Mida sina aasta tagasi tegid?

Ootusärevus, teadmatus ja uudishimu on mul veel selgelt meeles. Mõrkjasmagus head aega lennujaamas ja olimegi kahekesi kogu maailma vastu. Ma mäletan, et mul oli nii palju emotsioone ja mõtteid, aga üks tunne, mida ma ei kogenud, oli hirm. Ma ei kartnud. Mis saaks valesti minna, kui ma lähen maailma teise otsa kõige parema reisikaaslasega?


Ma mäletan lahkumise päeva väga hästi, aga mäletan veelgi paremini reisi jooksul kogetut. Ma ei unusta meie suurepäraseid seiklusi, väärtuslikke kogemusi ja imetoredaid inimesi.


Hoolimata sellest, et oleme kodus olnud päris pikalt, siis ei möödu minul ühtki nädalat, mil keegi ei küsi, et kuidas seal Austraalias ikka oli. Aegajalt annan sõpradele/tuttavatele nõu, et mida peaks tegema enne, kui sellisele pikale reisile minna. Tean, et olen ka selleteemalise blogipostituse võlgu. Samuti on maksuteemaline postitus ootel. Loodetavasti ilmub see enne selle aasta lõppu, sest praegu pole mul midagi sellest kirjutada, sest ausalt öeldes on sellega ikka üks igavene jama. Õnneks tundub, et asjad hakkasid lõpuks liikuma ning saan varsti selle saaga kirja panna.


Ma ei saa üle ega ümber sellest, et Austraalia oli meie vastu tõeliselt hea. Meil ei olnud ühtki ületamatut olukorda ega ühtki konflikti kohalikega. Samuti leidsime töökohad üllatavalt kergesti. Sellegipoolest pean tunnistama, et olen alati seda meelt, et kui oled ise avatud, kohanemisvõimeline ja teiste vastu hea ning mõistev, siis ei saagi miskit valesti minna.


Minult on küsitud, et kas see aeg polnud mahavisatud? Selle peale teen alati üllatusest suured silmad. Mis mõttes mahavisatud? Saage aru, see oli võrratu aeg ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Ja ma teeksin seda võimaluse korral iga kell uuesti.


Möödunud aasta jooksul elatud seljakotiränduri elu on praeguseks asendunud stabiilse elurütmiga. Sander elab kasarmus sõdurielu ning mina käin eeskujuliku tööinimese kombel kellast-kellani tööl. Saime külge rännupisiku ning selge on see, et päris välja ei ravi seda kunagi. Ja kas seda ongi vaja?

Ükskord ammu lubasime videojuttu.

Whitsunday & Great Barrier Reef

Great Ocean Road

Jutud kodust.

Austraalia seiklus sai meie jaoks selleks korraks läbi. Oleme juba enam kui kuu aega nautinud kodus olemist. Aga selleks, et reisile joon alla tõmmata, tuleb ka viimased mõtted kirja panna.

Mäletan, et ühel päeval kui Sandriga Sydney's ringi jalutasime, küsisin temalt, et kas ta ootab kojuminekut. Ta võttis oma mõtetega kokku kõik selle, mis toimus ka minu peas. “Jah, tahaks juba koju minna. Ma tean, et me juba ülehomme läheme, sellepärast ootan. Aga kui meil poleks lennupileteid ostetud ja saaksime siin veel olla, siis oleksin siin hea meelega edasi.”

Paljude lemmikküsimus on, et kas reis lühikeseks ei jäänud? Lemmikküsimus number kaks on, et miks te koju tulite? Selleks, et järgmistele sõpradele ja tuttavatele enam enda otsust põhjendama ei peaks, siis kirjutan selle siia. Esiteks, reis ei jäänud lühikeseks. Kui me Eestis lennukile istusime, siis olime üsna kindlad, et tuleme jaanipäevaks koju, sest mina lubasin oma memmele ja Sandril oli kutse kaitseväkke. Austraalias elades kaalusime mitmeid võimalusi, kas tulla ja jääda, kas tulla ja minna, kas üldse tulla? Päris pikalt olime arvamusel, et tuleme ja läheme, aga pärast põhjalikke kalkulatsioone leidsime, et see ei ole kuigi ratsionaalne, sest oktoobriks peaks kaitseväekohustuse tõttu ikka koju tulema. Otsustasime, et tuleme ja jääme! Teise küsimuse vastus jooksis juba esimesest läbi, mina ju lubasin ja Sander läheb kaitseväkke. Nii lihtne see kõik ongi.

