Kuklapoolel suurte muutusteta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ega tegelikult vahepeal midagi muutunud ei ole. Oleme endiselt Gold Coastil ja otsime endiselt tööd.

On olnud kaks muutust. Mõlemad olid oodatud. Kirjutasime, et kolime suuremasse korterisse. Tehtud! Plaanisime auto korda teha ja registreerida. Tehtud!

Enne kui uude kohta kolisime tegi Sander natuke maalritöid ka. Juhtus, et laest kukkusid mõned värvitükid alla ja me otsustasime, et asja ei saa niimoodi jätta. Tõestusmaterjal on pildipostituses.

Ma arvan, et see oli nädalavahetusel kui käisime õhtul rannas, kus toimus heategevusüritus haigete laste heaks. Nimelt oli see korraldatud lastele, kes veedavad suure osa oma elust haiglas. Kohale oli toodud monstrumauto, olid tantsunumbrid ja diskor ning õhtu lõppes suure ilutulestikuga. Algul arvasime, et see on mingi narritamine, sest tundus, et isegi mõne küla aastavahetuse tulevärk on võimsam. Tegelikkuses pidime oma sõnu sööma. See tulemäng, mis seal lõpuks toimus oli väga võimas. Pilte sellest õhtust ei ole, aga ise mäletame toimunut hästi.

Otsustasime, et proovime enne farmi minemist leida lühiajalise töö siinkandis. Samas selle linnatööga on see jama, et koguaeg nõutakse erinevaid nii-öelda kaarte, mida on tööle asumiseks vaja. Kui tahta minna ehitusele või tellingutele tööle, siis näita ette sinine/valge ja tellingutöötaja kaart. Kui tahad minna miskit koristama, vajad tihtipeale oma varustust ja ABN numbrit. See ABN number on miskine ettevõtte/äriühingu number. Ettekandjaks saamise jaoks peab tegema RSA ehk kui koolitus on läbitud (internetis saab ka teha), siis saad tunnistuse, et võid alkoholi müüa. Kui seda tähtsat paberit ei ole, siis väga ettekandjaks ei saa, sest suuremas osas kohtades tegeletakse ka alkoholimüügiga. Seega nüüd on nii, et loodame heale õnnele, et Sander saab siiski tööle ja mina ei pea kohe RSAd ära tegema ning saan tööle kuhugi, mis ei ole kohvik/restoran. Seda enam, et kolm nädalat töötamiseks on suhteliselt lühike aeg. Te, kes te seda loete, võite öelda, et oleme lollid, et ei taha minna kolmeks/kaheks/üheks nädalaks niimoodi tööle, aga need on siiski meie otsused. Kui leiaks selliseid nii-öelda juhuotsi, oleks päris tore. Endiselt otsime ja küll leiame ka!

Hea uudis on see, et oleme nüüd ametlikult autoomanikud. Õigemini Sander on, sest tema nimi sai tähtsatele paberitele. Aga tegelikult oli see saaga pikk, vaevarikas ja täis bürokraatiat. Ma tean, et pikk jutt pole hea jutt, aga katsun lühidalt teha. Esimene kord öeldi ülevaatusel, et peame muuhulgas ära vahetama esiklaasi, sest seal on paar pisikest täket sees. Püüdsime küll kurba vaese seljakotiränduri nägu teha, aga vist ei tulnud hästi välja. Aga nüüd trummipõrin... Paari päeva pärast pääsesime mitmesaja dollarisest investeeringust hea õnne läbi. Lubasime ja tõestasime, et me plaanime päriselt selle autoga ise sõita ja ei pane seda müüki. See või siis meie kurvad silmad igatahes mõjusid. See-eest käisime teisipäeva hommikul sealsamas autoparanduses, lasime ära vahetada ühe pisikese mootorijubina ja saime ka uued kojamehed. Töö kiire ja korralik. Oh neid tänusõnu, suuri naeratusi ja säravaid silmi, kui meile anti kätte paber, et pääsesime ülevaatuselt läbi. Päev läks kohe palju rõõmsamaks ning me positiivsemaks. Mõtlesime, et ajame paberimajanduse ka korda, et saaksime auto oma nimele kirjutada. Ega see just suur kunst ei peaks olema. Eksisime! Sõitsime kohale ja saime teada, et meil on eelmise omaniku allkiri puudu. Kuigi varasemalt oli omanik öelnud, et kõik on korras ja pärast RWCd minge kirjutage lihtsalt oma nimele. Saime näppu uued paberid, mis kindlasti on vaja enne ümberregistreerimist täita. Helistasime jupp aega sellele onule, kes meile auto müüs. Lõpuks saime ta kätte ja leppisime ruttu kokku koha, kus kohtume. Saime allkirja ning olime kindlad, et nüüd saame asjad aetud. Ilmnes uus takistus. Oli vaja korteriomaniku kirjalikku luba, et ta päriselt lubab meil oma auto tema aadressile kirjutada. Seega saime uue blanketi, mida pidime täitma. Uuel hommikul tuli korteriomanik ning saime ta allkirja. Enam ei näinud me oma teel ühtki takistust. Või siiski... Sõitsime taas kord transpordiametisse ja saime teada, et on aadressikala. Et meie aadress ja tädi aadress on erinevad. Meid saadeti tagasi. Jälle! Käisime pangas, vahetasime ära oma aadressi ja läksime tagasi. Saime asjad korda. Muuhulgas kortsutas ametnik ära paberi, mille lasime korteriomanikul täita. Et ei ole ju vaja, kui pangakinnitus on olemas. Oleks seda meile päev varem öeldud, oleksime saanud asjad aetud poole väiksema aja- ja närvikuluga. Igatahes kogu saaga oli tegelikult suhteliselt pikk, kõik need paberid  ja jooksutamised ajasid lihtsalt lõpuks peast segaseks. Kuigi vahepeal tundus, et antud matši võidab bürokraatia, siis lõpuks jäi seis meie kasuks, seega 1:0 eestlaste kasuks! Saime boonuspunktid õppetundide ja linnas orienteerumise eest.

Me õppisime selle ajaga kaks asja. Esiteks, me oleme liiga ausad. Me oleksime võinud lihtsalt öelda, et me elamegi seal aadressil ning mitte mainida, et tegemist on holiday apartmentiga. Teiseks saime teada, et visadus viib sihile!

Kõigile neile, kes kunagi Austraaliasse tulevad, siis teadmiseks, pabereid tuleb täita palju, homme on tegelikult ülehomme või mitte kunagi ning ära kunagi unusta oma eestlaslikku kangust!

Kui nüüd rääkida millestki muust ka, kui meie autosaagast, siis on nii, et oleme tegelikult siin väga rahul ja õnnelikud. See nädal pole küll erilist rannailma olnud, pigem oleme vaadanud välgutamist ja kuulanud müristamist. Sellest hoolimata on siin ka vihma ajal väga soe ja väike vihmahoog on ainult jahutav. Eile käisime vaatasime natuke laineid ja nautisime päikest, aga pikki rannapäevi pole paar päeva olnud. Me üldse ei nurise. Oleme väga hästi puhanud, sest hästi ei saa aru, mis nädalapäev on ja kella me ei vaata.

Kodustele nii palju, et palun ärge muretsege, et me pole veel tööd leidnud. Me otsime ja leiame!

K&S