pühapäev, 29. juuni 2014

Ükskord ammu lubasime videojuttu.

Whitsunday & Great Barrier Reef

Great Ocean Road


Jutud kodust.

Austraalia seiklus sai meie jaoks selleks korraks läbi. Oleme juba enam kui kuu aega nautinud kodus olemist. Aga selleks, et reisile joon alla tõmmata, tuleb ka viimased mõtted kirja panna.
Mäletan, et ühel päeval kui Sandriga Sydney's ringi jalutasime, küsisin temalt, et kas ta ootab kojuminekut. Ta võttis oma mõtetega kokku kõik selle, mis toimus ka minu peas. “Jah, tahaks juba koju minna. Ma tean, et me juba ülehomme läheme, sellepärast ootan. Aga kui meil poleks lennupileteid ostetud ja saaksime siin veel olla, siis oleksin siin hea meelega edasi.”
Paljude lemmikküsimus on, et kas reis lühikeseks ei jäänud? Lemmikküsimus number kaks on, et miks te koju tulite? Selleks, et järgmistele sõpradele ja tuttavatele enam enda otsust põhjendama ei peaks, siis kirjutan selle siia. Esiteks, reis ei jäänud lühikeseks. Kui me Eestis lennukile istusime, siis olime üsna kindlad, et tuleme jaanipäevaks koju, sest mina lubasin oma memmele ja Sandril oli kutse kaitseväkke. Austraalias elades kaalusime mitmeid võimalusi, kas tulla ja jääda, kas tulla ja minna, kas üldse tulla? Päris pikalt olime arvamusel, et tuleme ja läheme, aga pärast põhjalikke kalkulatsioone leidsime, et see ei ole kuigi ratsionaalne, sest oktoobriks peaks kaitseväekohustuse tõttu ikka koju tulema. Otsustasime, et tuleme ja jääme! Teise küsimuse vastus jooksis juba esimesest läbi, mina ju lubasin ja Sander läheb kaitseväkke. Nii lihtne see kõik ongi.
Kas me jäime reisiga rahule? Jaa! See oli üks äge seiklus, millesarnast polnud enne kogenud. Mina isiklikult ei oleks Sandrist paremat reisikaaslast ette kujutanud. Mäletan, et enne kui läksime, siis püüdsid mitmed sõbrad selgeks teha, et kui nii pikale reisile koos minna, siis enamasti tullakse eraldi tagasi. Mina oma kangekaelsuses ei lasknud end sellest häirida, sest mida teised ka teavad, eks? Näete, me oleme tagasi ja koos. Mina küll julgustan paare sellist seiklust ette võtma ja eespool välja toodud mõtteid eirama. Kui ise usute, et kõik läheb hästi, siis nii ongi!
Kuigi reis kestis vaid napid pool aastat, julgen öelda, et see oli elumuutev ja silmi avav kogemus. See võib kõlada nagu klišee, aga see on tõsi. Teistsugune keel, kultuur, inimesed, loodus – kõik see muutis nii mind kui minu suhtumist erinevatesse situatsioonidesse ja uskumustesse. Võib öelda, et reis nii arendas, võimendas kui vähendas teatud iseloomuomadusi. Ma olen alati uutest asjadest elevile sattunud, kuid näiteks mööda Austraaliat ringi sõites ja kogu aeg midagi imelist nähes sattusin ma alatihti täielikku ahvivaimustusse ja kilkasin nagu väikene laps. Ma ei uskunud, et ma ainuüksi ägedast loodusest või vaatamisväärsusest nii elevile võin minna. Tõele au andes, siis Sander väsis sellest lapselikust vaimustusest küll lõpuks ära ja kutsus mind päris tihti korrale. Samas Sander, kes räägib enamasti siis, kui tal on midagi tähtsat ja tarka öelda, muutus minu arvates hoopis jutukamaks ja avatumaks, kui ta enne oli. Mul on siiamaani tunne, et nüüd olen vist mina see vaikne ja Sander suhtleja. Elame näeme.
Mina olen seda meelt, et noored peaksid reisima. Kasutage seda võimalust! Kui mitte nüüd, siis millal veel? Tulevikus on see juba keerulisem, sest “juured on alla kasvanud” ja asju, mis kodus hoiavad, on juurde tekkinud. Lennake, vaadake ja kasvage läbi reisimise. Keegi ei mõista teid hukka, kui te ei istu koolipingist koolipinki ja sealt otse pehmele toolile uues töökohas. Nende kogemuste eest, mis reisides saadakse, ei anta küll akadeemilisi kraade ega maksta arveid, aga need on hindamatud! Keegi tarkpea ütles kunagi, et lõppude lõpuks kahetseme me asju, mida me ei teinud.
Mäletan, et umbes pool aastat tagasi kirjutasin, et Austraalia on meie vastu nii hea olnud ja kõik on üsna hästi sujunud. Nii oli tegelikult lõpuni välja. Meil ei olnud ühtki ületamatut probleemi, kõik sujus ja meie olime rahul. Kõik läks tõesti hästi! Olime rahul oma mõlema töökohaga ja sealsete ülemustega, kohtusime toredate inimestega ja olime õnnelikud teineteisega koos olles. Noh, ja mina viisin oma suure unistuse täide ja olen siiamaani enda üle uhke.
Pärast farmielu läks meil Austraalia avastamisega küll suhteliselt kiireks, sest proovisime kuu aja sisse mahutada nii palju kui võimalik. Aga me saime hakkama! Vahepeal küsis Sander küll, et kus linnas me eile olime või mis linna me jõudma peame. Kuigi väiksematest linnadest nägime paljutki vaid pealiskaudselt, ei kahetse me midagi. Võib öelda, et me nägime kuu aja jooksul rohkem Austraaliat kui suur osa austraallastest kogu oma elu jooksul.
Kuna meil on farmipäevad tehtud, siis teame, et enne kui 30 kukub, võime vabalt töö- ja puhkeviisaga tagasi minna. See kas me läheme tagasi ei ole küsimus. Küsimus on, millal me tagasi läheme?
Võib juhtuda, et see ei jää päris viimaseks postituseks, sest kirjutamisharjumus on sees ja vahel tuleb huvitavaid mõtteid, mida reisi kohta jagada. Hetkel on plaanis teha lühike postitus teemal mida-peaks-teadma-enne-kui-Austraaliasse-lähed ja kui me oma maksutagastusega ühele poole oleme saanud, siis jutuke ka selle kohta. Olgu see siis minu enda jaoks või kellegi jaoks, kes kunagi paaniliselt sajal eri viisil Google'sse trükib “mida ma pean tegema, et oma makse tagasi saada”.


 Hea oli ära käia, kuid oma kodus on ikka kõige parem!

K&S