Kas me jäime reisiga rahule? Jaa! See oli üks äge seiklus, millesarnast polnud enne kogenud. Mina isiklikult ei oleks Sandrist paremat reisikaaslast ette kujutanud. Mäletan, et enne kui läksime, siis püüdsid mitmed sõbrad selgeks teha, et kui nii pikale reisile koos minna, siis enamasti tullakse eraldi tagasi. Mina oma kangekaelsuses ei lasknud end sellest häirida, sest mida teised ka teavad, eks? Näete, me oleme tagasi ja koos. Mina küll julgustan paare sellist seiklust ette võtma ja eespool välja toodud mõtteid eirama. Kui ise usute, et kõik läheb hästi, siis nii ongi!

Kuigi reis kestis vaid napid pool aastat, julgen öelda, et see oli elumuutev ja silmi avav kogemus. See võib kõlada nagu klišee, aga see on tõsi. Teistsugune keel, kultuur, inimesed, loodus – kõik see muutis nii mind kui minu suhtumist erinevatesse situatsioonidesse ja uskumustesse. Võib öelda, et reis nii arendas, võimendas kui vähendas teatud iseloomuomadusi. Ma olen alati uutest asjadest elevile sattunud, kuid näiteks mööda Austraaliat ringi sõites ja kogu aeg midagi imelist nähes sattusin ma alatihti täielikku ahvivaimustusse ja kilkasin nagu väikene laps. Ma ei uskunud, et ma ainuüksi ägedast loodusest või vaatamisväärsusest nii elevile võin minna. Tõele au andes, siis Sander väsis sellest lapselikust vaimustusest küll lõpuks ära ja kutsus mind päris tihti korrale. Samas Sander, kes räägib enamasti siis, kui tal on midagi tähtsat ja tarka öelda, muutus minu arvates hoopis jutukamaks ja avatumaks, kui ta enne oli. Mul on siiamaani tunne, et nüüd olen vist mina see vaikne ja Sander suhtleja. Elame näeme.

Mina olen seda meelt, et noored peaksid reisima. Kasutage seda võimalust! Kui mitte nüüd, siis millal veel? Tulevikus on see juba keerulisem, sest “juured on alla kasvanud” ja asju, mis kodus hoiavad, on juurde tekkinud. Lennake, vaadake ja kasvage läbi reisimise. Keegi ei mõista teid hukka, kui te ei istu koolipingist koolipinki ja sealt otse pehmele toolile uues töökohas. Nende kogemuste eest, mis reisides saadakse, ei anta küll akadeemilisi kraade ega maksta arveid, aga need on hindamatud! Keegi tarkpea ütles kunagi, et lõppude lõpuks kahetseme me asju, mida me ei teinud.

Mäletan, et umbes pool aastat tagasi kirjutasin, et Austraalia on meie vastu nii hea olnud ja kõik on üsna hästi sujunud. Nii oli tegelikult lõpuni välja. Meil ei olnud ühtki ületamatut probleemi, kõik sujus ja meie olime rahul. Kõik läks tõesti hästi! Olime rahul oma mõlema töökohaga ja sealsete ülemustega, kohtusime toredate inimestega ja olime õnnelikud teineteisega koos olles. Noh, ja mina viisin oma suure unistuse täide ja olen siiamaani enda üle uhke.

Pärast farmielu läks meil Austraalia avastamisega küll suhteliselt kiireks, sest proovisime kuu aja sisse mahutada nii palju kui võimalik. Aga me saime hakkama! Vahepeal küsis Sander küll, et kus linnas me eile olime või mis linna me jõudma peame. Kuigi väiksematest linnadest nägime paljutki vaid pealiskaudselt, ei kahetse me midagi. Võib öelda, et me nägime kuu aja jooksul rohkem Austraaliat kui suur osa austraallastest kogu oma elu jooksul.

