esmaspäev, 31. detsember 2018

Jõulupuhkus - Jervis Bay & Figure 8 Pools & Sydney

Kui mäletate, siis meil on uue aasta esimeste päevadeni jõulupuhkus ning soovisime sellest absoluutselt maksimumi võtta. Kuigi me oleme Austraalias selleks, et tööd teha ja raha teenida, siis samapalju oleme siin ka selleks, et reisida ning näha seda imelist riiki, kuhu vähesed niisama reisile satuvad. Oleme viimase viie päeva jooksul teinud ja näinud rohkem, kui terve peaaegu kolme kuu jooksul, mil oleme seekord Austraalias olnud.
Tahtsime Sydneyst eemale ning kogeda sellist Austraaliat nagu me mäletasime. Seega oli meil vaja autot, aga kuna me seekord veel autot ostnud pole (aga kes tahab, see võib meie Škoda Eestis  ära osta :) ), siis oli vaja auto rentida. Tundub ju lihtne? Absoluutselt ei olnud lihtne! Jäime rentimisega hilja peale, kuid valikuid tundus siiski olevat ning broneerisime agaralt sobivaid variante ja jäime vastuseid ootama. Tundus, et oleme auto leidnud, kuid siis hakkasid tagasilöögid tulema. Esmalt selgus, et võime auto saada küll, kuid see viiakse lennujaama ja tuleb samuti sinna tagastada ning meie peame selle eest kokkuvõttes $120 lisaks maksma. See diil meile ei sobinud, sest esiteks oleks see olnud puhas röövimine ja teiseks oleks lennujaama reisimine olnud liiga ajakulukas ja tüütu. Broneerisime järgmisest kohast ning veel 24.detsembril tundus, et auto on olemas ja saame järgmisel hommikul oma seiklust alustada. Olime just linna sõitmas, et jõulutulesid vaadata ja filmida (Jõuluvideo), kuid saabusid halvad uudised, et meie broneering on tühistatud, sest autofirma avab oma uksed uuesti pärast jõulupühi. Ma ei tea, kas see tuli neile uudisena, et neil jõulupuhkus on ja vahetult enne tööpäeva lõppu tuli meelde, et kuulge, laseme selle broneeringu viimasel minutil üle. Mis seal ikka, olime juba leppimas mõttega, et ju pole meil vaja reisima minna. Kõikvõimas Facebook oli meil veel kasutamata, seega liitusin ühe ostanmüünvahetan grupiga ja küsisin, et kas keegi oleks nõus oma autot meile rentima. Saime hulganisti infot ja paar pakkumist, millest ühega plaanisime edasi liikuda. Seegi suhtlus võttis paar tundi, sest esmalt hakkasime rendihinna üle kauplema, siis sooviti meie passe, ulmesumma tagatisraha ja mida kõike veel. Mul oli sellest lehmakauplemisest juba kõriauguni ja mõtlesin taas, et see reis saab toimuma kindlasti, kuid mõnel teisel ajal. Rentija ei andnud alla ning kuigi ta oli juba umbes tund aega tagasi öelnud, et läheb magama, soovis ta siiski kokkuleppele jõuda. Mis seal ikka, lõpuks saime kokkuleppele, pakkisime kibekiiresti oma asjad ja läksime magama, sest jutt oli, et ta tuleb kella üheksa paiku meie juurde autot tooma. Ootasime kella kümneni, kuid ei midagi, tüüp ei vastanud enam ja järgmisel hetkel kirjutas, et oleme perega kodust lahkumas ja tulge käbe autot võtma. See oli täielik plaanimuutus, sest kuigi rentija elas meist mõne kilomeetri kaugusel, siis Sander oma vigase jalaga seda maad kõndida ei plaaninud ja olgem ausad, jalutuskäik sinna oleks kestnud tunduvalt kauem kui bussisõit. Igal juhul jõudsime oodatust kiiremini kohale, kuigi see mees survestas, et võtku me Uber, et kiiremini jõuaks. Kontrollisime, buss ja me jalad olid kiiremad, kui oleks olnud Uberi sõit. Tegime diili ära, kuid samas olime natuke pettunud. Pildilt tundus auto väga ilus, kuid reaalsus oli see, et me kumbki polnud eluilmaski näinud niivõrd hooldamata ja räpast autot. Kutil oli hea julgus selle eest alguses $600 küsida, ma ütlen. Rendisaaga oli seega lõppenud ja et ma rohkem auto teemal ei peatuks, siis ütlen ära, et ka tehniliselt oli see auto paras sara – pidurikettad ja –klotsid olid nii kulunud, et igal laskumisel hoidsime hinge kinni, et eesolevale autole tagant sisse ei sõidaks, igast ebatasasusest üle sõites mõtlesime, et kas käes on hetk, millal auto tükkideks laguneb ja põhja küljest mõned jubinad meist maha jäävad ning kas teised inimesed kuulevad ka seda kolinat, mis see auto tekitab. Plusspunktid siiski mahutavuse eest, sest sinna andis teha kõige mugavama autovoodi.
