Austraalia 2.0: märts 2019

Vahepeal on blogis päris vaikseks jäänud, sest ega me töö kõrvalt suuri seiklusi ette ei võta. Samas täpselt kuu aja pärast selle blogi trükkimise hetkest saab meie korteri üürileping läbi ja uued väljakutsed võivad tulla. Me veel ei tea, mis meid ees ootab, aga küll saate vähemalt kuu pärast teada. Kes tahab igapäevategemistega rohkem kursis olla ja ei jaksa blogijutte ära oodata või lugeda, siis jagame sagedamini oma igapäevategemisi instagrami kontodel. Ehk kui veel silma peal ei hoia, siis @kaisapelt ja @mr_eesmaa on need kontod, kus me seiklused olemas on ja #kaisajasanderaustraalias näitavad ka mõningaid me toimetusi.

Aga mitte sotsiaalmeediast ei tahtnud ma täna rääkida. Blogi vaikuseperioodi jäi üks äge poolteist nädalat, kui Sandri ema ja väikeõde meil külas käisid. Seekord on jutt lühem ning tegin teile vaatamiseks hoopis ühe video.

Ettevalmistused algasid juba varakult – lennupiletite ja viisa organiseerimine, tegevusplaani paikapanemine, voodikoha komplekteerimine ja mis kõige olulisem, tervitussilt, et Põdrapere meist Sydney lennujaamas mööda ei jalutaks.

Ütleme nii, et meist möödajalutamisega lennujaamas läks päris napilt, sest alles siis, kui peaaegu nina vastu tervitussilti oldi, siis leiti meid üles. Samas väikeõde lehvitas juba saabumisalasse jõudes kogu lennujaamale nii aktiivselt, et isegi briti kunglik perekond ei näita oma visiitidel sellist entusiasmi üles. Igatahes üles me üksteist leidsime ja sealt võis seiklus vaid edasi minna.

Esimene päev viis meid Sydney vaatamisväärsustega tutvuma ja kuigi meil on siin üldiselt päikeseline, siis sellel päeval sadas taevast küll kogu maailma vihm alla. Meid see siiski ei heidutanud ning vaadatud said nii ooperimaja kui selle kõrval kõrguv sild ning külaliste soovil saime süüa pannkooke Pancakes on the Rocks’is. Ka järgmine päev oli heitlik ning jalutuskäik ookeani äärde oli küll mõnusalt päikseline, kuid tuul oli niivõrd vali, et ookeanilained olid erakordselt võimsad ning lausa ohtlikud, mistõttu oli vetteminek keelatud. Sander ja väikeõde pistsid jalad siiski vette, aga ega see karistamata siis jäänud. Ootamatu laine käis väikeõel niiviisi üle pea, et nalja ja naeru jagus kohe pikemaks ajaks.

Sander oli paar päeva töölt vabaks võtnud ja esmaspäeva plaanisid nad veeta loomaaias, kuid kahjuks oli koaaladega kohtumine väljamüüdud ja see seiklus lükkus edasi. Küll aga said nad mõnusat ookeanibriisi ja kuumi päikesekiiri nautida Manly rannas. Õhtul käisime üheskoos Hiinalinnas, kus väikeõde tegi oma esimesed (kusjuures edukad!) pulgasöömiskatsetused ning seejärel vaatasime ooperimaja ka pimedas üle.

Edasistel päevadel tegime taas nii-öelda Sydney turistide ABCd – Darling Harbour, Bondi rand ja kohustuslik jäätis Anita’s Gelatos, Taronga Zoo, ussishow La Perouse’s ning barbeque.

Väikeõel oli üks oluline soov Austraaliasse tulles ja selleks oli koaala ja känguru nägemine. See soov sai loomaaias teoks, kui käisime koaalasid päris lähedalt vaatamas. Tavaliselt magavad koaalad ligi 20h päevast, kuid meil õnnestus neid väikseid koaalapoisse ringi trallimas näha, seega oli üks igavesti õnnestunud külaskäik. Ussishow’l käies saime teada, mida teha või mitte teha, kui ussiga kokku satud ja uskuge või mitte, enamasti ussi isegi ei huvita, et sa ligiduses oled. Samas öeldi, et kui ussilt hammustada plaanid saada, siis Austraalia on parim riik, kus see juhtuda võiks, sest siin on praktiliselt kõik vajalikud vastumürgid olemas. Kuigi olime ise varemgi La Perouse’s käinud, siis show’d me veel näinud polnud ja olime ka unustanud, et seal on imeilus pisike rand, kus vesi on nii rahulik ja läbipaistev, et lausa lust on seal tsillida. Kahju kohe, et talv peale tuleb ja siinkandis enam randa varsti asja ei ole.

Viimase õhtu veetsime kambakesi (Johanna ja Alex olid ka seltsis) grilliplatsil ja tegime ühe korraliku bbq, et lennukis ometi kõht tühjaks ei läheks.

Oli üks vägev nädal ning neljakesi meie pisikeses korteris elamine läks samuti superhästi. Kuigi me Sydney’st peagi ära kolime, siis see kogemus näitas, et võime teinekordki kaugeid külalisi võõrustada. Seega kuhu iganes seiklus meid viib, olete külla oodatud!

Vahepeal muud märkimisväärset juhtunud ei ole, kuid enne ärakolimist plaanime osta auto, et siis paar päeva Sydney ümber seigelda. Siis saame juba rääkida sellest elust, mis meile Austraalia puhul eriti meeldib - teadmatus järgmise sihtkoha ees, uued piltilusad kohad, tähistaevas Linnuteega, kõrvetav kuumus, imeline loodus ja matkarajad ning palju muud.

Räägime varsti!

K&S

PS. pildid on suvalises järjekorras nagu ikka.

Sandri kunstiteos ehk kuidas lennujaamas Põdrad üles leida

Reisisellide näost on näha, et nad ei ole meid veel üles leidnud

Käisime lennureisiga tiigreid vaatamas, aga kedagi polnud kodus

Pancake on the Rocks ei vedanud seegi kord alt

Hommikusöök Austraalia moodi

A sa oled enne korkidest tehtud ninasarvikut näinud?

See ussishow on La Perouse's juba 120 aastat igal pühapäeval toimunud

Darling Harbour

A kas teadsid, et kaelkirjaku keel on ligi 40cm pikk ja kuna ta seda söögi kättesaamiseks kasutab, siis sellel on looduslik päikesekaitse, et päike keelt ära ei kõrvetaks?