Kuna meil on farmipäevad tehtud, siis teame, et enne kui 30 kukub, võime vabalt töö- ja puhkeviisaga tagasi minna. See kas me läheme tagasi ei ole küsimus. Küsimus on, millal me tagasi läheme?

Võib juhtuda, et see ei jää päris viimaseks postituseks, sest kirjutamisharjumus on sees ja vahel tuleb huvitavaid mõtteid, mida reisi kohta jagada. Hetkel on plaanis teha lühike postitus teemal mida-peaks-teadma-enne-kui-Austraaliasse-lähed ja kui me oma maksutagastusega ühele poole oleme saanud, siis jutuke ka selle kohta. Olgu see siis minu enda jaoks või kellegi jaoks, kes kunagi paaniliselt sajal eri viisil Google'sse trükib “mida ma pean tegema, et oma makse tagasi saada”.

 Hea oli ära käia, kuid oma kodus on ikka kõige parem!

K&S

Pildijutt vol.24

Kronoloogiat pole ollagi.

 Kommitegu The Rocks'is.

 Kängurupraad.

 Hiinalinna väravad.

 Ükspäev Hiinalinnast "koju" jalutades tshillisime Darling Harbour'is.

 Käisime moodsat kunsti vaatamas.

 The Rocks.

 The Rocks.

 The Rocks.

 Tegelt ka on nii ilus vä?

 Turistipilt seeriast mina ja ooperimaja.

 Umbestäpselt meie viimase õhtu restoranivaade.

 Sydney ooperimaja.

Harbour Bridge.

Sydney

Juba päris mitu päeva on meie uueks koduks olnud Sydney. Kui nüüd päris aus olla, siis tundub tõesti üsna kodune. Mul oli muidugi plaan paigas, et kuhu mida vaatama peab minema, aga märkamatult said meil juba esimesel päeval suur osa kohtadest vaadatud. Mitte küll klassikalise turisti kombel, et lähen, loen, uurin ja teen miljon pilti sarjast mina ja maja. Me lihtsalt jalutasime ja vaatasime ringi. Me pole reisi jooksul kuskil nii vähe pilte teinud ja turisti mänginud, kui siin. Täna, meie eelviimasel Sydney päeval üritasime ka paar klassikalist turistikat teha. Mitte päris mina ja maja, vaid mina ja ooperimaja. Sydney on väga mõnus linn ja siin on väga mõnus olla. Vaatamist ja imetlemist on palju, aga seda on kõige parem jäädvustada silmadega. Meie hostel on Woolloomooloo linnaosas, mis pole üldse kaugel linnasüdamest ja kilomeetrine jalutuskäik keskusesse ei tapa ju kedagi. Siinsamas on tuntud linnaosa Kings Cross, kuhu ka korraks jõudsime.

Aga mis me siis tegime siin? Vaatasime maailma ühe kuulsaima ehitise ja UNESCO maailmapärandisse kuuluva Sydney ooperimaja üle. Ootused olid suured, sest kes meist poleks näinud imeilusaid ooperimaja purjeid erinevatel piltidel. Kaugelt on ooperimaja väga ilus ning eriti efektne on ta õhtupimeduses. Muidugi me läksime esimese hooga kohe seda ilmaimet lähedalt vaatama ja ma isiklikult olin natuke pettunud, et ta nii ilus ei ole, kui ma arvasin. Aga õhtul pidime mõlemad Sandriga oma sõnu sööma, sest olime jalutanud teisele poole kallast ning ooperimaja oli imeilus. Seega nõuandeks tulevastele linnakülastajatele, minge vaadake valgeid purjeid veidi kaugemalt.