Eesmärk oli jõuda Jervis Bay’le ning paar tundi autosõitu meid sinna viiski. Juba sinna sõites ning loodust vaadates arutasime Sandriga, et see on täpselt selline Austraalia, mida me mäletasime ning see, mida meil praegu vaja oli. Jervis Bay’l vaatasime esmalt üle Hyams Beach’i, kus peaks olema üks maailma valgeima liivaga randasid. Kuna oleme ka Whitehaven rannas varem käinud, siis meile tundus, et Hyams’i liiv siiski nii valge ei olnud, kuid kellelegi me vastu vaidlema ei hakka ja võime vabalt siinkohal eriarvamusele jääda. Vanade aegade mälestuseks võtsime take away ning läksime ookeani äärde õhtusööki nautima, sest see oli täpselt see, mis me ka eelmine kord Austraalias olles tegime ja väga nautisime. Pluss delfiinid, keda vees ujumas/hüppamas nägime. Enne polnud me delfiine vabas looduses näinud, seega olime endale õhtusöögiks ideaalse koha valinud. Lisaks oli meie valitud koha juures veega miskit huvitavat toimumas. Nimelt oli seal koht, kus lained justkui kokku said. Ma ei oska seda seletada, kuid ehk kunagi videost (tuleb jaanuaris!) saate aru, millest jutt.
Kuna päeva esimene pool kulus rendisaagale ja kohalesõitmisele, siis jõudis päev ruttu õhtusse ning oli tarvis leida koht, kus öö veeta. Ka seekord otsustasime, et ei hakka hotelli peale raha kulutama ning veedame ööd autos. Võite arvata, et see on ebameeldiv ja imelik, kuid meile väga meeldis, sest kus veel sellist elu elada, kui mitte siin. Leidsime kõrvalise koha ning keegi meid öösel kollitama ei tulnud, seega täielik võit.
Hommikul ärkasime poole viie paiku, et minna Hyams’i randa päikesetõusu vaatama ning ülejäänud päeva veetsimegi esmalt rannas ning seejärel sõitsime Booderee rahvusparki, et ka sealne elu üle vaadata. Jõudsime kohale ja kohe tegi Sander esmapilgul täielikult vale pöörde, kuid kui poleks seda olnud, poleks me jõudnud ilusaimasse randa, mida me silmad kunagi näinud on. See oli täiesti kõrvaline (ja territooriumil, kuhu me tegelikult poleks tohtinud minna), rahulik ja helesinisem kui sinine laguun ükskõikkus! Teadsime, et tuleme “keelatud randa” kindlasti tagasi ning läksime vaatasime järgmised kohad üle.
