neljapäev, 31. oktoober 2013

Pildijutt vol1.








Lennumuljed ja esimesed asjatoimetused. Tere Brisbane!

Kui me Tallinna lennujaamas head aega ütlesime, siis me vist ei saanudki päris täpselt aru, et millesse me ennast mässime. Väga palju juttu ei olnud, sest natuke oli kurb ka, aga sai räägitud, et nutma ei hakka. Seega suutsime reisi lihtsalt vaprusevärinate ja ootusärevusega alustada. Alustuseks tegime vana head tähekest turvakontrollis. Ju siis olime kahtlustäratavad.
Lennud läksid hästi, kuskil me tohutult kaua ootama ei pidanud. Tallinn-Helsinki oli see kõige kiirem osa. Ei saanud arugi, et oled lendama hakanud, kui juba oli aeg maanduda. Lennureisist andsid märku ainult väikesed lapsed kõrvalistmetel, kes valjuhäälselt protesti tegid.
Helsingis otsisime värava üles ja peaaegu kohe saime Singapuri lennukile end asutada. Lend oli pikk ja väsitav, aga lõbustasime end filmide vaatamisega. Sander vist sai tund-paar magada ka, mina lihtsalt teesklesin magamist. Päris pikka aega ja kaks söögikorda hiljem jõudsime Singapuri.
No Singapuri lennujaam oli raudselt suurem kui Paide, vähemalt kui kogu see lennuradade ala ka juurde arvestada. Hiiglaslik lennujaam oli hubane ja üllataval kombel ei olnud seal mingit tormlemist. Inimesed liikusid nii rahulikult. Me natuke kartsime, et sinna jõudes oleme niigi marusuures segaduses ja inimesed kiirustavad meid pikali, aga ei midagi sellist. Natuke oli tunne, et sattusime suurde kaubanduskeskusesse, aga raudselt mitte lennujaama. Väga mõnus. Muide, Singapuri Changi lennujaam on maailma parimaks valitud. Aga Singapuri ennast me ei näinud ka aknast mitte, sest sinna jõudes oli kell neil pool kuus õhtul ja taevas tinahall. Kell kaheksa oli juba kottpime ning oma ninaesisest me eriti palju kaugemale ei näinudki. Hoovõturajal rääkis Sander, et ega eriti aru küll ei saa, et keskkond teine oleks kui kodus ja et paarisaja meetri kaugusel oleva aia taga võiks vabalt Rakvere staadion olla. Ärge küsige, miks just Rakvere staadion. Aga kui nii öeldakse, siis nii on. Lihtne. Lend Singapurist Brisbane´i läks natuke kiiremini ja tunduvalt mugavamalt. Saime aknaalused kohad ja nii palju kui võimalik nautisime vaadet. Kuskil Singapuri ja Austraalia vahel nägime äikest. Korduvalt. Aga kohe kui Austraalia kohale jõudsime, siis tervitas meid tähistaevas. Ilus oli. Tundus, et oleme päriselt ka paradiisi jõudmas. Vahepeal sõime imehead toitu, vaatasime filme, täitsime tähtsat tollipaberit ja püüdsime und vaadata. Seekord magasin mina ja Sander teeskles. Hommikuäratuseks oli päikesetõus teisel pool maakera. Imeline.
Passikontroll läks valutult. Ei mingeid probleeme. Šokolaadid ja Vana Tallinnad jäid alles ning oma pagasit kellelegi ette näitama ei pidanud. Õnneks ei olnud ka paanilist pagasilindi juures ootamist, et kas meie pagas ikka tuleb. Parakad või mitte, aga mina olin suhteliselt veendunud, et minu kohver kohale ei jõudnud. Nimelt ei näinud me seda ei Tallinnas ega Helsingis, kus meie nina all pagasiga tegeleti. Aga olemas oli. Jälle üks mure vähem.
Esimese asjana tegime siis omale Austraalia telefoninumbri, seega kallid sõbrad, meie Eesti numbrid on reisi lõpuni levist väljas. Uurisime ka võimalusi, et kuidas linna sõita, aga meie hostelisse buss ei sõitnud, seega pidime takso võtma. Marukallis oli. Ausalt. Raha lihtsalt sulab juba. Plaan on nüüd homme natuke linnaga tutvust teha. Praeguse plaani järgi võtame homme ette jalutuskäigu linna ja vaatame, milline see Brisbane tegelikult on. Hetkel oleme käinud mitte kaugel oma praegusest kodust Hawthorne tänaval. Tegime väikese toiduostlemise ka ja natuke oli küll tunne, et vist peab nälga jääma, sest kõik on nii kallis ja siinsed kaubad väga ei isuta. Loodetavasti on see lihtsalt alguse värk ja me harjume ruttu ära. Siis vast ei pea ainult spagette sööma.
No ja see liiklus. Mitu korda arutasime, et huvitav, kuidas auto ilma juhita sõidab. Aga taipasime, et juht istub nüüd meie mõistes kõrvalistmel. Mina isiklikult ei saa veel päris täpselt aru, et kui ma autot juhin, et kuhu ma hoidma peaks ja kuhu ringteel vaadata. Meil on esialgu niisama tee ületamisega probleeme. Ikka nagu lasteaias õpetati. Vasak-parem-vasak. Aga siin on ju teistpidi. Peab ümber harjuma.
Kliimašokki me ei saanud. Vahepeal kui päike välja tuli, siis oli selline tüüpiline palav Eesti suveilm. Aga muidu on täna pigem pilvine, seega aklimatiseerumisega probleeme pole. Ja kui ausalt öelda, siis ega me täna väga palju õues ei jaksanudki olla, sest reisiväsimus andis tunda ja hea oli üle pika aja horisontaalasendis magada. Jalgu saab sirutada ja puha. Ajataju on ka täitsa kadunud, sest oleme mitu ajas rändamist teinud.
Ajasime täna ka oma pangaasjad korda. Hiljemalt uuel nädalal saame oma pangakaardid kätte. Seega on meil põhjust jälle Brisbane´i tulla, sest hetkel on plaan laupäeval Gold Coasti edasi liikuda. Läheme vaatame, milline see kullarannik on, puhkame natuke, otsime samal ajal tööd ja auto.
Hosteliomanik oli vastutulelik ja lubas meil TFNi (maksunumber) jaoks oma postiaadressi kasutada. Hea, et need asjad esimese päevaga aetud saavad, kohe natuke kergem on, sest eks see töökoha otsimine saab ka paras ettevõtmine olema. Aga kuna tänane päev on nii sujuvalt läinud ja oleme oma asjad ilma probleemideta korda saanud, siis ma usun meisse ja sellesse, et me saavutame kõik, millest vaid unistada oskame.
Hetkel vist rohkem uudiseid ei olegi. Uued uudised tulevad siis, kui meil on midagi põnevamat jagada. Vähemalt nüüd teate, et oleme õnnelikult kohal.