Sealsamas ooperimaja juures on teinegi Sydney “sümbol” Harbour Bridge. Nii suurt ja massiivset silda pole enne näinud. Jalutasime ükspäev silla alt läbi ja arutasime, et see inimene, kes konstruktsiooni välja mõtles, pidi ikka üks tohutult tark inimene olema. Vahepeal sain teada, et see on maailma suurim (aga mitte pikim) terasest kaarsild. Sild on ka piisavalt lai, et sinna mahuks sõitma kaheksa rida autosid, kaks rongi ja liiklema ka jalakäijad nind ratturid. Seda silda kutsuti kunagi ka raudseks kopsuks, sest andis Suure Depressiooni ajal tööd väga paljudele inimestele.

Linnasüdames on ka Hiinalinn, kuhu oleme paar korda läinud, sest seal saab väga maitsvat ja rahakotisõbralikku aasia toitu süüa ja seal asub Paddy's Market. Paddy's Market pakub kõike, alates sokkidest kuni kartuliteni. Hinnad on ka täitsa sõbralikud ning soovitan soojalt suveniiriostud seal teha. Meie olime muidugi peaaegu kõik suveniirid juba varem ära ostnud, seega väga suurte ostukottidega me sealt ei lahkunud.

Teine linnaosa, mis on väga mõnus ja pealtnäha rahulik on The Rocks. Sinna sattusime esialgu õhtul ning tekkis tunne nagu jalutaks Lennusadama kandis ringi. Tegime seal ka päeval väikse tiiru ning nautisime rahu ja vaikust. Mitte, et seal tegelikult väga rahulik ja vaikne oleks, aga lihtsalt inimesed ei jooksnud pea laiali otsas ringi, vaid tshillisid niisama.

Oleme arutanud, et tegelikult on mõtted juba Eesti lainel sest ülehomme istume juba lennukile, et koju sõita. Seega füüsiliselt oleme Sydneys, mõtted on pooleldi siin ja pooleldi kodus. Võib-olla on asi ka selles, et Sydney's ringi liikudes on nii mõnus ja kodune tunne. Turistitunne on miskipärast mööda läinud. Nüüd lihtsalt oleme ja vaatame.

Käisime just oma viimast õhtut Sydney's tähistamas. No teoreetiliselt oleme homme ka veel siin, aga siis juba lennujaamas. Igatahes käisime restoranis, kus avanes suurepärane vaade Darling Harbour'ile ning maitsesime känguruliha ära. Maitsemeeled lõid tantsu, sest see oli imehea õhtusöök.

Asjad on ka peaaegu pakitud, varsti saame online check-in'i teha, hommikul auto ära müüa ja öö lennujaamas veeta.

Kohe näeme!

 K & S

Canberra

Meie Canberra külastus oli umbes täpselt sama lühike, kui see blogipostitus. Canberra külastuse võib lugeda üsna kultuurseks, sest käisime kahes muuseumis ja parlamendis. Muud nagu ei teinudki. Esimesel päeval käisime Austraalia sõjamemoriaalis, mis on selle riigi tähtsaim sõjamemoriaal. Seal oli väga põnev, kuid üsna masendav. Näha enam kui 100 000 sõjas hukkunud austraallaste nimesid seintel, vaadata sõjafilme või lugeda kirjapandud lugusid, see oli üsna kurb. Aga samas olid ekspositsioonid väga huvitavad ja isegi Sandrile meeldis. Kõige ägedamaks osaks võib ilmselt pidada lennukite väljapanekut (veidi tuletas Lennusadamat meelde) ja saali, kus said minna allaveelaeva, kaevikusse või vaadata külma sõja aegset eluolu. 

Samal päeval tegime põgusa parlamendihoone külastuse ka. Jõudsime veidi enne sulgemist, kuid saime vähemalt mingigi pildi. Minu jaoks oli see kõige suurem ja uhkem parlamendihoone, mida kunagi külastanud olen. Läbimõeldud ja külluslik disain võiksid olla ühed märksõnad. Jõudsime ka nii-öelda senati saali, kus küsisime kiired küsimused süsteemi kohta ja oligi aeg lahkuda.

Teisel päeval külastasime Austraalia riigimuuseumi, mis on ühiskondliku ajaloo muuseum. Seal oleks olnud vaatamist mitmeteks tundideks, kuid kuna plaanisime samal päeval Sydney poole sõitma hakata, siis piirdusime umbes tunniga.

