Mõtted selgeks.

Ma usun, et paljud, kes plaanivad Austraaliasse lennata arvavad, et ees ootab aeg, mil saab varbad ookeanisse lükata, nautida jahutavaid kokteile ning vaadata, kuidas numbrid pangakontol aina suurenevad. Olen nüüd see kuri tüdruk, kes lõhub helesinise unistuse ja ütleb, et nii see päris ilmselt ei ole. Reaalsus on see, et tuleb endale töö otsida, mis ei pruugi olla kõige lihtsam ülesanne, sest tõenäoliselt kandideerib samale töökohale veel vähemalt sada inimest. Kui tulla Austraaliasse töö- ja puhkuse viisaga, siis leiab kodumaaga võrreldes töö suhteliselt lihtsalt. Sellegipoolest, olen märganud, et need, kes on Austraalias käinud, ei räägi peaaegu kunagi avalikult sellest, et töö leidmine oli keeruline, vaid püüavad jätta mulje, et „Astusin lennukist maha ja mu ümber oli suur seltskond farmereid ja pintsaklipslasi, kes kõik mulle tööd pakkusid.“. Ärge saage valesti aru, töö leidmine pole keeruline, kui oled ise ettevõtlik, entuasiastlik, valmis helistama erinevatele tööpakkujatele ning valmis tagasilöökideks. Tihti võib juhtuda, et töö on juba võetud või lubatakse võtta ühendust paari päeva pärast. Viimasel juhul on neli võimalust: a) nad ütlevad Sulle, et Sa pole sobiv kandidaat ning Sul puuduvad vajalikud oskused b) nad unustavad Su ära ja ei helista kunagi tagasi c) nad helistavad ja ütlevad, et töökoht on võetud, kuid võtavad ühendust, kui uus ametikoht vabaneb või d) nad helistavad ja küsivad, millal saaksid alustada. Võrreldes Eestiga on töö leidmine väga lihtne, sest esiteks siia reisides otsid ilmselt esialgu farmitööd ning teiseks, Austraalia on suurem kui Euroopa, seega üsna nadi variant oleks, kui siin ühtki sobivat tööd ei oleks. Teine asi on muidugi sellega, kui tahta leida erialast tööd. Ma ei ütle, et see pole võimalik. Raudselt on! Nagu teate, siis kõik on võimalik, kui piisavalt tahta, otsida ja vaeva näha. Mine tea, ehk lähen ka ükskord oma avaliku halduse bakalaureusekraadiga Canberrasse ja küsin, et kas saaksin natuke riigiasjadega tegeleda. Tahtsin öelda, et kuigi me leidsime oma töökohad suhteliselt kiiresti, siis sellegipoolest pärast esimest nädalat oli närv väikestviisi must, et „Mismõttes meil ei vea, kui kõik teised on nii kiiresti omale töökohad leidnud.“. Tõsi, toetusime vist liialt teiste inimeste positiivsetele lugudele ja lootsime, et me leiame omale töö samuti väga kiiresti. Meie kogemusele tuginedes võib öelda, et tähtis on mitte lootust kaotada ja alla anda, säilitada positiivsus, olla õigel ajal õiges kohas ja proovida kõiki sobivaid variante. Ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada, vaid lihtsalt anda aimu reaalsusest ning osalt jagada meie endi kogemusi. 

Teine asi, millest seekord rääkida tahtsin on igatsus. Me ei ole siin üldse kaua olnud, aga sellegipoolest on asju, millest vahetevahel puudust tunneme. Austraalias on väga hea, aga kodus on alati parem. Miks? Kohe toon asjadesse selgust.

Pere on kõige olulisem asi, millest me siin kaugel maal olles puudust tunneme. Kuigi Eestis elasime ka viimased kolm aastat Tallinnas, siis vähemalt paar korda kuus saime ikka perega kokku. Nüüd saame parimal juhul mõneks hetkeks Skypes kokku, aga see pole ikka see. Skype on tore viis kodustega suhtlemiseks, aga selleks on internetti vaja. Nagu mäletate, siis pole me Austraalias internetiga veel sinasõprust teinud. Vanaemasid igatseme ka, väga! Võib-olla mõned, kuigi loodan, et suur osa  teist, teavad ja on kogenud seda erilist lapselapse ja vanavanema sidet. Vanaemadega on lihtsalt kõik teistmoodi. Mina olen vist küll vanaema laps, sest lähen alati memme juurde suurima rõõmuga ja igal võimalusel. Ausalt, mina ei mõista neid inimesi, kes külastavad oma vanaema kord aastas või üldse mitte. Lõpuks sain selle ka välja öeldud. Vanavanemad on need, kellelt on väga palju õppida ja kellega on koos lihtsalt väga, väga hea olla.

Sander ütles mulle, et tema tunneb puudust kodus lebotamisest. Oma kodu ja oma luba. Kui tahad, siis ärkad millal tahad, ei tee voodit ära, kui ei viitsi ning kuulad muusikat natuke liiga kõvasti. Ilmselt võib öelda, et me igatseme puhkepäevi. Mina tahaks küll ennast mõnusalt diivanile kerra keerata ja head raamatut lugeda või ristsõna lahendada. Lisaks, tahaks uudiseid lugeda ning olümpiamänge vaadata. Natukene väsitav on elada nii, et Eesti elust suurt midagi ei tea. Seega, kui midagi põnevat toimub, andke meile ikka teada.

Sõpradest tunneme ka puudust. Sellest perest, kelle oleme endale lisaks päris perele valinud. Seega olge valmis, tahame teid juunis näha!

Igatseme oma hobisid ka. Sander tahaks oma kaherattalise sõbraga maanteid mõõta ning siin oleks seda lausa ideaalne teha, sest igapäev on hea mootorratta ilm. Mina tahaksin tantsida. Tunnen rahvatantsust ja oma ägedatest trennikaaslastest puudust. Ma pole kunagi tantsupidu tribüünilt vaadanud, vaid alati ise platsil olnud. Loodetavasti jääb see aasta esimeseks ja viimaseks, kui ma tantsupeol tantsida ei saa.

Kuigi on inimesi ja asju, millest me puudust tunneme, siis sellegipoolest oleme siin õnnelikud. Patt oleks kurta! Pluss iga päev kuuleme raadiost, et Austraalia on parim riik maailmas. Kui siin mõnda aega elada, siis võib üks stereotüüpne natukene tusane idaeurooplane selle mõttega ära harjuda. Mina olen näiteks märganud, et meil on suunurgad väga harva allapoole ja me naeratame palju rohkem ning oleme tunduvalt positiivsemad.

Hea uudis on see, et vähem kui kaks kuud on farmielu jäänud ning meil on plaanid seiklemiseks valmis. Tuleks see aprill vaid kiiremini!

K & S