Uute juttudeni!

K & S


pühapäev, 13. oktoober 2013

Esimene känguru võib ikka aia taha minna.


Meie esimene blogipostitus on siin, aga ma ei tea päris täpselt kuidas seda teha. Kui öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, siis olgu see postitus antud juhul känguru, kes aia taha võib minna. Meid Sandriga ootab ees Austraalia. Läheme ja vaatame, milline see maakera teiselt poolt on.
Teeme kohe selgeks, et selles blogis ilukirjanduslikku juttu ei näe ja õigekirja taga ajama ei hakka. Palun vabandust kõik filoloogid ja muidu keelearmastajad, aga see on siiski reisiblogi ja muljete jagamine ei pruugi alati olla selline, nagu teile seda lugeda meeldiks. Samuti võib jutt olla hüplik, sest võib üsna kindel olla, et vahel saab mõtted ja muljed kohe üles kirjutatud ning alles hiljem blogisse lisatud. Kui hästi läheb, siis näete pilte kaa. Ilmselt hakkabki nii olema, et mina kirjutan ja Sander teeb ilusaid pilte ning paneb mõned siia teile vaatamiseks. Vähemalt on ideaalis tööjaotus olemas.
Lennupiletid on ka olemas ja 29.oktoober alustame oma reisi. Alustame Tallinnast, teeme vahemaandumised Helsinkis ja Singapuris ning lõpetame lennureisi Brisbane´s. Tulgu sellest meile üks äge ja meeldejääv aeg!
Kaugel maal teevad meid kindlasti rõõmsaks teie kirjutised ja joonistused, need võib meie meiliboksi, näoraamatusse või siiasamasse kommentaaridesse saata.

K & S