Nüüd olemegi õnnelikult Sydneys ja läheme vaatame siinsed vaatamisväärsused ja eluolu üle. 

Varsti kodus!

K&S

Siis kui me meremaailmas käisime.

Pildijutt vol.23

Kahjuks on pildid kõik segamini ja koskedest hetkel pilte pole, aga mõte loeb. Eks?! Ükskord kui paremad internetivõimalused on, siis saab vead parandatud.

 Metsas võis näha selliseid loomi.

 Kaksteist apostlit.

 Kaksteist apostlit.

 Päikesetõus apostlite juures.

 Loch Ard Gorge.

 Jalgadepesu @ Loch Ard Gorge.

 Loch Ard Gorge.

 London Arch.

 Gibsoni treppide juurest nägime sellist vaadet.

 Torquay ehk päris alguses.

 Esimene päikesetõus Addis Point'is.

 Hommikuks on sellised vetikad kaldale uhutud.

 Tundub, et nad on sõbrad.

 Üks jalutuskäik ookeanitee alguses.

 Tundmatu, aga ilus.

 Vihmavarju esimene ja viimane kasutuskord.

 Turistipilt vol.1

 Turistipilt vol.2

 Loch Ard Gorge ehk sinna sõitis laev.

 Võtsime ette ühe kõrvalise kruusatee ja jõudsime sellisesse kohta.

 Üks mitmetest vaateplatvormidest.

Eesti lipp nägi selle koha ka ära.

Great Ocean Road ehk Suur Ookeanitee

Enne Great Ocean Road'ile asumist tegime kiire tiiru Melbourne's ja ausalt öeldes läksime täitsa närvi. Sandril oli vaja kesklinnas natuke asju ajada ja seetõttu läksime kohe linna südamesse. Sellist liiklust ja kaootilisust pole me veel enne näinud. Esmamulje loeb väga palju ning kahjuks oli meie esimene mulje nigelavõitu. Vaadata oli täitsa ilus, aga liigelda, ükskõik kas jalgsi või autoga, oli tohutult frustreeriv. Eks näis, kas teeme tagasiteel sinna kiire põike või mitte. 

Great Ocean Road on 243 kilomeetri pikkune tee, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut. Selle ehitasid 1919-1932 sõjast naasnud sõdurid Esimeses Maailmasõjas langenud sõdurite mälestuseks. Suure Ookeanitee näol on tegemist maailma suurima sõjamemoriaaliga.

Reede õhtuks jõudsime Torquay nimelisse linna ja juba seal oli väga ilus. Seal asub ka tuntud Bells'i rand, mis pakub surfaritele oivalisi surfivõimalusi. Kuna meie surfata ei oska, siis läksime vaatasime, kuidas professionaalid tegutsevad. Tulevastele ränduritele teadmiseks, siis seal on rannas kuum dušš. Täitsa ilma rahata lausa! Kuna sealkandis on autos magamine illegaalne, siis oli ööbimiskoha leidmine suhteliselt keeruline. Sellegipoolest leidsime varjulise koha Addis Point'i juures, kus lisaks meile oli veel üks rändurite auto. Hommikul ärkasime vara, sest plaanisime minna päikesetõusu vaatama. Meie olime õigel ajal kohal, aga päike jäi hiljaks. Mõne aja pärast võttis ta siiski vaevaks pilvede tagant paistma hakata, seega oli varajane ärkamine asja ette läinud. Sealsamas nägime surfarit, kes oli ihuüksi kaljude lähedal keset suuri laineid ja kivisid. Me vist isegi natuke kartsime ta pärast, aga tundus, et ta oli justkui oma koduhoovis. Saime sellele ka tõestust, sest see, kuidas ta seal laineid püüdis ja surfas, oli tõesti vaatamist väärt. 

