... natuke kõigest

Kas teate seda tunnet, et tahaks lihtsalt natuke lobiseda? Mul on praegu just jututuju ja kuna kellegagi pole rääkida, sest Sander on tööl, siis tuleb lihtsalt kirjutama hakata.

Üldiselt ongi elu töötähe all möödunud. Mina lähen igal hommikul esmaspäevast reedeni kella poole üheksaks tööle. Sander läheb praegu tihtipeale samal ajal või natuke hiljem, töötab ka nädalavahetuseti või varahommikust hilisõhtusse. Näiteks täna hommikul läks Sander kolmveerand üheksaks tööle, kell on praegu tunni pärast südaöö ja kojutulekust pole veel kuulda olnud. Eile hommikul algas ta tööpäev kell kuus ja kuna sinna sõitmine võttis veidi alla kahe tunni, siis tuli end juba kella neljast liigutama hakata. Selline see glamuurne Austraalia tööelu ongi meil.

Ma tegelikult vist eelmine kord väga Sandri tööst ei kirjutanudki. Seekord ka veel tema “päris” tööst rääkida ei oska, sest see algab alles esmaspäeval. Praegu on Sander kontorite kolimistööd teinud. Iga päev tuleb SMS järgmise päeva töökohaga ja siis tuleb kinnitada, kas saab minna või mitte. Nädalavahetuse ja esmaspäeva töökohustused selguvad tavaliselt reedel ning praegu on juba teada, et Sander veedab kogu nädalavahetuse tööl. Olgugi et ta võiks vabalt öelda, et tahab nädalavahetuse puhata ja rannailma nautida (jep, meile lubab pühapäevaks 32 kraadi sooja!), siis otsustas ta pigem teenimisvõimalust mitte kasutamata jätta. Iga päev võib töökoht olla uues kohas, mõnikord näiteks CBDs või Sydney ülikoolis Central Station’i juures, teinekord aga kuskil lääne-Sydney’s, kuhu sõitmine võtab kauem aega kui autosõit Tallinnast Paidesse.

Mina olen oma kontoritööga väga rahul. Kuigi töö pole keeruline, siis õpin iga päev nii palju. Uued teadmised tulevad nii töökoha, klientide kui erinevate rollide kohta, mida igapäevaselt värbame. Töötempo on kiire, sest Sydney turg on Eesti omast täiesti erinev. Samas on kiirus hoopis teistsugune, kui Eestis. Siin on kõik palju hektilisem ja inimeste suhtlusstiilgi tunduvalt tempokam. Samas on kontoris väga mõnus õhkkond - muusika mängib, inimesed küll jutustavad omavahel vahetpidamata ning suhtlevad kandidaatidega telefonis, kuid ma pole kedagi näinud näiteks niisama Facebook’is või Instagram’is scrollimas. Ma ei tea, võib-olla on nad kõik nii osavad sotsiaalmeedikud, et minu silmale jääb see märkamata, aga mu arust päris äge, et isegi kui vabam hetk on, siis pigem suheldakse omavahel kui tsillitakse kalapilguga Facebook’is. 

Ja veel üks asi, mis mulle väga väga väga meeldib ja mida ma ülipalju hindan, on see, et tööandja soodustab sportimist. Mitte keegi ei vaata viltu, kui lõuna ajal jõusaalis või jooksmas käid. Pigem on imelik, kui lõuna ajal trennis ei käi. Okei, nii hull ei ole, aga ausalt, see on ülitore, et selline töökeskkond on! Ma tegin ka sel nädalal kaks lõunatrenni ja järgmisest nädalast võtan selle trennivärgi lõpuks tõsisemalt ette. Ma polnud seda enne kogenud, aga nüüd sain aru, et keset tööpäeva trenni tegemine annab kogu päevale uue hingamise ja pärast seda on mõte palju värskem ja töö tegemine sujub isegi paremini. Seega on mul natuke hea meel, et CrossFit mu jaoks siiski liiga kalliks ja liiga jõutreeningule orienteerituks jäi. See klubi, kus ma nüüd käima hakkasin, asub täpselt üle tee ja maksab nädalas vaid $12.50, samas kui CrossFit’i nädal oleks olnud $80 ning lõunapausi trennidest oleks vaid und näinud. Taustainfoks, et käisin Surry Hills’is CrossFit’i proovitrennis ja kuigi trenn oli väga hea, siis sain aru, et mu poolpidused põlved ei rõõmusta ja ma ise olin ka selle treeningu järgselt pigem pettunud, kui ülevoolavalt entusiastlik. Eelmised CrossFit’i proovikad on mulle siiski rohkem meeldinud ning kuigi ma siin sellega siiski tegelema ei hakka, olgugi et ma seda nii väga soovisin, siis ehk kunagi tulevikus leiab taas tee selle treeninguni.

Update Sandri trenni osas on see, et nüüd kui tööelu esmaspäevast joonele saab, siis saab hakata trennile mõtlema. Seega küll see triatlonivärk taas ellu ärkab. Puhkus pidi ju nagunii tugevatele olema, eks?

