Mõõdame maanteid ja vaatame loomi.

Olime paar päeva teel ja levist väljas, sest nagu mäletate, siis Austraalia ja internet ei sobi omavahel hästi kokku.

Aga mis vahepeal toimus? Airlie Beachilt lahkudes plaanisime teha esimese peatuse Mackays, mis on ümbritsetud suhkrurooväljadega ja toodab kolmandiku Austraalia suhkrusaagist. Väga kauaks me sinna ei jäänud, põikasime korra vaid mere äärest läbi ning asusime taas teele. Järgmine peatus oli Rockhamptonis, mis on tuntud kui Austraalia veiselihapealinn. Ka seal ei uudistanud me väga palju ringi, sest õues hakkas juba päris pimedaks minema. Mitte, et meil pimedas sõitmise vastu midagi oleks, aga meie autotuled valgustavad umbes sama palju kui pisike taskulamp. Seega otsisime taas kõrvalisema paiga, et öö autos veeta. Uuel päeval oli plaan teha peatus Sunshine Coastil. Vaatasime ringi väikeses linnas nimega Noosa. See oli imeilusa rannaga pisike mereäärne kuurortlinn. Uudistasime natuke ka Noosa rahvuspargis, kuid taas läks nii pimedaks, et poleks peale oma jalgeesise midagi näinud. Selles linnas oleks tahtnud veidi pikemalt peatuda. Aga ehk teinekord. Omakeskis ristisime selle linna ringteede pealinnaks, sest iga natukese aja tagant oli järjekordne ringtee. Seega usun, et Eestis me ei vingu nende uute pisikeste ringteede üle.

Uus päev, uued seiklused ehk ees ootas Austraalia loomaaed (pildimaterjal tuleb homme). See koht on võrratu! Me ei näinud küll ahve ja elevante, aga see-eest jättis loomaaed unustamatu mälestuse. Kellel huvi, võib täpsemalt uurida Australia Zoo kodulehelt, aga pikk jutt lühidalt on see, et suur osa (võib-olla kõik, ma täpselt ei tea) loomadest on toodud loomaaeda vabast loodusest. Seda, kuidas sealseid loomi hoitakse ja neist hoolitakse, nägi igal sammul. Me jõudsime sinna paar minutit pärast avamist ja juba oli parkla autosid täis ja pikad järjekorrad looklemas. Loomaaed oli üsna suur ning me ei näinud seal mitte ühtegi puuri! Tiiger oli küll klaasi taha pandud, aga muidu oli tunne nagu liiguks ringi vabas looduses. Suur osa loomaaiast oli pühendatud krokodillidele, kes olid Steve Irwin´i suur kirg. Samas saime jalutada ringi kängurude keskel ja neid paitada ning toita. Nägime ära ka oma esimesed koaalad ja ma olin terve päev elevil nagu väike laps. Loomaaias oli nii-öelda „koaalade rada“, kus koaalad magasid eukalüptipuude otsas ja tshillisid niisama ringi. Saime teada, et kui võtta koaala sülle, siis tuleb teda tugevalt kinni hoida. Miks? Sellepärast, et kui koaala tunneb end kas või natukene ebaturvaliselt, surub ta oma pikad küünised otse inimesse ja see võib üsna kurvalt lõppeda. Ühes osas loomaaiast olid Aafrika loomad, kes polnud omavahel eraldatud ei traataia, puuri ega klaasiga. Ühel maa-alal olid koos nii kaelkirjakud, sebrad kui ninasarvikud. Ärge saage valesti aru, see, et loomad polnud omavahel eraldatud, ei tähenda, et meie päris nende keskel kõndida saime.

Vaatasime ka lindude, madude ja alligaatorite show´d, mis oli omamoodi vaatemäng. Kohal olid ka Steve Irwin´i naine Terri ja lapsed Bindi ja Robert. Show algas madude näitamisega, sest mis trikke sa neile ikka õpetad, eks? Järgmisena toodi linnud, kes peaasjalikult lendasid meie peade kohal ringi, kuid üks näitas esmakordselt oma uut trikki. Nimelt paluti ühel külastajal püsti seista, käsi kõrvale sirutada ja viiekas sõrmede vahele panna. Lind lendas raha suunas ja viis selle oma dresseerijale. Samamoodi viis ta ka raha tagasi. Oli väga kihvt sellist trikki näha. Tipphetkeks olid muidugi alligaatorid, keda meie silme ees toideti. See polnud lihtsalt tavaline annan-sulle-liha-ja-mine-vette-tagasi toitmine, vaid meile räägiti ka alligaatoritest üldisemalt ja näidati mida ei tohi teha, kui satud näiteks Põhja-Austraaliasse, kus leidub hulganisti alligaatoreid. Show´s osales ka kogu Irwin´i perekond, kes toitsid alligaatoreid ja jagasid õpetussõnu.

Päeva lõpetasime loomahaigla külastusega, kus parasjagu opereeriti koaalat ja parandati kilpkonna hambaid. Sinna haiglasse satuvad loomad otse vabast loodusest. Kui kuskil on haige silmaga lind, murtud jalaga känguru või koaala, siis võib sellest teada anda ja loom saab terveks ravitud.

Hommikul arvasime, et üle paari tunni me küll loomi ei vaata, kuid tegelikkuses olime seal peaaegu sulgemiseni. Seal on väga palju vaadata, kuulata ja õppida. Meie jäime külastusega väga rahule ning kui elaks Austraalias, siis võiks lausa osta pääsme terveks aastaks.

Nüüd oleme jõudnud taas Brisbane´i ning seekord plaanime siin veidi rohkem ringi uudistada. Seekord elame täiesti südalinnas keset pilvelõhkujaid, seega loodame, et ajalugu ei kordu ning pole tarvis õhtul poolmaratoni ringi ekselda.

 K&SHo