Päikesetõus vaadatud, sõitsime edasi. Võib sajaprotsendilise kindlusega öelda, et see on kõige ilusam sõidutee, kus me oma elu jooksul sõitnud oleme. Ühel pool on helesinine ookean, teisel pool rohelus või kõrgemat sorti kaljunukid. Kui autos haudvaikus tuli, siis oli teada, et mõlemad olime looduse ilust lummatud ja jutu jaoks aega ei jäänud. Otsustasime, et ei kiirusta sel teel, vaid võtame igast kilomeetrist viimast. Me ei sõitnud 5200km sellepärast, et ainult apostleid vaadata, kuid sellegipoolest külastasime kõik peamised vaatamisväärsused ära. Seega peaaegu alati, kui kuskil näitas teeviit mõne vaatepunkti või kose juurde, tegime peatuse. Mitte kordagi ei pidanud pettuma. Ahjaa, nägime esimest korda vabas looduses koaalasid. Ma arvan, et neid imelisi loomi võiks küll lõpmatuseni vaadata. Kõik kolm päeva, mis me ookeaniteel kruiisisime, olid suhteliselt vihmased. Chug pole halba ilma, on vaid vale riietus. Viimasega panime suts puusse. Ei uskunud, et seal nii külm on. Aga hea tuulekindel jope, kindad ja soe müts oleks küll ära kulunud. 

Igatahes ahhetasime juba enne apostleid. Kaksteist apostlit on Suure Ookeanitee peamine vaatamisväärsus. Need kuni 45meetrised kaljud on tekkinud erosiooni tõttu. Karmid ilmastikuolud (nt tuul ja lained) vormisid paekivist koopad, millest tekkisid võlvkaared, mis on aja jooksul kokku kukkunud ja jätnud endast alles “suure kivi”. Apostleid pole tegelikult kaksteist. Neid oli üheksa, kuid 2005. aastal kukkus üks kokku ning nüüd võib kokku lugeda kaheksa apostlit.

Esimest apostlit silmasime juba Gibsoni treppide juurest. Lootsime mööda treppe alla kaldale minna, kuid suure lainetuse tõttu, olid need suletud. Laintemöll oli küll uskumatu. Suured lained laksusid julgelt ja ausalt mitmekordselt üle pea. Apostlite juures olid tohutud rahvamassid. Samas kui varasemates vaatepunktides oli tavaliselt lisaks meile vaid paar inimest. Paljud inimesed tulevadki kindla eesmärgiga, et näha ära peamised vaatamisväärsused ja siis tagasi sõita ning öelda, et jube ilus oli küll. Me võtsime aega vaatamiseks ja nautimiseks, missest, et sadakond valjuhäälset inimest endast pidevalt märku andsid. Otseloomulikult tegime pilte ka, aga kuna tuul oli meeletult tugev, siis tuli kõvasti kaamera ja telefoni külge klammerduda, et need oma teed ei läheks. Naljatasime, et pilt tuleb enne ära teha, kui tuul apostlid teise kohta puhub. Sest ükskõik kui tugevalt kaamera käes ei olnud, siis lisaks kaamerale õõtsusime ka meie tuules nagu tuulelipud. Enne kui täitsa pimedaks läks, jõudsime Loch Ard Gorge’i juurde, kus vaatasime veidi imelist vaatepilti ja liikusime edasi. Teadsime, et läheme sinna järgmisel päeval tagasi, sest tahtsime natuke ka all kaldal jalutada. 

Uus päev algas taas vara ning teel apostlite juurde kohtusime paarikümne känguruga. Taaskord lootsime päikesetõusu püüda, kuid oli väga pilvine. Mõnus oli sinna hommikul vara jõuda, sest inimesi oli üsna vähe. Meie hoidsime eurooplaste lippu kõrgel ja ülejäänud olid asiaadid, keda on küll vist pildistamismaania tabanud. Tegelikult oli päris naljakas jälgida, kuidas nad seal ringi jooksid oma suurte ja uhkete fotokaameratega. Noh, seda tegid nad muidugi absoluutselt igas peatuspaigas, kuid see ei muutunud mitte kunagi vähem humoorikaks. 

