Mõtted selgeks.

Ma usun, et paljud, kes plaanivad Austraaliasse lennata arvavad, et ees ootab aeg, mil saab varbad ookeanisse lükata, nautida jahutavaid kokteile ning vaadata, kuidas numbrid pangakontol aina suurenevad. Olen nüüd see kuri tüdruk, kes lõhub helesinise unistuse ja ütleb, et nii see päris ilmselt ei ole. Reaalsus on see, et tuleb endale töö otsida, mis ei pruugi olla kõige lihtsam ülesanne, sest tõenäoliselt kandideerib samale töökohale veel vähemalt sada inimest. Kui tulla Austraaliasse töö- ja puhkuse viisaga, siis leiab kodumaaga võrreldes töö suhteliselt lihtsalt. Sellegipoolest, olen märganud, et need, kes on Austraalias käinud, ei räägi peaaegu kunagi avalikult sellest, et töö leidmine oli keeruline, vaid püüavad jätta mulje, et „Astusin lennukist maha ja mu ümber oli suur seltskond farmereid ja pintsaklipslasi, kes kõik mulle tööd pakkusid.“. Ärge saage valesti aru, töö leidmine pole keeruline, kui oled ise ettevõtlik, entuasiastlik, valmis helistama erinevatele tööpakkujatele ning valmis tagasilöökideks. Tihti võib juhtuda, et töö on juba võetud või lubatakse võtta ühendust paari päeva pärast. Viimasel juhul on neli võimalust: a) nad ütlevad Sulle, et Sa pole sobiv kandidaat ning Sul puuduvad vajalikud oskused b) nad unustavad Su ära ja ei helista kunagi tagasi c) nad helistavad ja ütlevad, et töökoht on võetud, kuid võtavad ühendust, kui uus ametikoht vabaneb või d) nad helistavad ja küsivad, millal saaksid alustada. Võrreldes Eestiga on töö leidmine väga lihtne, sest esiteks siia reisides otsid ilmselt esialgu farmitööd ning teiseks, Austraalia on suurem kui Euroopa, seega üsna nadi variant oleks, kui siin ühtki sobivat tööd ei oleks. Teine asi on muidugi sellega, kui tahta leida erialast tööd. Ma ei ütle, et see pole võimalik. Raudselt on! Nagu teate, siis kõik on võimalik, kui piisavalt tahta, otsida ja vaeva näha. Mine tea, ehk lähen ka ükskord oma avaliku halduse bakalaureusekraadiga Canberrasse ja küsin, et kas saaksin natuke riigiasjadega tegeleda. Tahtsin öelda, et kuigi me leidsime oma töökohad suhteliselt kiiresti, siis sellegipoolest pärast esimest nädalat oli närv väikestviisi must, et „Mismõttes meil ei vea, kui kõik teised on nii kiiresti omale töökohad leidnud.“. Tõsi, toetusime vist liialt teiste inimeste positiivsetele lugudele ja lootsime, et me leiame omale töö samuti väga kiiresti. Meie kogemusele tuginedes võib öelda, et tähtis on mitte lootust kaotada ja alla anda, säilitada positiivsus, olla õigel ajal õiges kohas ja proovida kõiki sobivaid variante. Ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada, vaid lihtsalt anda aimu reaalsusest ning osalt jagada meie endi kogemusi. 

Teine asi, millest seekord rääkida tahtsin on igatsus. Me ei ole siin üldse kaua olnud, aga sellegipoolest on asju, millest vahetevahel puudust tunneme. Austraalias on väga hea, aga kodus on alati parem. Miks? Kohe toon asjadesse selgust.

Pere on kõige olulisem asi, millest me siin kaugel maal olles puudust tunneme. Kuigi Eestis elasime ka viimased kolm aastat Tallinnas, siis vähemalt paar korda kuus saime ikka perega kokku. Nüüd saame parimal juhul mõneks hetkeks Skypes kokku, aga see pole ikka see. Skype on tore viis kodustega suhtlemiseks, aga selleks on internetti vaja. Nagu mäletate, siis pole me Austraalias internetiga veel sinasõprust teinud. Vanaemasid igatseme ka, väga! Võib-olla mõned, kuigi loodan, et suur osa  teist, teavad ja on kogenud seda erilist lapselapse ja vanavanema sidet. Vanaemadega on lihtsalt kõik teistmoodi. Mina olen vist küll vanaema laps, sest lähen alati memme juurde suurima rõõmuga ja igal võimalusel. Ausalt, mina ei mõista neid inimesi, kes külastavad oma vanaema kord aastas või üldse mitte. Lõpuks sain selle ka välja öeldud. Vanavanemad on need, kellelt on väga palju õppida ja kellega on koos lihtsalt väga, väga hea olla.