Mu töö kohta selline tähelepanek veel, et Sander on juba mitu korda öelnud, et olen vist jälle töökoha osas jackpot’i saanud, sest töökeskkond on suurepärane, ma olen rahulolev, ettevõte on üliedukas ja tunnustatud (viimastel nädalatel on mitmeid auhindamisi toimunud ja me oleme alati esikohtadega koju tulnud) ning lisaks toimuvad kliendiüritused, kuhu isegi minusugune ajutine töötaja kaasatakse. Pluss veel mitmeid asju, mida ma kõike enam kiiruga ei oskagi üles loetleda.

Tundub, et eestlasi tuleb järjest Austraaliasse juurde ja see on ju ainult tore. Eelmisel reedel tuli Kaarel Sydney’sse, et siin oma kängurumaa seiklust alustada. Kuna viimati kohtusime augustis meie suvelõpu tsillil, siis oli viimane aeg kokku saada ja tema esimesi muljeid kuulda ning kaks põhilist Sydney vaatamisväärsust ära näidata. Õhtusöögi tegime Grill’d burksirestos. Ma ei tea, kas te mäletate, aga Grill’d on minu ja Sandri jaoks natuke eriline koht. Kui me eelmine kord Austraaliasse kolisime, siis koht, kus me oma kõige esimesel Brisbane’i päeval lõunat sõime, oli just Grill’d. Sealsed burksid jätsid Sandrile mitmeks aastaks kustumatu mälestuse ja kuna me seekord selles restos veel käinud polnud, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Kõhud said täis ja jutud said selleks korraks räägitud, seega läks reedeõhtu igati korda. Käisime vaatasime veel natuke jõulutulesid ka ja kuna Sander pidi järgmisel hommikul varakult tööle minema, siis pikka pidu polnud ja olimegi peagi kodus tagasi.

Keset Austraalia juttu üks Eestit puudutav lõik ka ja siis tagasi siinse elu juurde. Ma ei tea, kas teate, aga mõnda aega tagasi kuulutati välja kogumisaktsioon “Püüa vanaema lugu purki” ja kuna minu imeline memm oli tõeline luule- ja jutukogumik, siis õnneks olin aja jooksul natuke neid lugusid filminud ja mõne ka üles kirjutanud. Imetlusväärne, et meeles olid luuletused, mida lapsepõlves koolis õpitud. Rääkimata detailsetest ja vähemdetailsetest lugudest ja mälestustest, mis ligi sajandi jooksul kogutud ja kogetud sai. Millalgi suvel saatsin paar videot Eesti Rahvaluule Arhiivile teele ja nüüd novembri keskpaigas oli võistluse pidulik lõpetamine, kuhu ka minule kutse saadeti. Olin juba peaaegu selle teema unustanud, seega oli nii tore, et see taas meelde tuletati ja kuigi ma lõpetamisele minna ei saanud, oli selline meelespidamine imetore. Veel erilisemaks muudab sellel kogumisvõistlusel osalemise see, et mu memm tegi mingil perioodil Eesti Rahva Muuseumile kaastööd, seega kui kaugele need käbid kändudest kukkuma pididki?

Praegu käib elu suve- ja jõuluootuse rütmis, sest jõulud on ju imelised (isegi siis, kui õues on sadamiljon soojakraadi) ja me ei jaksa ära oodata, millal nii soojaks läheks, et oleks põhjust eestlase kombel virisema hakata, et liiga palav on.

Tegelikult oli meil siin kolmapäeva hommikul täielik marutorm ja isegi Eestis oli meedias sellest juttu olnud, et Sydney’s on põhimõtteliselt viimnepäev käes, sest vähem kui paari tunniga sadas ühe kuu norm vihma maha ja tuul tegi ka pahandust. Tavapärane 35-minutiline bussisõit võttis seekord aega peaaegu poolteist tundi (liiklus oli absoluutselt kaootiline!) ja kuigi ma spetsiaalselt läksin tol hommikul varasema bussiga, mis viib mu praktiliselt kontorihoone ette, siis olin vähem kui minutiga ligumärg ning võisin riietest vett välja väänata. Õnneks oli nii palju mõistust peas, et kingade asemel läksin tööle plätudega, sest märgade jalanõudega poleks küll tahtnud kontoripäeva veeta. Üldiselt on nii, et isegi kui siin oleks maailma lõpp tulnud, siis teil poleks see samal päeval juhtunud, sest põhimõtteliselt on meil juba homme käes, kui teie veel meie eilses elate.

