Päästeoperatsioon "Murjam kausist välja".

Ühel päeval päästsime pisikese vasika ära. Video on suts udune, sest mu telefon ei tee just kvaliteetkaupa.

Saage tuttavaks.

Lubasin teile anda ülevaate siinsetest inimestest. Põhjus on lihtne, te saate teada, kellega me koos elame ja töötame ning mina ei pea enam kirjutama farmiomanikust ja tema naisest, vaid saan nimesid kasutada. Pilte meil neist ei ole, seega laske kujutlusvõimel lennata ja mõelge ise, millised nad välja näevad.

Mick on selle farmi eestvedaja. Tema on see, keda võib vahel juba hommikul kell pool viis ringi liikumas näha. Ühtlasi võib ta õhtul kell pool kümme ka siin asjatoimetusi teha. Väsimatu hing. Pole vist asja, mida ta parandada ei oskaks või tööd, millega ta hakkama ei saaks. Oleme aru saanud, et ta on kõike, mida oskab, oma isa kõrvalt õppinud. nagu aru võite saada, töötab ta väga palju. Ta on noor, pisut ehk üle kolmekümne, kuid juba kiilaneb ja läheb halliks. Tema isa oli Michael, tema on Michael ja tema poeg on Michael. Ma ei tea kui kaugele see nimeliin ulatub. Aga asjade selguse huvides öeldakse temale Mick ja tema pojale Micky. Kui isast räägitakse, siis öeldakse vana Michael. Teda meenutatakse siin hea sõnaga. Mickil on naine Katrina, kes on väga sõbralik ja alati naeratav. Tundub, et ka tema saab kõikide töödega hakkama. Kui Mick parandab mõnda masinat, on ta abis. Ta küll ei paranda, aga teab täpselt, mida vaja või mida teha. Ta kannab alati roosat, mistõttu me arvame, et see on ilmselt ta lemmikvärv. Neil on kaks last. Eespool nimetatud Micky (vist neljane) ja Gus (suts vanem kui kahene vist). Jõulude ajal nägime neid ja tundusid väga toredad lapsed. Micky käib vahel isaga siin ning ta on tõesti nagu mini-Mick. Kannab isaga sama värvi särke, samasugust kaabut ja jalas peavad raudselt teksapüksid olema.

Mickil on ema Midge, keda oleme vaid korra näinud. Jättis väga toreda mulje. Samas vahel kuuleme teda raadiosaatjast. Tema on see, kelle poole pöörduda, kui Micki siin ei ole, aga mõni meie traktoritest on saba andnud. Imelik oleks, kui ta ei teaks, kuhu helistada või kelle poole pöörduda, sest tal on köögis umbes kuus A4 paberit paksult tähtsaid numbreid täis.

Kylie on Micki õde, kes meid siia tööle võttis. Tema tegeleb peaasjalikult puuvilla farmiga ja hoolitseb selle eest, et meil oleks siin olemas vili ja muud asjad, mida loomade jaoks vaja on.

Ronnie on selle pere heaks töötanud umbes 25 aastat. Tema on see, kes oma suurte masinatega koristab lehmade aedikuid ning aitab kõiki, kel abi vaja. Tegelikult ta teeb siin väga palju muid asju ka, aga ma lihtsalt ei tea kõike ja nimekiri läheks pikaks ka. Kui ta parasjagu siin farmis pole, siis aitab ta puuvilla farmis. Ta on väga jutukas ning kui jutustama hakkab, siis on teada, et vähemalt pooleks tunniks jagub juttu ikka. Kui ta jutustada tahab, siis annab alati märku, et võta nüüd masinal hääled välja. Tal on kuus tütart, kellest pisemaid võib siin vahel näha.

Tommy on meie uus töökaaslane Iirimaalt, kes palgati siia peaasjalikult karja ajama. Inglise keeles on selle jaoks termin cattle work, mis hõlmab endas siis karjade liigutamist ühest aedikust teise, karja toomisi ja viimisi, abistamist märgistamisel jm. Üks põhjustest, miks ta palgati oli ka see, et me Sandriga saaksime vahel koos vaba päeva (või üldse vaba päeva). Seetõttu õpetame talle ka loomade söötmist ja muid enda kohustusi. Ta on endast jätnud väga iseteadliku mulje, mistõttu on teda väga keeruline õpetada, sest ta on enda arvates nii jube tark.

Lisaks elab meie majas kolmene seltskond aiaparandajaid. Pete ja Kevin on austraallased, kes on mitmeid aastaid selle pere juures aedu parandamas. Vanust ma pakkuda ei julge, sest siin näevad inimesed miskipärast palju vanemad välja, kui nad tegelikult on. Ilmselt on asi selles, et nad töötavad hästi palju. Nendega koos on umbes minuvanune Heather, kes muidu töötab samuti karjafarmis, aga praegu pidavat olema vihmane ja karjatöö asemel tuli ajutiselt uus leida. Ilmselt sellel ajal kui te seda loete, on nemad läinud juba uutele jahimaadele, sest selleks korraks saab neil siin töö otsa.

