Idaeurooplaste seiklused Brisbane´s.

Teine päev. Samas tundub, nagu oleksime siin palju kauem olnud. Ilmselt on see siiski märk ajavahest.

Tänane hommik algas kell seitse. No kuidas sa magad, kui helesinine taevas aknast paistab ja päike sisse piilub. Ei maga ju! Äratasin kogemata Sandri ka sellega üles, et ta ikka peab seda ilusat suvetaevast vaatama. Mul oli ju nii hea meel, et täna polnud pilvine, vaid ikka mõnus ja soe. Igatahes tegime väikese hommikusöögi ja umbes kella kümne paiku hakkasime linna asutama.

Alustasime hommikut viie kilomeetrise jalutuskäiguga. Kõndisime nii-öelda praamijaama. No ma tõesti ei tea, on ju rongijaam, bussijaam, las meil siis olla praamijaam ka. Kuna Brisbane´i linna läbib jõgi, siis on tark mõte kasutada siinset praamiliiklust. Väga mugav viis ühelt kaldalt teisele liikumiseks. Praamid sõidavad sagedasti ning Cityhopper liigub lausa tasuta. Kasutasime võimalust ja sõitsime Cityhopperi praamiga kesklinna. Paariminutilise praamisõidu ajal nägime taevakunsti ja sillaekskursiooni. Nimelt on Brisbane´s Story bridge, millele tehakse ekskursioone. Saab jalutada üle silla ja vaadet nautida. Kes tahab natuke selle silla kohta lugeda, siis vana hea vikipeedia aitab. Kuskilt lugesin, et täiskasvanule maksab pilet 75dollarit ja järjekorrad on pikad. Mina isiklikult vaataks seda silda ainult kaugelt ja ei tahaks sealt niisamagi üle jalutada. Sander seevastu kõrgust ei karda ja läheks teeks seal vabalt väikse tiiru. Igatahes jõudsime kesklinna. Jalutasime natukene ringi ja vaatasime pea kuklas pilvelõhkujaid.

Otsustasime, et läheme South Banki ka. Seal asub Austraalia ainus linnasisene rand. Tõesti, see oli super.  Ujumisriideid meil kaasas polnud, aga kuna oli meeldivalt soe ja päike oli meid juba pisut kõrvetanud, siis läksime ikkagi vette. Õnneks kuivasid riided ruttu ja meil oligi põhjust natuke aega seal rannas tshillida ja endale mõnusaid rante päevitada. Seega nagu arvata võite, on päike siin väga intensiivne. Päikesekreem SPF30+ on hädavajalik. Kokkuvõttes oli kordaläinud käik, sest me jäime tõesti rahule. Oled rannas, aga samas oled suurlinnas ja kui silmad kinni panna, siis miski ei reeda, et tegelikult on tegemist Austraalia suuruselt kolmanda linnaga. Kui päevitamisest ära tüdined, saad vabalt kas pilvelõhkujaid vaadata või minna teisele poole kallast tagasi linnamelusse.

Ja nüüd hakkab päeva parim osa. Mõtlesime, et hakkame hostelisse tagasi liikuma, sest siin hakkab kella seitsme paiku juba hämarduma. Plaan oli hea. Mõtlesime, et oleme turistid ja läheme sõidame viimasesse peatusesse. Esimene konks oli see, et peatus oli meie kaldast teisel pool. Aga me olime nii positiivsed ja sinisilmsed ning mõtlesime, et maruvahva ju, näeme milline on teine kallas ja varsti peaks sild ka tulema, et üle jõe minna. Algus oligi tore. Jalutasime mööda jõekallast ning imetlesime sealseid luksusvillasid ja –kortereid. Sander leidis tee äärest treeningmasinad ning katsetas siinse välijõusaali ära. Me ei tea, kuidas seda rada seal tegelikult nimetati, aga me ristisime selle trennikilomeetriks. Jalutasime edasi kindlas teadmises, et kohe tuleb sild ja läheme üle jõe. Pärast mitmeid ägedaid maju ja vastutulevaid sportlasi hiljem, jõudsime üle jõe. Järgmised viis kilomeetrit olid selleks ajaks seljataga. Hakkasime otsima tuttavat tänavat, aga ei leidnud seda. Miks küll? Konks number kaks oli see, et tuli välja, et oleksime pidanud kaks kilomeetrit varem praami peale minema. Oleks te näinud mu nägu, kui Sander võttis kõiketeadja Google lahti ja uuris, kus me päriselt oleme ja kuhu minema peame. Kõiketeadja Google väitis, et meil on koju tagasi minna 11km. Õnneks isegi Google eksis ja pääsesime kokkuvõttes kolmandiku võrra lühema teekonnaga. Mu jalatallad lõid tuld välja ja olid sõna otseses mõttes villis. Siit moraal, et isegi sissekantud jalanõud võivad hakata trikke tegema. Ainuke positiivne asi tol hetkel oli see, et me teadsime, kuhu me siis päriselt minema peame. Mis siis ikka, jalutasime tagasi. Õnneks ei pidanud kaua oma praami ootama ning saime kiiresti teisele kaldale. Oleks me seda vaid varem teadnud. Konks number kolm, tegelikult olime me vist liiga seiklushimulised, sest kui me oleks läinud maha peatuses, millest hommikul alustasime, oleks kogu see trall ära jäänud. Jõudsime õigesse kohta ning juba oli natuke rõõmsam olla jälle. Sander rõõmustas ka, et nii hea on tuttavas kohas olla. Tegelikult ju vahva, et suurlinnas Brisbane´s on meil kahe päeva jooksul juba tuttav koht tekkinud. Viimane kilomeeter möödus 44 plätudes, aitäh Sander! Igatahes me jõudsime lõpuks hostelisse. Plaanisin teha viieminutilise uinaku, aga läks natuke teisiti ja magasin kaks tundi. Aga kuna ma ei taha endast maailma suurima unekoti muljet jätta, siis vabandan end välja sellega, et Sander pidi mu üles äratama, aga jäi ise ka magama.

Kell saab kohe südaöö ja homne seiklus jõuab järjest lähemale. Brisbane´i seiklus hakkab läbi saama. Meil on veel kohvrid pakkida ja üks öö und vaadata. Hommikul sõidame juba Gold Coastile. Me ei tea, kuidas seal netiga lood on, aga anname endast parima, et uued jutud ja pildid õige pea teieni tuua.

K & S