Austraalia 2.0: aprill 2014

Ühel vihmasel päeval otsustasime, et päevitada enam ei saa ja liigume Byron Bay’st edasi. Mõeldud, tehtud. Spontaanne mõte viis meid linna nimega Coffs Harbour. Kuna vihma sadas päris kõvasti, siis seadsime endale prioriteediks leida pesemiskoht ja magamiskoht. Käisime kohalikuks ujulas jääkülma dušši võtmas. Vähemalt saime puhtaks ja karastatud. Kuna siin läheb juba kuue paiku pimedaks, siis otsisime kõrvalise parkimiskoha, et öö seal veeta. Siin on nii, et tegelikult ei tohi parklates ja tänavatel ööbida. Näiteks Byron Bay oli linn, kus olid lausa suured sildid väljas, et tänavatel autos magamine keelatud ja kontroll liigub öösiti ringi. Üldiselt oleme end ööseks kusagile teeäärsesse puhkealasse parkinud ja seal maganud. Põhjus miks me autos magame on lihtne. Proovime lihtsalt võimalikult vähe raha majutusele kulutada. Igatahes kui tagasi jõuda Coffs Harbour’i juurde, siis nii palju kui meie nägime, siis tegemist on väga ilusa linnaga. Hommikul käisime kai peal jalutamas ja laevu vaatamas. Ilm oli küll tuuline ja vihmane, aga kuna me päris suhkrust pole, siis jäime ellu. Pärast seda sõitsime linnast ära ja pärast väikest sõitu keset banaanikasvatusi olime jõudnud kohta nimega Sealy Lookout. Seal asub Forest Sky Pier, mis on puude kohal olev vaateplatvorm. Sealt avanes imeilus vaade Coffs Harbour’ile ja nägime sealt ka täpselt sedasama kaid, mida mööda olime jalutanud. Selge ilmaga oleks ilmselt veel ilusam olnud, aga oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Seega oleksid ei loe midagi.

Tee viis meid edasi Port Macquarie’sse. Kuna algselt plaanisime siia jõuda 4.maiks, mil toimub Australia Ironman, siis meil palju muid plaane polnudki. Teadsime vaid, et tahame lisaks triatlonile minna ka koaalahaiglasse. Triatlon jääb meie jaoks seekord kahjuks ära, sest jõudsime siia oodatust varem ja tohutult palju on veel tarvis kahe nädala sisse mahutada, seega tuleb teha valikuid.

Vähemalt nägime ära koaalade haigla, mis loodi 1973.aastal. See koht on pisike, kuid tegus. Nad ravivad aastas ligikaudu 250 koaalat. Uus-Lõuna Wales’i valitsus koaalade haiglat ei toeta ning seal on vaid kaks palgalist töötajat. Üks on meditsiinilise taustaga “järelvaataja aka vastutav isik” ja teine, kes tegeleb eukalüptipuude okste lõikamisega. Ülejäänud inimesed töötavad seal oma vabast tahtest ega ole tasustatud. Kui siis ainult positiivsete emotsioonidega, mis kaasneb koaaladega töötamisega. Võtsime osa ka kuulan-vaatan ekskursioonist, kus meid täpsemalt koaalade olukorraga kurssi viidi. Saime teada, et enamasti satuvad koaalad haiglasse kas klamüüdia, autoõnnetuste, koerte rünnakute või ka metsatulekahjude tõttu. Enamasti saavad loomad ravitud ning kui ravi ja taastumisprotsess on lõppenud, viiakse koaalad tagasi vabasse loodusesse. Muide, jätke meelde, et koaalad ei ole karud! Saime ka teada, et kuigi eukalüptipuid on sadu erinevaid liike, siis koaalad söövad vaid umbes 60 liiki neist. Samuti võib olla nii, et Queenslandi koaalale ei maitse samad eukalüptid, mis Uus-Lõuna Wales’i omale. Koaalahaigla tegeleb iganädalaselt! uute eukalüptipuude istutamisega, et ka tulevikus oleks koaaladel miskit süüa ja et haigla ise saaks madalatelt puudelt koaalade jaoks oksi korjata. Muide, eukalüptipuu peab olema vähemalt kümneaastane, et koaala sinna sööma tahaks minna. Ja seda saime ka teada, et koaalad hõõruvad oma kõhualust vastu puud ning sellega märgistavad oma territooriumi. Tegelikult oli kurb kuulda ja lugeda õnnetustest, mille tõttu koaalad haiglasse on sattunud. Hoolimata sellest võib antud käigu lugeda huvitavaks, teadmisterohkeks ja positiivseks. On võimatu olla kurb, kui sa vaatad koaalat!

Uus päev algas meil üsna vara, sest tahtsime minna päikesetõusu vaatama. Oli küll pilvine, aga sellegipoolest ilus. Usume ja loodame, et see ei jäänud viimaseks päikesetõusuks, mida siin vaatamas käisime. Pärast püüdsime veel natuke päikest. Väga kaua ei suutnudki rannas olla, sest ilm oli suhteliselt jahe. Siin on nii, et mida rohkem me lõunasse sõidame, seda külmem hakkab. Loodame veel enne kojujõudmist end pruuniks peesitada, aga peamiseks eesmärgiks seda endale ei sea. Pärast rannatiiru vaatasime üle Ironman’i vahetusala ja asusime uuesti teele. Hetkel oleme jõudnud Newcastle’i linna. Päike on juba looja läinud ja õues on juba täitsa pime, seega jääb linnatiir homsesse. Siin on üldse nii, et hommikud lähevad vara valgeks ja õhtud on juba kuue-seitsme paiku täiesti kottpimedad. Seega ongi meie elurütm sama päikese omaga, ärkame päikesetõusuga ja paar tundi pärast päikeseloojangut oleme ammu unemaal.

Kuna meil on siin ainult kaks nädalat veel olla ja plaanis on külastada veel paljusid kohti, siis hakkab blogijutt sagedamini ilmuma. Uue jutuni!

K&S