Tee viis meid taas Loch Ard Gorge juurde. See on osa Shipwreck Coast’ist, mis hõlmab põhimõtteliselt kogu Suurt Ookeaniteed. Ranniku salakavalates vetes on uppunud ligikaudu 638 laeva, kuid vaid 240 laevavraki asukoht on teada. Loch Ard Gorge on üks neist. 54st reisijast jäid ellu vaid kaks inimest. Alustuseks käisime Thunder Cave’i juures. Kui lained vastu koopaseinu laksuvad, tekib selline heli, nagu oleks torm tulemas. Muuhulgas vaatasime üle paiga, kus laev oli karile jooksnud ning tundsime end suurte kaljude keskel imepisikestena. Etteruttavalt võin öelda, et see oli päev täis vikerkaari, sest esimese tunni jooksul olime näinud mitmeid topeltvikerkaari. Napilt oleksime kullapoti jahile läinud, aga jätsime selle siiski teiseks korraks. 

Uus peatus tuli London Arch'i juures, mis on tekkinud samuti erosiooni mõjul. 1990ndani oli see tuntud kui Londoni sild, sest oli väga sarnane oma “nimekaimule” Inglismaal. 1990ndal aastal kukkus sild ootamatult kokku ja jättis kaks inimest sinna lõksu. Õnneks keegi viga ei saanud ja needki kaks päästeti helikopteriga.

Kui te pilte vaatate, siis näete ilmselt isegi, et tuul ning lained teevad oma töö ning on vaid aja küsimus, millal “tugisambad” järele annavad ning kaar taas kokku kukub.

Peatusime ka Bay of Islands’i juures, kus vaatasime taas helesinises ookeanis olevaid kaljusid, mis aegade jooksul sinna tekkinud on.

Sõitsime veel veidi edasi, kuid päris Port Fairy’ni välja ei läinud. Enne peatusime veel vaalavaatluspunktis, aga kahjuks ei näinud ühtegi. Tagasiteel proovisime taas õnne Gibsoni treppide juures, mis seekord avatud olid ning seega jalutasime veidi mööda rannikut. Plaanisime minna ka Wreck Beach'ile, kus on laevad põhja läinud ja näha on kaks ankrut. Jõudsime sinna tund enne päikeseloojangut ning teadsime, et seal võib lausa kaks tundi aega minna. Olime selleks valmis, kuid ankruteni siiski ei jõudnud. Tõus oli alanud ning kalda äärt polnud enam üldse alles. Kuna lained olid tohutud, vihma kallas ja suitsiidseid mõtteid meie peades polnud, siis loobusime antud külastusest. Tahtsime end vahelduseks veidi inimese moodi tunda ja ööbisime hostelis Apollo Bay nimelises linnakeses. Esmaspäeva hommikul külastasime veel kahte koske, mis teed alustades vahele jätsime. Õnneks oli vahepeal üsna palju vihma sadanud ning kosed nägid imeilusad välja. Kui juba Suur Ookeanitee on ette võetud, siis tasub teha väike kõrvalepõige ja minna vaatama Sheoak’i ja Erskine’i koskesid. 

Kuna ma ei oska Suurt Ookeaniteed niimoodi kirjeldada, et jutt liiga ülivõrdeliseks ei läheks, siis vaadake parem pilte. Kuigi me oleme juba mitumitu videot teile võlgu, siis teadke, et sellest seiklusest tuleb ka liikuv pilt. Kunagi.

Nüüd võtsime suuna Austraalia pealinna Canberra poole. Paari päeva pärast peaksime juba Sydneys olema ning 10 päeva pärast jõuame koju. 

K&S

Pildijutt vol.22

 Harley Davidson aastast ammu.

 Tsiklipolitsei 1960ndatel.

Sinimäed.

 Kolm õde.

 Kolm õde.

Tundus, et jõudsime Eestisse.

 Sügis on käes.

 Sinimägedes saab varsti lumememme teha.

Värav põrgulike treppide juurde.

 Thirlmere's on Kungla pood. Hiilgeajad tundusid küll möödas olemas, aga mõte loeb, eks!

 Estonian Retirement Village'i kaart.

 Rõõmus laps vanaonu koduukse ees.

Eestlaste puhkepaigast andis märku selline kivi.