Ükski teine rand, kuhu läksime, nii kustumatut emotsiooni ei tekitanud, kuid ilusad olid nad kõik. Õhtu saabudes võtsime ette väikese matka Governor Head’ile, kus avanes taas imeilus vaade Jervis Bay’le. Samuti nägi sellelt vaateplatsilt hästi saart, kus elavad pingviinid ning kevadel peaks nägema neid seal ka rändeajal liikumas.
Hommikul olime taas samas kohas platsis, et järgmist päikesetõusu vaadata. Pole ammu nii palju päikesetõuse vaadanud, kui selle reisi jooksul, kuid need olid tõesti nii ilusad, et varajane ärkamine tasus kogu täiega ära.
Päeva esimene pool viis meid taas rannast randa ning leidsime uuesti oma tee kristallselge ja ühegi laineta “keelatud randa”. Kuigi vesi oli külm (rand polnud enam selle vaikse lahe ääres) ja päevitamine oli ilmvõimatu, sest tuul keerutas liiva igas ilmakaares, siis peatusime selles rannas siiski päris pikalt, sest tegemist oli täieliku paradiisiga ja ühe reisi kõrghetkega.
Kuna tahtsime ka kolmanda päikesetõusu ära näha ja olime selleks valinud teisel lahekaldal oleva tuletorni, siis sõitsime sinna, et hommikuks eeltöö ära teha. Lisaks tahtsime ära käia kuulsal Honeymoon Bay’l. Kuidas nüüd öelda, see teine lahekallas oli suur pettumus. Jah, oli tore käia ja näha, kuid esiteks oli kliima teinud täieliku pöörde. Rahulikust ja tšillist õhkkonnast polnud enam jälgegi ning oli vaid marutuul. Saime üsna ruttu selgeks, et päikesetõusu vaatamisest seal asja ei saa ning läksime vaatasime Honeymoon Bay üle, sest ega muud teisel pool lahte teha polnudki. Ka rand oli täielik pettumus, sest olime ju harjunud helesiniste randadega, kuid sealne pruun sogane vesi meenutas pigem karjäärivett, kus keegi enam ammu ujumas käia ei taha. Seega olime valmis Jervis Bay’lt lahkuma ning liikuma tagasi kodupoole, kuid mitte veel koju. Enne nägime veel känguru, kes kukrus oma beebit kandis ning kängurupere, kes “publiku” saatel häirimatult oma õhtusööki nosisid.
Me polnud päris kindlad, kuhu tee meid edasi peaks viima. Algselt plaanisime minna Kangaroo Valley’sse, kuid see mõte jäi järgmist korda ootama ning läksime hoopis ühe ilmatuma suure järve äärde, mis piltidelt tundus vaatamist väärt. Tiirutasime öösel mööda linna ringi, et autos magamiseks kõrvaline koht leida, kuid tulutult. Seega sõitsime natuke maad tagasi ning peatusime teeäärsel puhkealal. Hommikul sõitsime järve äärde, kuid saime esimeste hetkedega aru, et midagi seal vaadata ei ole ja võtame järgmise sihtkoha.
Sandril tuli eelmisel õhtul kaarti vaadates mõte, et võiks minna Figure 8 Pools’e vaatama, seega sinnapoole sõitma hakkasimegi. Eeltööd me ilmselgelt teinud ei olnud, seega polnud meil õrna aimugi, millesse end mässisime. Parkisime auto ning olime kindlad, et lähme vaatame need kaheksakujulised ilmaimed ruttu ära ja oleme hetke pärast tagasiteel Sydneysse. Nali meie kulul, sest selgus, et sihtkohani viib 3,5km (pluss samapalju tagasi ka) matkarada. Mõtlesime, et kui hull see ikka olla saab, seega ei hakanud tosse jalga panema ja võtsime väljakutse vastu plätudes. See ei olnud küll võimatu retk, kuid kui mõlemal on vigastatud hüppeliigesed, siis oleks stabiilsuse huvides tossudest abi olnud küll. Jõudsime mäest alla rannale ning osa matkast oli veel ees. Nimelt tuli hakata mööda ebatasaseid kivisid ronima, et sihtkohani jõuda. Plätudega oli see ebamugav, kuid paljajalu olid tallad tules, seega tuli kahest halvast valikust parim teha. Polnud hullu, sest esimese 3,5km otsa läbisime veidi rohkem kui poole tunniga, seega võib meist veel plätumatkajatena asja saada. Figure 8 Pools oli ilus ning kindlasti seda matka väärt ning õnneks olid lained piisavalt väikesed, et võimaldasid meil seda kõike vaatama minna. Nimelt on nii, et kui elu armas, siis ei tohi sinna minna liiga suurte lainete või tõusu ajal minna.