Sander ütles mulle, et tema tunneb puudust kodus lebotamisest. Oma kodu ja oma luba. Kui tahad, siis ärkad millal tahad, ei tee voodit ära, kui ei viitsi ning kuulad muusikat natuke liiga kõvasti. Ilmselt võib öelda, et me igatseme puhkepäevi. Mina tahaks küll ennast mõnusalt diivanile kerra keerata ja head raamatut lugeda või ristsõna lahendada. Lisaks, tahaks uudiseid lugeda ning olümpiamänge vaadata. Natukene väsitav on elada nii, et Eesti elust suurt midagi ei tea. Seega, kui midagi põnevat toimub, andke meile ikka teada.

Sõpradest tunneme ka puudust. Sellest perest, kelle oleme endale lisaks päris perele valinud. Seega olge valmis, tahame teid juunis näha!

Igatseme oma hobisid ka. Sander tahaks oma kaherattalise sõbraga maanteid mõõta ning siin oleks seda lausa ideaalne teha, sest igapäev on hea mootorratta ilm. Mina tahaksin tantsida. Tunnen rahvatantsust ja oma ägedatest trennikaaslastest puudust. Ma pole kunagi tantsupidu tribüünilt vaadanud, vaid alati ise platsil olnud. Loodetavasti jääb see aasta esimeseks ja viimaseks, kui ma tantsupeol tantsida ei saa.

Kuigi on inimesi ja asju, millest me puudust tunneme, siis sellegipoolest oleme siin õnnelikud. Patt oleks kurta! Pluss iga päev kuuleme raadiost, et Austraalia on parim riik maailmas. Kui siin mõnda aega elada, siis võib üks stereotüüpne natukene tusane idaeurooplane selle mõttega ära harjuda. Mina olen näiteks märganud, et meil on suunurgad väga harva allapoole ja me naeratame palju rohkem ning oleme tunduvalt positiivsemad.

Hea uudis on see, et vähem kui kaks kuud on farmielu jäänud ning meil on plaanid seiklemiseks valmis. Tuleks see aprill vaid kiiremini!

K & S

Pildijutt vol.12

 Leidsime pisikesed kassipojad.

 Vihmakollektsioon 2014 naistele.

 Vihmakollektsioon 2014 meestele.

 Ühel vihmasel hommikul leidsime sellise sõbra.

 Maskimood.

 Väike vasikas mängis heinakuningat.

 Juhtus väike õnnetus.

Austraalia päeva grillipidu. Koogivalik ei näe pildil just isuäratav välja, kuid võime julgelt öelda, et austraallastel on see koogivärk ikka väga käpas.

Austraalia päev ja uued teadmised.

Seekordne blogipostitus hakkab rõõmuhõiskega, et me saime ühe päeva puhata. Tegi meele rõõmsaks küll, kui ühel õhtul anti teada, et homme võime magada seni, kuni und on. Selleks hetkeks olime juba üle kuu iga päev töötanud ja ootasime puhkepäeva väga. Päris välja me ei puhanudki, sest hommikul kell viis tegime silmad automaatselt lahti, kuid sundisime end edasi magama. Sander venitas une seitsmeni, aga ma olin õnneks natuke edukam ja suutsin poole kümneni magada. Natuke imelik on mõelda, et senised kuldmagajad, kes võimaluse korral vaatasid unenägusid poole päevani, nüüd nii õnnelikud on, kui suudavad une seitsme või üheksani venitada. Samas õues on kell viis juba valge ja autod vuravad akna alt mööda, seega raske on end välja puhata. Sellest hoolimata oli väga mõnus päev, mille lõpetasime õhtul Micki ja Katrina juures Austraalia päeva tähistades. Nende juures toimus grillipidu, kuhu meidki kutsuti. Kokku oodati ligikaudu 50 inimest. Ma pole päris kindel, palju meid seal oli, aga ühe mõnusa jaanipäeva seltskonna andis see kamp kokku küll. Eksootilist känguruliha ei pakutud, aga grillivärk oli väga maitsev ning nagu ikka, magustoidulaud oli seegi kord lookas.