Hakkasin juba peaaegu postitust üles laadima, aga pilte sorteerides tuli meelde, et tegime vahepeal oma elu esimese sushi, käisime Bondi-Coogee kõndi tegemas ja päästsime kassi. Kassi lugu oli sessuhtes tore, et ärkasime ühel hommikul kella nelja paiku mingi müdina peale ja märkasime ruloo alt, et rõdul on keegi. Varsti kostus sealt valju kassikisa ja rõduaken sai korralikud küünejäljed, sest kass tahtis nii väga tuppa saada. Kui hommikul ärkasime, siis kassi enam rõdul ei märganud ja küsisime teineteiselt, et kas see oli uni või päriselt oli meil rõdul üks must-valge kass.  Tundus, et saaga on lõppenud ja läksime tööle. Õhtupoole saatis Sander mulle kassipildi ja tundsin ta eksimatult ära. Kass oli siiski rõdul olnud, kuid peitu pugenud ning Sandril ei õnnestunud teda kuidagi rõdult lahkuma saada. Mis seal ikka, Sander liitus Facebook’is kadunud loomade grupiga ning tegi sildid, mida kortermajas liftidesse kleepida. Õnneks ei läinud kaua mööda, kui paar korrust kõrgemal elav pererahvas kassile järele tuli. Tundub, et kass oli mingil põhjusel maandunud kolm korrust madalamal rõdul ning see oli põhjus, miks ta meieni jõudis. Peamine, et ta on tagasi kodus ja kui peaksime teda tulevikus taas kohtama, siis teame, kuhu ta kohe tagastada.

Jutt sai hüplik, aga vähemalt sain iseendaga räägitud ja kui te mu plähmerdamise välja kannatasite, siis olete kiitust väärt!

ps. kui teil on mingid teemad, mis huvi pakuvad ja millest kuulda tahaksite, siis palun andke märku.

ps2. pildimajandus ei tee minuga siin Bloggeris üldse koostööd, seega andestage kaootilisus ja pidage vastu. tänks!

K&S

Coogee tsill

Kassiomaniku otsimine käis liftis niiviisi

Bondi-Coogee jalutuskäik

Kuulutaja argipäev on siis ilmselt selline?

TimTam kohviga põhjustas Sandrile ilmselt üledoosi - ei ole kindel, kas põhjustajaks suhkur või kofeiin

Sandri päris esimese sushirulli tulemus

Päkapikkudel olid mõndade meie sõprade aadressid olemas ...

Osa Sandri tööpäevast

Bare Grill burks tuli ka ära maitsta, sest selle koha keskmine hinne oli 4,7 või 4,9 (sorri, ei mäleta täpselt)

Päkapikkude töötoa tulemus

Bondi-Coogee jalutuskäik

See päev, kui Sander põhja-Sydney's töötas

See õhtu, kui proovisime ise kodus ka sushit teha

Kõige esimene sushirull valmis Sandril niiviisi

Teine osa Sandri tööpäevast

Jõulutuled CBDs

Kohustuslik ooperimaja turistipilt Kaarliga

Tublile kassipäästjale oli postkastis tänukiri

Sandri tööpäev

Õhtusöök Grill'd burksirestos

Ükspäev leidsime nahkhiire

Elu esimene sushitegu Johanna juures

Vahepeal täitus 10 imelist aastat ka.

Hommikusöök rõdul

Käisin kliendiüritusel ja vaade oli absoluutselt imeline

Töö leidmisest Sydney's - ausalt

Ma tean, et põhimõtteliselt iga teine postitus algab sellega, et kirjutan kuivõrd pikk postitus teid ees ootab, aga seekord on postitus ausalt nii pikk, et ma võtsin end peaaegu nädal aega kokku, et see saaga kirja panna. Kindlasti unustan ma midagi ära, seega raudselt mõne teise postituse raames tuleb teemast jälle juttu. No ja kui me mõlemad Sandriga end kokku võtame, siis teeme selle teema kohta videojutu ka, sest siis saab kõigest natuke detailsemalt rääkida ja jutustada sellest, mille ma täna kirjutada unustan. Igatahes, seekord kirjutan teile tööst – kandideerimistest, intervjuudest, protsessist, tagasilöökidest ja võitudest. Ausalt ja ilustamata ehk täpselt neist mõtetest, mis kogu selle saaga vältel tekkinud on.

Kõigepealt tuleb selgeks teha see, et meie otsisime tööd ainult Sydney’s ning eelistatult CBDs (Central Business District ehk südalinn, kus pilvelõhkujad on täis erinevaid kontoreid). Farmitöö oli seega välistatud ning üsna kaugel nimekirjas olid tavapärased seljakotiränduri töökohad nagu ettekandja, köögiabiline, koristaja, ehitus- või teetööline, poemüüja, kuller jne. Meie eesmärk oli seekord leida erialane töö, mis annaks meile võimaluse oma teadmisi ja oskusi siin rakendada, koguda rahvusvahelist erialast kogemust ning panna end proovile uues keskkonnas uusi teadmisi kogudes. Seega otsisin mina tööd eelkõige värbamisvaldkonnas ning Sander hoidis silma peal IT-valdkonna pakkumistel. Mingil hetkel laiendasin ma oma otsingut ning hakkasin kandideerima ka assistendi/sekretäri/administraatori ametikohtadele, sest see kogemus oli mul olemas ja lootsin, et ehk on sinna lihtsam saada.

