelõhkujad järjest reas) ning päike ja palmid tervitavad ka. Majutuskoht üle vaadatud, suundusime randa. No tõesti, see on paradiis. Käisime esimest korda elus ookeanis ka. Lained olid mõnusalt suured ning rannavalve andis pidevalt märku, et ujumisala nihkub või tuleb liikuda kaldale lähemale. Rääkides meie tänasest rannakogemusest, siis võib öelda, et kes arvab, et Pärnu rannas on jubemõnus ja lained on suured, siis tulge siia ja arvake uuesti. Siin on palju ägedam! Minul isiklikult oli laintes raskusi, sest lained käisid korduvalt üle pea ja kui sain astuda ühe sammu edasi, siis lainega liikusin kolm tagasi. Ja kas teate seda soolalahust, mida kurgu kuristamiseks tehakse? Korrutage see vähemalt kolmega ja saate teada, kui soolane see vesi siin on. Kuna minul käisid lained rohkem üle pea kui Sandril, siis mina sain korduvalt vee soolasusest aimu. Aga see on pisiasi võrreldes sellega, kui mõnus see paradiis siin ikkagi on!

Suure päevitamise ja vees solberdamise vahepeal peatus meie nina all mingisugune Aasia võttegrupp. Me ristisime nad jaapanlasteks, aga tegelikult me ei tea, mis riigist nad olid. Igatahes saime kaks sekundit kuulsust, sest lisaks linnasilueti vaatele filmiti meid ka. Küll need eestlased on ikka ilusad, et neid filmida tahetakse, eks?!

Ahjaa, harrastame Sandriga vist kujundpäevitamist ka. Sander on pooleldi laiguline ja minul sääred näiteks päikest eriti ei saanud, aga jalalabad ja pahkluud on täiesti kõrbenud. Ja üldse, tuleb välja, et ühtlaselt me päevituda ei oska. Homme lähme uuele katsele ja ehk saame ühtlase jume. Südamerahuks ütleme, et me kasutame päikesekaitsekreemi faktor 30, seega anname endast tegelikult parima, et leida tasakaal kõrbemise ja ilusa pruuni jume vahel.

Ajavahe annab vist ka endiselt tunda või oleme me lihtsalt vanaks jäänud või kolmas variant, et hommikupäike mõjub põhjamaa inimesele äratuskellana. Õhtul kell kümme hakkab uneaeg. Ja meie, kui teada tuntud kuldmagajad, ärkame hommikul kell seitse. Imesid juhtub, ma ütlen!

Vahepeal olime autootsingutel, leidsime ühe, kuid see leidis uue omaniku enne, kui me reageerida jõudsime. Natukese aja pärast leidsime netist puhtjuhuslikult ühe ideaalse auto. Käisime õhtul vaatamas ja kaks päeva hiljem ostsime selle ära. Tegelikult sai diil tehtud juba esimesel õhtul, aga eile käis omanik mehaaniku juures ja tegi paar asja korda. Igatahes saime väga hea diili. Üldse ei nurise. Nii, et nüüd on veel töö leidmine jäänud. Pole midagi öelda, hetkel sujuvad asjad päris hästi.

K&S

Pildijutt vol2.