Uue jutuni.

K&S

Pildijutt vol.11

 Õhtune taevas on siin imeilus.

 Lemmikvasikas Bambi.

Kuivanud uss.

Mürgine maduuss.

Ükspäev päästsime vasikat. Video tuleb sellest siis, kui internet suuremaks sõbraks saab.

Ajalootund Kaisa ja Sandriga.

Tänane blogipostitus kannab pealkirja ajalootund, sest me pole endast päris kaua aega märku andnud ja vahepealsed asjad kipuvad meelest minema, kui ma neid nüüd üles ei kirjuta.

Aastavahetusest pole midagi meeleolukat kirjutada, sest me läksime kell kaheksa magama ja kui hommikul ärkasime, oli uus aasta märkamatult kohale jõudnud.

Alustaks sellega, et meil oli siin vahepeal kuumalaine. See tähendab seda, et termomeetri järgi on sooja 45-47 kraadi, aga tegelik tunne oli 50+. Ilma naljata. Tuul ei toonud ka jahutust, sest seegi oli täiesti kuum.  Elasime selle ilusti üle, kuigi farmiomanik ütles, et ta on siin kogu oma elu elanud, aga nii kuuma ilma pole kunagi näinud. Raadiost kuulsime, et mitmetes kohtades purunesid kuumarekordid. Üks kukkunud kuumarekorditest oli aastast 1930 millegagi. Pärast tööpäeva oli külm dušš kohustuslik. Aga konks oli selles, et kraanist ei tulnud külma vett. Keerad kraani lahti ja sealt tuleb tulikuum vesi. Vabalt oleks võinud otse kraanist endale teevee saada. Nüüdseks on olukord stabiliseerunud. Esimesed päevad pärast kuumalainet oli erakordselt külm olla. Ikka nii külm, et hommikul panime dressipüksid jalga ja pusade kapuutsid tõmbasime ka silmadeni pähe. Kuigi tegelikult oli sooja vähemalt 25kraadi ehk hommikul kell pool kuus oli korralik Eesti rannailm. Aga ilmselt harjusime lihtsalt selle kuuma ilmaga ära. Hetkel on meil sooja nii neljakümne ringis koguaeg. Me ei kurda.

Nüüd hiljuti oli meil probleem veega. Nimelt on siin suured veetünnid, kuhu kogutakse vihmavett, et seda saaks kasutada. Aga viimasel ajal pole siin sadanud, seega tuleb meie majja mingeid imeteid mööda jõevesi. Mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Igatahes ühel hommikul avastasid meie majakaaslased, et veel on jube halb maitse. Andsid sellest kohe bossile teada ning ta tuli tegi asja korda. Tuli välja, et tõenäoliselt oli veetünni  sattunud surnud konn, sest vesi oli selles tünnis väga pikka aega seisnud. Nimelt pole siin korralikult sadanud alates eelmise aasta jaanuarist. Korralikult sadanud tähendab seda, et kuu aega jutti sajab ja nii saavad kõik veetünnid täidetud. Muuhulgas saime selle loo käigus teada, et Austraalia on teisel kohal maailma kuiveima kontinendi edetabelis.

Üks päev nägime esimest madu ka. Tähendab oleme kokkuvõttes näinud juba kolme. Esimene oli pisikene kokkukuivanud ussipoeg, kes nägi välja nagu kuivatatud kilu (ussikartjad, pange galeriis silmad kinni), ainult, et suts pikem. Teine, kellest on pilt (ussikartjad, ärge siis pilti vaadake), oli brown snake, kes on üks ohtlikuimaid madusid Austraalias. Vaatasime teda autost ja torkima ei läinud. Kolmas madu roomas meil siinsamas maja ees ning Sandri väitel oli see eelmisest palju suurem. Parem oleks, kui see madu meid ei ründaks, sest saime teada, et selleks ajaks kui me linna jõuaks, oleksime me vähemalt poolsurnud. Maod pidid Austraalias looduskaitse all olema, aga mulle öeldi, et hoolimata sellest, inimesed siiski tapavad nad ära, kui vaja. Sest pigem karta kui kahetseda. Lisaks pidi selle maoga nii olema, et kui Sa teda vigastad ja ta minema roomab, siis ta siiski tõenäoliselt sureb. Sest kui tema nahk saab vigastada, siis võib ta paar korda oma elu silme eest läbi jooksutada ja head aega öelda. Sander nägi üks päev päris mürgist red back ämblikku, mina teda ei näinud, seega ei oska pikemalt kommenteerida. Pilti meil ei ole.

Mõtlesin, et järgmine kord kirjutan teile inimestest, kelle farmis me töötame ning kellega me koos elame/töötame. Ma ei hakka teile lubama mitme päeva pärast postitus tuleb, sest internetiga on kehvad lood. Eestis on sügavas metsas suure kuuse all ka rohkem internetti, kui meil siinkandis. Seega uue jutuni!

K & S

Liikuvad pildid.