Kui te arvate, et linnas, kus elab umbes neli korda rohkem inimesi, kui Eestis üldse kokku, on lihtne erialast töökohta leida, siis palun arvake uuesti. Me olime Seek’i, Indeed’i ja Gumtree kodulehekülgedel nii sagedased külastajad, et kui me oleks iga külastuse eest saanud ühe dollari, siis meil oleks kodu sissemakse jaoks raha juba kogutud ning edasi oleks lust ja lillepidu.

Kogu selle protsessi jooksul saatsin mina ainuüksi Seek’ilehel 171 ja Sander 148 kandideerimisavaldust. Nendele numbritele lisaks veel Indeed’is ja Gumtree’s saadetud avaldused ning need, mis tuli täita otse värbava ettevõtte või agentuuri veebis. Arvame, et kumbki saatis kogu selle aja jooksul umbes 250 avaldust. Sander saatis kõik enda avaldused selle aja jooksul, mil me Austraalias olime. Mina saatsin esimesed avaldused juba augusti lõpus ning pisteliselt mõned ka septembris. Kokku kestis meie aktiivne töö otsimise periood alates päevast, mil Austraaliasse jõudsime, kuid eriti aktiivsed olime pärast kodu leidmist, sest siis oli võimalik fookus vaid ühele asjale suunata.

Võib julgelt öelda, et tihtipeale ei saanud kandideerimistaotlustele isegi lakoonilist äraütlemise e-maili, kuid sellegipoolest tuli neid hulgim. Tundub vist loogiline, kui veerand tuhat avaldust teele läks. Siia jõudes saime värbajatelt päris palju telefonikõnesid, kuid tihtipeale lõppesid need päris ruttu. Kirjutan sellest paari hetke pärast pikemalt, aga enne jätkan statistikaga. Sander käis selle perioodi jooksul viiel tööintervjuul, millest kaks lõppes positiivse tulemuse ehk tööpakkumisega. Mina käisin üheteistkümnel tööintervjuul, ühel online intervjuul ning tulemuseks oli kolm tööpakkumist. Huvitav fakt on see, et ma olin enne Austraaliat käinud täpselt neljal tööintervjuul ning siin õnnestus mul kolme nädalaga käia kolm korda rohkematel intervjuudel, kui ma üldse oma täiskasvanuelu jooksul käinud olen. Aga kõigest sellest nüüd siiski järgemööda.

Siin on peaaegu kõik tööpakkumised agentuuride kaudu, seega on esimesed intervjuud agentuurides ning pärast edukat kohtumist saadavad nemad CV edasi värbavale ettevõttele. Samas kui neil parasjagu kohtumise ajaks enam/veel ideaalset pakkumist pole, siis jätavad nad kontaktid andmebaasi ning võtavad ühendust, kui neil midagi tekib. Kohtumised agentuuridega olid enamasti võrdlemisi lühikesed, 15-20 minutit ja tehtud. Rääkisime varasemast töökogemusest ja ootustest tulevasele tööle ning tsaupakaa!

Telefonikõnesid saime päris palju, rääkisime pikalt ja laialt oma töökogemusest ning kui mitmed neist lõppesid intervjuule kutsumisega, siis julgelt kolmveerand lõppesid kohe, kui kuuldi, et oleme riigis Working Holiday viisaga. See on siin enamasti takistuseks esmalt seetõttu, et ettevõtted ei taha seljakotirändureid erinevatel põhjustel värvata ning teiseks, sest see viisa võimaldab ühe tööandja juures töötada vaid pool aastat. Seega kui tegemist pole just lühiajalise ametikohaga (näiteks puhkuste asendamise või kasvanud töömahuga seoses), siis on šansid töö saamiseks väikesed. Kindlasti on tööle saamine ka siis lihtsam, kui on ette näidata Austraalias töötamise kogemus ja farmitöö on siinkohal välistatud ning räägime vaid valgekrae kogemusest siiski. Samas oli jahmatav, et kuigi mingist hetkest alates kandideerisime peaasjalikult contract/temp/casual ametikohtadele, kus meie viisa takistuseks olla ei tohiks, siis nii see ei olnud ja meie WHV sulges jälle uksi. Üldiselt võib öelda, et konkurents on siin tihe ning miljonite teistega on turul võistlemine päris keeruline.

Kirjutan teile nüüd lähemalt sellest, mis minul töö otsimise käigus toimus, sest kuigi Sander otsis ju samamoodi tööd ja kogemused on meil laias laastus siin samasugused, siis endast on ju ikka lihtsam rääkida, kui teisest. … ja mul tegelikult toimus rohkem imelikke ja vähem imelikke asju selle aja jooksul ka. 

