Mis värk sellega on, et meil on juba 18.jaanuar ja inimesed soovivad viimased 18 päeva üksteisele head uut aastat! Austraallased vähemalt. Esimesed paar päeva aasta alguses tööle tagasi minnes oli see täiesti okei, aga kui ikka veel seda lauset kuuled, siis on veider küll. Eestis ju pärast 6.jaanuarit seda enam ei soovita ja kui peakski soovima, siis vist koos pudeliga? Kui siin iga hilise headuutaastat eest pudeli saaks, siis võiks vabalt mõneks õhtuks baari avada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tegelikult tahtsin kirjutada nädalast, mis oli senise siinoldud aja jooksul vast kõige tegusam ja kindlasti üks toredamaid.
Juba eelmise aasta lõpus sai selgeks, et meil on mõned sõbrad jaanuaris Sydneysse sattumas ja kui muidu üldse kokku ei õnnestu saada, siis maailma teises otsas ju võiks.
Esimene kohtumine oli Zandra ja tema elukaaslasega, kes olid lühikesel Austraalia taasavastamise reisil. Zandraga kohtusin umbes kümme aastat tagasi Itaalias ühel noorsoovahetusreisil. Hoolimata sellest, et olime vahepeal mitu korda rääkinud, et võiks kokku saada, siis kohtumiseni me selle aja jooksul ei jõudnudki. Sest olgem ausad, eks Eesti ja Rootsi on ju teineteisest hästi kaugel ka. Igatahes olime kohtumise kokku leppinud ning alustasime õhtut The Rocksis jalutamisega, misjärel läksime Korea BBQsse. Zandra oli toidugurmaanist sõbralt soovituse saanud ja meil ei jäänud muud üle, kui pidime ise ka selle koha üle vaatama. Koht oli tõesti populaarne. Missest, et restoran asus pisikesel tupiktänaval, kuhu muidu ei satuks, siis lookles järjekord uksest välja ning ka meie pidime umbes kakskümmend minutit ootama. Juba oodates oli selge, et koht on ilmselt hea, sest järjekorras oli päris palju asiaate ning praktiliselt kõrvalasuvas Korea BBQ restoranis olid vaid mõned inimesed. Koht oli tõesti super ning meie kõigi jaoks oli see esmane kogemus endale ise keset lauda liha grillida ja sellist restoranielamust nautida. Õhtu oli imetore ja mul ei ole õrna aimugi kuhu need mitu tundi meil kadusid.
Järgmine õhtu viis mind kokku Sandraga, kellega olime Oldes pikalt koos töötanud, kuid elu oli meid vahepeal erinevatesse riikidesse viinud ja nüüd Austraalias kokku toonud. Laupäevaks planeerisime teha klassikalise Bondi-Coogee jalutuskäigu ja sellele eelnevalt end jäätisega laadida. Nimelt oli mu kolleeg juba ammu rääkinud jäätisekohast, mille nimel on ta valmis ülipika sõidu ette võtma. Õnneks meil joppas nii hästi, et järtsu polnud ja saime rahulikult oma jäätisekuhjad ära lahendada ja seejärel minna jalutuskäigule maailmajutte arutama.
Kuna kaks ilma kolmandata ei jää, siis pühapäeva hommikul saime kokku Kirilli, Elina ja nende sõpradega. Hommikusöögiks kohtusime sellises kohas nagu Pancakes on the Rocks ja tuleb tunnistada, et pannkoogivalik oli muljetavaldav ning portsjonid nii suured, et kahju oli lausa head asja taldrikule jätta. Kui eelmisel päeval tegin Bondi-Coogee kõnni, siis sel päeval võtsime kambakesi ette sama matka, aga vastupidises suunas. Peab ütlema, et vaated olid hoopis teistsugused ja see oli taaskord üks igavesti mõnus jalutuskäik. Kuigi ilm oli pilvisem kui eelmisel päeval, siis päris soe oli ikka ja see andis meile piisava põhjuse minna Bondi randa veidikeseks pikutama. Kuigi hommikul olime juba suhkru üledoosi peaaegu saanud, siis pidime veenduma, et suhkrutase veres liiga madalaks ei läheks ja tõmbasime päevale joone alla ANITA La Mamma del gelato’s. Veendusime üheskoos, et kuigi jäätis on seal tõesti hea, siis me poleks valmis selle nimel pooleteise tunnist sõitu ette võtma. Samas nii toredas seltskonnas võiks sellise sõidu ette võtta küll.
Järgmisel õhtul kohtusime taas Elina ja Kirilliga, et veidi südalinnas ringi jalutada, vaadata üle Harbour Bridge ja ooperimaja ning teha üks mõnus õhtusöök. Olime Sandriga ammu plaaninud minna Badu Gili valgusshow’d vaatama minna, mis Bennelongi purjedele päikeseloojangul ja kell 21 kuvatakse. Sel õhtul vaatasime valgusmängu kõik koos ära ja kuigi seda ei anna kindlasti maikuus toimuva Vivid Festivaliga võrrelda, oli aborigeenide kunsti purjedel päris äge näha. Õhtu lõpetasime Mejico restoranis, soovisime Elinale ja Kirillile kiiret ja turvalist kojulendu ja tõmbasime selleks korraks joone alla sõpradega taaskohtumisele.
Kuigi kõik rajad, mida nende päevade jooksul käisime, olid juba tuttavad, siis võib öelda, et nad olid siiski täiesti erinevad. Kohad võivad ju samad olla, aga inimesed on kõrval teised, reaktsioonid on erinevad, märgatakse teistsuguseid asju. Nii, et kui peaksite kunagi Sydneysse sattuma, siis võime vabalt teiega kaheksandat korda the Rocksis jalutada või sajandat korda ooperimaja vaadata, sest nagu öeldud, on iga kogemus erinev ning me ei väsi Sydneyst (ega Austraaliast) veel niipea.
Nii põnev oli hoopis teises keskkonnas inimesi tundma õppida ja näha, et mingu aega mööda kui palju tahes, siis tuleb kohe meelde, miks need inimesed ühel või teisel viisil me ellu tulnud on.
Kuna oleme Eesti artistidele siingi kaasa elanud, siis teisipäeva õhtu veetsime Eesti majas Trad.Attack!’i kullakarva kontserti kuulates. Missest, et lava oli pisike ja publikut kordades vähem kui näiteks nende Telliskivi Loomelinnakus toimunud kontserdil, siis emotsioon oli endiselt vägev ning see bänd juba teab, kuidas ägedat õhkkonda luua.
Eranditult kõik ettevõtmised olid ülitoredad ja kinnitasid taas, et meie ringkonda on ikka täiega meie masti inimesed sattunud. Kuigi olime veel kolmapäeva hommikulgi veel pisut väsinud, sest polnud harjunud nii seltskondlikud olema, siis teeksime seda iga kell uuesti. Tulge külla!
K&S
PS. Seekord on lisaüllatuseks video meie jõulupuhkusest Jervis Bay radadel.
 |
| Korea BBQ |
 |
| Jätsikoht Bondil |
 |
| Jose, Alejandra, Maria & Juan Mehhikos |
 |
| Coogee - Bondi |
 |
| Sander & Kirill Mejicos |
 |
| Me esimene mehhiko toidu kogemus |
 |
| Trad.Attack! Sydney Eesti majas |
 |
| Suts pannkooki hommikuks |
 |
| Coogee-Bondi |
 |
| Badu Gili |
 |
 |
| Bondi - Coogee - see vaatepilt on endiselt klassika! |
 |
| Bondi-Coogee |