Uurisin natuke Austraalia päeva tagamaade kohta ja jagan oma teadmisi teiega. Austraalia päev on rahvuspüha ja seda tähistatakse 26.jaanuaril. 1788. aastal maabus Sydney sadamas Suurbritannia laev ning kuberner Arthur Philip heiskas seal esimest korda Suurbritannia lipu.  Tänapäeval pole inimestel sooja ega külma sellest laevast, vaid see on suurepärane võimalus peredel ja sõpradel kokku saada. 26. jaanuaril toimuvad ka Austraalia kodakondsuse üleandmise tseremooniad, mil antakse üle kodakondsused senistele immigrantidele. Lihtrahvas koguneb lähikondsetega ning peetakse maha üks mõnus piknik või grillipidu, aga minnakse ka uhkeid ilutulestikke vaatama. Kuulsime, et Austraalia päev on siinsete inimeste jaoks isegi olulisem kui aastavahetus. Seoses ilutulestikuga tuli meelde fakt, et siin ei saa eraisik lihtsalt poodi minna ja tulevärki osta, sest seda lihtsalt ei müüda seal. Ilutulestiku jaoks pidavat lausa „must turg“ olema, aga meie pole sellega kokku puutunud ja rohkem ei oska midagi selle kohta öelda.

Ega meil väga uudiseid ei olegi, sest kõik on ikka samamoodi. Lihtsalt tundsime, et peaks märku andma, et oleme elu ja tervise juures. Ma täpselt veel ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, aga meil hakkas siin farmis juba üheksas nädal jooksma. Seega napilt üle poole aja oleme siin olnud. Tegelikult on tore, et varsti on need vabatahtlik-sunniviisilised farmipäevad tehtud ja saame lõpuks minna oma reisiplaane täitma. Seni töötame kõvasti, et saaksime oma väljateenitud puhkust korralikult nautida.

Meil on siin suurem osa ajast väga ilusad ilmad. Oleme näinud paari vihmast päeva, mis lühendasid veidi meie tööpäevi. Vihmastel päevadel pidime masinatega sõites väga ettevaatlikud olema, sest kui natukenegi teelt kõrvale kalduda, oled oma üheksatonnise toidulaadungiga mudamülkasse vajunud. Meie õnneks, kuid farmerite kurvastuseks jagus vihma vaid paariks päevaks, kuid kohe oli näha, kuidas rohi hakkab värvi muutma. Meil on siin suur ime, kui juhtume rohelist muru nägema, sest päike on korraliku laastamistöö teinud.

Hetkel on põhjaterritooriumilt tulemas tsüklon, mis uudiste kohaselt peaks veidi ka sisemaad puudutama. Queenslandi on tsüklon juba jõudnud, kuid loodetavasti meieni päris ei tule. Samas tundub, et oodati hullemat. Aiaparandajad Pete ja Kevin rääkisid, et tsükloni ajal on tohutu vihm ja tuul, aga välku ei löö (siinne välgutamine on omaette vaatemäng). Lisaks rääkisid nad, et 1974. aasta jõuluhommikul tegi troopiline tsüklon Tracy Darwinis sellise laastamistöö, et linnast ei jäänud midagi alles ning kõik tuli uuesti üles ehitada. Keda huvitab, mis seal täpsemalt juhtus, siis võite guugeldada või lugeda seda uudist http://news.bbc.co.uk/onthisday/hi/dates/stories/december/25/newsid_3956000/3956475.stm.

Täna toimus Goondiwindis Hell of the West triatlon ning terve linn on rõõmsaid sportlikke inimesi täis. Mina kui triatlonifänn olen pettunud, et pidin päev otsa tööl olema ja ei saanud võistlust vaatama minna. Selleks ajaks kui Kaisa ja Sander kohale jõudsid, olid kõik tublid triatleedid juba finišeerunud. Järgmise katseni!

Oleme teile paar videot võlgu, kuid need peaks paari nädala jooksul siiski siia jõudma. Anname härra videomeistrile aega, et teieni korralikud klipid tuua.

Järgmiste juttudeni!

K & S