Agentuuridega kohtumised läksid alati hästi, anti lootust, et mu kogemused on kahtlemata head ja turul vajalikud, kuid turg on hetkel vaikne ja hakkab aktiveeruma alles novembri keskpaigas. Alati lubati helistada, kui midagi tekib, kuid lõppkokkuvõttes sain vaid kahest agentuurist mingi aja pärast kõne, et kas saan tööle minna. Etteruttavalt ütlen, et ei saanud. Siin on üldse nii, et kui end agentuuriga seod ja neil midagi sobivat pakkuda on, siis võivad asjad väga kiiresti liikuda ning näiteks oodatakse sind juba samal või järgmisel päeval tööle. Enamjaolt olid nii minu kui Sandri tööintervjuud väga meeldivad ning tulime neilt alati positiivse emotsiooniga ära. Küll aga oli üks tööintervjuu, millelt tahtsin juba enne selle algust minema joosta.

Tegemist oli ühe ehitusvaldkonnas tegutseva värbamisagentuuriga, kes otsis endale konsultanti.  Olgugi et agentuur asus põhja-Sydney’s, siis mõtlesin, et annan sellele võimaluse ja lähen intervjuule. Telefonis oli kõik meeldiv ning veel lifti astudes ei osanud midagi kahtlustada. Liftist väljusin koos ühe trenniriietes tüdrukuga, kes oli sel tolmusel ja pooleldi ehitusjärgus oleval korrusel ainus hingeline, keda nägin. Tuli välja, et see spordientusiast oli värbamisagentuuri administraator – esimene ohumärk. Ei, ma ei ütle, et kõik administraatorid peaksid kandma kostüümi ja kontsakingi, aga olles ettevõtte visiitkaart, siis võiks ju natuke viisakas välja näha. Jep, spordiklubide administraatorid on teine teema ja nende puhul on sportlik riietus enam kui loomulik ja igati omas kohas. See selleks. Tutvustasin end sellele neiule, kes haaras tolmukihi alt oma lauatelefoni, et minu saabumisest teatada. Teine ohumärk oli see, et tema kunagi ilmselt valge olnud telefon oli mattunud hallikaspruuni tolmu alla, mida ilmselt ka kõige tugevam puhastusvahend ja maailma tublim koristaja enam puhtaks ei tee. Põrandal olnud vaibad olid räpased ja sodised ning intervjueerijat (üks ettevõtte juhtidest) oodates mõtlesin kolm korda enne, kui end tugitoolile sisse seadsin. Jah, ka see oli õudne. Enne seda kogemust ei olnud ma kunagi arvanud, et töökeskkond minu jaoks nii oluline on. Aga vahi printsessi, tuleb välja, et kontori välimus tekitas kustumatu negatiivse esmamulje.

Intervjuu läks hästi, kuid tundsin kogu selle aja jooksul väga ebamugavalt ning kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaksin selles kohas järgmised pool aastat töötada. Mingi hetk tõi üks ettevõtte juhtidest mulle sinna ühe töötaja, kes üritas kõigest väest olla positiivne ja oma tööd ning töökohta maksimaalselt kiita. Sellele kõigele järgnes videokonverents, kuhu olid lisaks minule ja intervjueerijale kokku kutsutud ka Melbourne’i ja Perth’i bossid ning Sydney boss. Vestlusel pidin uuesti rääkima täpselt neid asju, mis pool tundi enne seda olin rääkinud, kuid püüdsin olla entusiastlik ja neile asjalikult vastata. Mingi hetk ütles Perth’i boss mulle, et olen tubli ja asjalik tüdruk küll, aga sellise aktsendiga ei taha keegi kunagi minuga telefonis rääkida, et siin on vaja ikka korralikku Austraalia aktsenti. Ütlesin selle peale, et eks te õpetage mulle, kuidas Austraalia aktsendiga rääkima peab ja küll ma hakkama saan. Selle peale oli boss ärritunud ning ütles, et sellist asja kindlasti õpetada ei saa ja me õpetama ei hakka, aga et millal ma neil töötamist alustada saaksin. Lisamärkusena, et see, kes mind esimesena intervjueeris oli niivõrd tugeva Hispaania aktsendiga, et ilmeksimatult võis öelda, et ta pole kindlasti päris kohalik. Lisamärkus number kaks. Ei, ma ei arva, et mu inglise keel on laitmatu ja ma seda aktsendivabalt räägin, aga see oli mu jaoks veider kogemus. Igatahes kogu selle videokonverentsi käigus arutati korduvalt, et saan pool aastat kindlasti neil töötada ja kuna neil on kontorid ka Melbourne’s ja Perth’is siis, teise pool aastat saaksin seal töötada ja nad sahkerdaksid asjad nii, et kellelgi pahandusi ei tule. Ohumärk number maeiteamitmes… nad ei küsinud kordagi, mis minu järgmise poole aasta plaanid on, aga etteruttavalt võin öelda, et need ei sisalda endas kindlasti mitte Melbourne’i, Perth’i ega nende poolt pakutavat sponsorship viisat, mida nad ka arutasid.

