Austraalia
seiklus sai meie jaoks selleks korraks läbi. Oleme juba enam kui kuu
aega nautinud kodus olemist. Aga selleks, et reisile joon alla
tõmmata, tuleb ka viimased mõtted kirja panna.
Mäletan,
et ühel päeval kui Sandriga Sydney's ringi jalutasime, küsisin
temalt, et kas ta ootab kojuminekut. Ta võttis oma mõtetega kokku
kõik selle, mis toimus ka minu peas. “Jah, tahaks juba koju minna.
Ma tean, et me juba ülehomme läheme, sellepärast ootan. Aga kui
meil poleks lennupileteid ostetud ja saaksime siin veel olla, siis
oleksin siin hea meelega edasi.”
Paljude
lemmikküsimus on, et kas reis lühikeseks ei jäänud? Lemmikküsimus
number kaks on, et miks te koju tulite? Selleks, et järgmistele
sõpradele ja tuttavatele enam enda otsust põhjendama ei peaks, siis
kirjutan selle siia. Esiteks, reis ei jäänud lühikeseks. Kui me
Eestis lennukile istusime, siis olime üsna kindlad, et tuleme
jaanipäevaks koju, sest mina lubasin oma memmele ja Sandril oli
kutse kaitseväkke. Austraalias elades kaalusime mitmeid võimalusi,
kas tulla ja jääda, kas tulla ja minna, kas üldse tulla? Päris
pikalt olime arvamusel, et tuleme ja läheme, aga pärast põhjalikke
kalkulatsioone leidsime, et see ei ole kuigi ratsionaalne, sest
oktoobriks peaks kaitseväekohustuse tõttu ikka koju tulema.
Otsustasime, et tuleme ja jääme! Teise küsimuse vastus jooksis
juba esimesest läbi, mina ju lubasin ja Sander läheb kaitseväkke.
Nii lihtne see kõik ongi.
Kas
me jäime reisiga rahule? Jaa! See oli üks äge seiklus,
millesarnast polnud enne kogenud. Mina isiklikult ei oleks Sandrist
paremat reisikaaslast ette kujutanud. Mäletan, et enne kui läksime,
siis püüdsid mitmed sõbrad selgeks teha, et kui nii pikale reisile
koos minna, siis enamasti tullakse eraldi tagasi. Mina oma
kangekaelsuses ei lasknud end sellest häirida, sest mida teised ka
teavad, eks? Näete, me oleme tagasi ja koos. Mina küll julgustan
paare sellist seiklust ette võtma ja eespool välja toodud mõtteid
eirama. Kui ise usute, et kõik läheb hästi, siis nii ongi!
Kuigi
reis kestis vaid napid pool aastat, julgen öelda, et see oli
elumuutev ja silmi avav kogemus. See võib kõlada nagu klišee, aga
see on tõsi. Teistsugune keel, kultuur, inimesed, loodus – kõik
see muutis nii mind kui minu suhtumist erinevatesse situatsioonidesse
ja uskumustesse. Võib öelda, et reis nii arendas, võimendas kui
vähendas teatud iseloomuomadusi. Ma olen alati uutest asjadest
elevile sattunud, kuid näiteks mööda Austraaliat ringi sõites ja
kogu aeg midagi imelist nähes sattusin ma alatihti täielikku
ahvivaimustusse ja kilkasin nagu väikene laps. Ma ei uskunud, et ma
ainuüksi ägedast loodusest või vaatamisväärsusest nii elevile
võin minna. Tõele au andes, siis Sander väsis sellest lapselikust
vaimustusest küll lõpuks ära ja kutsus mind päris tihti korrale.
Samas Sander, kes räägib enamasti siis, kui tal on midagi tähtsat
ja tarka öelda, muutus minu arvates hoopis jutukamaks ja avatumaks,
kui ta enne oli. Mul on siiamaani tunne, et nüüd olen vist mina see
vaikne ja Sander suhtleja. Elame näeme.
Mina
olen seda meelt, et noored peaksid reisima. Kasutage seda võimalust!
Kui mitte nüüd, siis millal veel? Tulevikus on see juba keerulisem,
sest “juured on alla kasvanud” ja asju, mis kodus hoiavad, on
juurde tekkinud. Lennake, vaadake ja kasvage läbi reisimise. Keegi
ei mõista teid hukka, kui te ei istu koolipingist koolipinki ja
sealt otse pehmele toolile uues töökohas. Nende kogemuste eest, mis
reisides saadakse, ei anta küll akadeemilisi kraade ega maksta
arveid, aga need on hindamatud! Keegi tarkpea ütles kunagi, et
lõppude lõpuks kahetseme me asju, mida me ei teinud.
Mäletan,
et umbes pool aastat tagasi kirjutasin, et Austraalia on meie vastu
nii hea olnud ja kõik on üsna hästi sujunud. Nii oli tegelikult
lõpuni välja. Meil ei olnud ühtki ületamatut probleemi, kõik
sujus ja meie olime rahul. Kõik läks tõesti hästi! Olime rahul
oma mõlema töökohaga ja sealsete ülemustega, kohtusime toredate
inimestega ja olime õnnelikud teineteisega koos olles. Noh, ja mina
viisin oma suure unistuse täide ja olen siiamaani enda üle uhke.
Pärast
farmielu läks meil Austraalia avastamisega küll suhteliselt
kiireks, sest proovisime kuu aja sisse mahutada nii palju kui
võimalik. Aga me saime hakkama! Vahepeal küsis Sander küll, et kus
linnas me eile olime või mis linna me jõudma peame. Kuigi
väiksematest linnadest nägime paljutki vaid pealiskaudselt, ei
kahetse me midagi. Võib öelda, et me nägime kuu aja jooksul rohkem
Austraaliat kui suur osa austraallastest kogu oma elu jooksul.
Kuna
meil on farmipäevad tehtud, siis teame, et enne kui 30 kukub, võime
vabalt töö- ja puhkeviisaga tagasi minna. See kas me läheme tagasi
ei ole küsimus. Küsimus on, millal me tagasi läheme?
Võib
juhtuda, et see ei jää päris viimaseks postituseks, sest
kirjutamisharjumus on sees ja vahel tuleb huvitavaid mõtteid, mida
reisi kohta jagada. Hetkel on plaanis teha lühike postitus teemal
mida-peaks-teadma-enne-kui-Austraaliasse-lähed ja kui me oma
maksutagastusega ühele poole oleme saanud, siis jutuke ka selle
kohta. Olgu see siis minu enda jaoks või kellegi jaoks, kes kunagi
paaniliselt sajal eri viisil Google'sse trükib “mida ma pean
tegema, et oma makse tagasi saada”.
Hea
oli ära käia, kuid oma kodus on ikka kõige parem!
K&S