Igatahes lahkusin sealt kahetiste tunnetega. Ühelt poolt mõtlesin, et ma ei taha seal mitte kunagi töötada, sest mu sisetunne ütles kohe algusest peale, et ma tahan sealt pigem kiiresti minema joosta. Teiselt poolt teadsin juba poole intervjuu pealt, et saan sealt tööpakkumise ning tööd on ju vaja ja peaks vastu võtma ning küll ma selle pool aastat vastu pean ja hakkama saan. Rääkisin Sandrile ka kohe pärast intervjuud sellest kogemusest ja mõtlesime mõlemad, et elame hetkes ja vaatame, mis saab. Paar tundi hiljem, 24.oktoobril sain telefonikõne ja pakkumise. Mees telefonitoru otsas oli kärsitu ja tahtis põhimõtteliselt kohe mu vastust saada. Ütlesin, et pean kindlasti sellele mõtlema ning annan vastuse ilmselt järgmisel päeval. Pärast seda kõne ei teadnud ma, kas olla õnnelik, et mul oli töökoht või kurb, sest ma ei tahtnud sinna minna. Mitte ükski osa minust ei tundnud, et see on minu jaoks õige. Püüdsin end veenda, positiivselt meelestada, öelda, et see on ainult pool aastat minu elust, aga midagi kripeldas endiselt. Vahetult enne uinumist ning mõtet, et eks ma võtan pakkumise vastu, sest tundsin survet, et esimesel võimalusel tuleb tööle asuda, hakkasin ma seda ettevõtet guugeldama. Leidsin küll vaid kaks asjalikku tagasisidet selle ettevõtte kohta, kuid mõlemad olid nii negatiivsed, et jäid painama. Mõtlesin, et ma ei taha töötada kohas, kus töötajaid ei väärtustata, on diktaatorlik juhtimisstiil, töötajaid mõnitatakse, ei olda toetavad ning toimub üks pidev palkade ja boonustega skeemitamine. Minu arvates oli kahtlane seegi, et nad ei olnud nõus mulle tutvumiseks lepingut saatma, kuigi seda soovisin. Lisaks öeldi mulle telefonis, et kuigi kõik inimesed on jõuluperioodil puhkusel (see on Austraalias tavapärane, et kontorid on jõuludest uue aasta alguseni puhkusel), siis mina peaksin ikkagi iga päev tööl käima ja kollektiivpuhkus mulle ei rakenduks. Arutasin kogu seda teemat Sandriga, kirjutasin ema ja Kerstiniga ning ütlesin neile, et ma olen tupikus ja ei tea, mida ma tegema peaks. Keegi neist ei öelnud mulle otse, et ära võta seda pakkumist vastu, kuid tänu neile tundsin, et on okei pakkumisest loobuda. Minu äraütlemisele ei tulnud isegi vastukirja, kus tänataks teavitamise eest. Pisiasi küll, aga sel hetkel tegin endaga rahu, et ütlesin ära ja sain aru, et õigemat otsust ei olnud olemas.

Tegelikult päev või kaks enne seda sain ka ühe “printer-skänner-koopiamasin” pakkumise ehk põhimõtteliselt sekretäri töö, kus mitte midagi peale printeri kasutamise tegema ei peaks. Selle koha palk oli niivõrd madal, et pidin juba telefonis pakkumisest keelduma, sest kuigi oleksin kohe tööle saanud, siis tuli mõelda sellele, et see ka majanduslikult kasulik oli.

Samas kummitas mind endiselt see, et ükskõik kellega mina või Sander parasjagu rääkima juhtusime, siis küsiti, et kas juba töötame või miks juba ei tööta, sest kuskile ju ikka saaks. See oli see hetk, mil tundsin ühiskonnasurvet, et täiskasvanud inimene peab käima tööl ja niisama passimine ei kõlba kuskile. Teisalt võtsime mina ja Sander seda kui puhkust, sest suvepuhkus jäi meil Eestis vahele ning teadsime, et saame ka rahaliselt hakkama. Lisaks arvesse võttes seda, kuivõrd kurb ja intensiivne aeg septembrisse jäi, siis oli hea natuke ka tööelust eemal olla. Muidugi mõtlesime, et kui tuleks telefonikõne, et saaksime homme tööle asuda, siis ei kõhkleks hetkekski, kui tegemist on kohaga, mis hästi sobib ja kuskohast ei tahaks kohe minema joosta. Tegelikult võib öelda, et see mitte töötamise periood oli vahelduseks väga värskendav ja vabastav. Võib-olla oli see lihtsam, sest me olime teineteisel olemas ning seepärast, et me teadsime, et me ei jää hätta ja saame alati hakkama!

Pärast seda oli umbes nädalane periood, kus me mõlemad Sandriga muudkui saatsime oma CVsid ja kaaskirju laiali, kuid kõnesid ega intervjuusid ei tulnud. Ühel teisipäevasel rannapäeval see muutus ja mulle tuli saatuslik kõne. Ma tahtsin alati intervjuu võimalikult esimesel võimalusel teha, kuid seekord pakuti intervjuu täpselt nädala pärast. Polnud parata ja jäin ootama. Olin varasemast õppinud ja hakkasin kohe uurima, et kuhu ma täpselt kandideerisin ja mis ettevõttega on tegemist. Me olime vaevalt rannast koju jõudnud, kui ma ütlesin Sandrile, et ma tahan selles kohas töötada! Sellest hetkest alates oli minu soov Universumile teada ja ma ei näinud enda jaoks enam teisi variante. Ilmselt tahtis elu mulle veel õppetunde ja valikuid anda, sest selleks intervjuu teisipäevaks oli mul ühtekokku kolm intervjuud broneeritud. Kõige esimesel tehti mulle ka tegelikult pakkumine (seda ma posituse alguses statistikasse ei arvestanud), aga ütlesin, et ma käin järgmisel intervjuul ka ära ja annan siis oma otsusest teada.

Järgmine intervjuu oli siis see, millest ma olin nädal aega unistanud, millest teadis Universum ja mille jaoks sosistasin salasoove taeva poole, et memm ka mind aitaks.  Kui ma 9.korrusele kohale jõudsin ja liftiuksed avanesid, siis teadsin, et sellest saab minu uus töökoht. Mu jaoks ei eksisteerinud mitte ühtegi muud võimalust. Esmalt kohtusin General Manager’iga, kes oli ka kunagi Austraaliasse seljakotirändurina tulnud. Kuna ma polnud kindel, kui pikaks perioodiks neil inimest vaja on, siis pidin selle intervjuu käigus välja selgitama. Sain teada, et nad võtaksid mu nii kauaks, kui vähegi võimalik ning kui ma vähegi huvitatud olen, siis teoreetiliselt on neil võimalik ka Sponsorship viisat pakkuda, mis võimaldaks WHV järgselt Austraaliasse jääda. Olgu öeldud, et ma ei tundnud end kordagi survestatult nagu põhja-Sydney intervjuul, kus mu edasine elu kõik minuga kooskõlastamata ära planeeriti. Igatahes, järgmisel hetkel oli mul teisel pool lauda juba tiimijuht ning ülejäänud tiimiliikmed, kes rääkisid mulle seal töötamise kohta juba kõike seda ja veel enamgi, mida ma olin lugenud ja millest juba ennist kuulnud. Ma olin müüdud ja nemad olid valmis “ostma” ehk General Manager tuli tagasi ja ütles, et kui mulle sobib, siis neljapäeval ootavad nad mind tööle. Ma küll väga tahtsin seda töökohta, aga sellest küll ei julgenud unistada, et mulle kohe intervjuu lõpus pakkumine tehakse. Pärast intervjuud tehti mulle kiire kontorituur ja leppisime  kokku, et 8.novembril on minu esimene tööpäev. Saage tuttavaks, teile kirjutab Talent International’i Candidate Manager. Talent International on auhinnatud globaalne värbamisettevõte, mis sai alguse 23 aastat tagasi ühes garaažis Perth’is ja kes värbab IT ja tehnoloogia valdkonna tippe erinevatesse valdkondadesse (olgu öeldud, et minu töölaual on nädala jooksul olnud ärianalüütikud finantssektorist). Muuhulgas on tegemist ühe maailma suurima erakätes oleva värbamisettevõttega, kellel on kontorid nii Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias, USAs ja Euroopas (nt Londonis, Berliinis, Amsterdamis).

Mul on esimene töövõit juba käes, sest Sander leidis endale Talent’i kaudu töökoha ja alustab detsembris. Seega kindlasti kuulete tööteemadel veel juttu (+ Sandri tööjutt tuleb järgmise postitusega kindlasti täpsemalt), aga ma elan natuke oma rolli sisse, Sander teeb vahepeal kaks nädalat tööd, millega saab edaspidi ka nädalavahetustel tegeleda ja detsembris, kui tal töökohas juba veidi oldud, siis kuulete kõigest täpsemalt.

Võib öelda, et kogu selle töösaaga jooksul oli nii ülitoredaid hetki, kui ka palju muret, et kuidas küll hakkama saame. Samas arvan, et suurt rolli mängis see, et me Sandriga (tegelikult ilmselt ka teie, kes seda loete) oleme harjunud stabiilsusega. Eluga, kus kõik on paigas ning ei ole vaja muretseda sellepärast, mis homne toob või kas meil töö on. Austraaliasse kolides teadsime väga hästi, et peame oma eluga otsast peale alustama ning vähemalt alguses on asi stabiilsusest kaugel, sest meil pole kodu, tööd, sõpru, põhimõtteliselt mitte midagi peale teineteise. Ja see on minu arvates kõige suurem väärtus, mida see esimene kuu on meile mõlemale õpetanud. See, et ükskõik mis juhtuks või ükskõik kui keeruline olukord parasjagu on, siis me Sandriga oleme alati teineteise jaoks olemas ja alati toeks. Kas või see, kui ma loobusin sellest tööpakkumisest oktoobri lõpus. Kui poleks olnud Sandrit, kes ütles, et me saame hakkama, pole vaja muretseda, tuleb uus pakkumine, siis ma ilmselt töötaks praegu seal ning poleks oma sisetunnet usaldanud. Koos on lihtsam ning üksi siin olles oleksin ma kindlasti korduvalt alla andnud ning andnud loobumisvõidu sellele, mida ma tegelikult oma ellu ei taha. Kogu see protsess on õpetanud usaldama elu, Universumit, teineteist ja iseennast. Ja nagu Lennart meile lennukis ütles: “Kui saatus on sulle määranud, et sind ootab seal midagi õiget ja suurt ees, siis nii ka läheb. Kui saatus seda sulle määranud ei ole, siis seda ka ei juhtu.”

Usume, et kui me saame siin hakkama, siis saame igal pool hakkama! 

K&S

Esimesel tööpäeval ootas mind selline tervitus

Lõunapausi jalutuskäigud teen pildil olevast kontorihoonest üle tee Hyde Park'is

Lõunapausi tühjus kontoris

Mu esimene tööüritus, kus otsiti parimaid tulevikuideid

Video: Sculpture by the Sea

Aktiivsed nädalavahetused

Seekord pikka juttu ei tee ja las pigem fotod ning videopilt räägivad enda eest.

Küll aga natuke kirjutan ka, et oleks aru saada, millest pildid räägivad.

Oleme siin veidi ümbrusega tutvumas käinud ning nädalavahetusi aktiivselt veetnud. Austraalias on väga populaarne erinevatel matkaradadel käia, niisama looduses aega veeta või avalikel grillimiskohtadel grillimas käia (jep, käisime ka ja sõime värskelt grillilt tulnud burkse La Perouse’is). Kuna Austraalia on aasta aega meie koduks, siis võtame natuke nende käitumismustreid ka enda ellu.

Ühel laupäeval sõitsime Sandri ja Johannaga põhja-Sydney’sse, et alustada seal üht ikoonilist jalutuskäiku. Nimelt võtsime ette kümnekilomeetrise matka Spit-Manly rajal, kus oli nii rannaäärset jalutamist, kui metsaradasid. Kui parasjagu pilk maha polnud suunatud, et käänulisi radu ning ebastabiilset pinnast jälgida, siis imetlesime loodust ning imelisi vaateid. Videopilti sellest matkast ei ole, sest tahtsime seda kõike niisama kogeda (ja mitte filmides ninali kukkuda, sest ei vaadanud, kuhu astuma peab), aga paar pilti on.

Sellest järgmisel päeval sõitsime Bondi’le, kus on üks tuntumaid Sydney randasid ja mida ka lühikeses videos näete. Seal toimus sündmus nimega Sculpture by the Sea, kus oli vist sada erinevat skulptuuri, mis olid Bondi - Tamarama vahelisele alale paigutatud. Võib vist öelda, et ootused olid selle osas hoopis teised, kui tegelikkus. Olgugi et me suurt midagi oodata ei osanud, siis selliseid rahvamasse ei kujutanud me oma õudusunenägudeski ette. Bondi’lt oma retke alustades nägime vaid voogavaid inimmasse, kes teosammul edasi liikusid. Mõtlesime mitu korda, et kas peaks kohe tagasi koju minema või hambad ristis selle ära kannatama. Valisime viimase ning lõpuks harjusime selle õlg-õla kõrval edasi liikumisega vist ära, sest jõudsime näituse lõpuni käia ja viitsisime pärast seda veel Bronte randa edasi jalutada. Ideaalis oleksime tahtnud ära teha Bondi – Coogee jalutuskäigu, aga ilm oli niivõrd jahe, et jätsime selle jalutuskäigu edaspidiseks.

Möödunud laupäevane seiklus viis meid Johanna ja Alexiga La Perouse’i, kus tegime ka väikese matka, mis oli erinevalt Spit-Manly jalutuskäigust tunduvalt metsikum kui nii võib öelda. Videomaterjali pole sellest ka, sest seal kuulis igal sammul erinevaid elukaid taimede sees liikumas ja kellelegi peale poleks küll tahtnud astuda. Sellel matkal kohtusime kahe redbelly maoga, seega seekordne Austraalia ussivabaks ei jää. Redbelly on küll mürgine, kuid tema hammustus pole surmav. See keskmiselt 1,5-2 meetrit pikk madu on ühtlasi üks enimlevinumaid madusid, kes Austraalia idarannikul pesitseb. Kes usse kardab, see viimast kahte pilti ei vaata või paneb silmad kinni.

Järgmine kord läheb asi tõsiseks ja räägime juba tööjuttu.

PS. Video on eraldi postituses.

K&S

Hommikused pannkoogid rõdul - tehtud!

Spit - Manly matk

Spit - Manly matk

Spit - Manly matk

Põlengu üle elanud puud me matkarajal

Spit - Manly matk

Bondi rand

Sydney CBD panoraam

Sportlased, teil on talvel rattad sama jääs?

Rockpool Bondi'l

Videomaterjali kogub Sander niiviisi ...

... ja niiviisi ka

La Perouse - selja taga oleval Bare Island'il on filmitud ka mõned kaadrid Mission Impossible 2 filmist

Ussivaatleja Sander

La Perouse

La Perouse - siis kui me veel ei teadnud,et kohe maoga kohtume