Tagasitee võttis meil kauem, sest ilm oli läinud kuumemaks ning mäest üles ronimine on ikka aeganõudvam kui allatulek. Seega kui alustasime oma seiklust pool kaksteist päeval, kui vilus oli 35 soojakraadi, siis kella ühe paiku, kui tagasiteed alustasime, oli ilm läinud veelgi kuumemaks. Samas, ei midagi kontimurdvat ning üliäge, et selle seikluse ette võtsime.
See reis oli täpselt selline, millest olime puudust tundnud, millisena mäletasime Austraaliat ning mille pärast me süda meid ikka siia tagasi kutsus. Ei jõua järgmist seiklust ära oodata!
Olime aasta lõppu veel planeerinud ühe kontserdi, kuhu tahtsime kindlasti jõuda. Kuigi Eesti artiste saab kodumaal kuulata praktiliselt ükskõik kus, siis otsustasime, et kui Sydney Eesti päevade raames artistid siia kohale tuuakse, siis võiks ju ikkagi kuulama minna. Piletid Tanel Padari ja bändi kontserdile olid olemas ning oli see vast äge kontsert. Ma ei tea, kas selle tegi erilisemaks see, et kontsert toimus kodust kaugemal, kuid olime ülirõõmsad, et läksime. Muide, täna õhtul hoidke silmad lahti, sest telekast peaks näitama tervitust, mille kogu seltskonnaga teie jaoks tegime. 
Keegi kuskil mõtles, et aasta võiks ju veelgi ägedamalt lõppeda, seega mulle naeratas loosiõnn ning võitsin piletid ka eile õhtul toimunud Noëp’i kontserdile, kuhu ta lahkelt lubas mul kaks sõpra kaasa võtta. Seega eilne õhtu möödus meil tema kontserdil, mille emotsioonid veel tänagi end meelde tuletavad. See energia, mida suudab üks tüüp lavalt publikusse edasi anda on lihtsalt ülituus! Raudselt üks lemmikumaid viise, kuidas aastale joon alla tõmmata.
Täna aga seame sammud südalinna, et uusaasta pidustustest osa saada ning näha seda maailmakuulsat tulevärki, millesarnast me enne näinud pole ja ilmselt kunagi tulevikus ka enam ei näe.
Mina isiklikult ei jaksa ära oodata, et see aasta juba läbi oleks ning uus ja parem kohale jõuaks.
Soovime teile ilusat aasta lõppu ning uut aastat, mis tuleks täpselt selline nagu teie ise soovite!


K&S

Mina ja Bloggeri pildividin ei saa ikka veel läbi, seega on pildid jälle läbisegi.

Päikeseloojang piknikukohas
Hyams'i rannas tõusis päike niiviisi
Point Perpendicular majakas, kus tahtsime päikesetõusu vaadata
Governor Head'il tõusis päike niiviisi
Lopergune kaheksa on ka kaheksa
Siis kui Sander kängurude õhtusööki käis pildistamas ja filmimas
Murrays Beach
Keelatud rand
Siis kui me esimest korda keelatud randa nägime ja teadsime, et sinna läheme tagasi
Pärast päikesetõusu Hyams'i rannas pidin välja selgitama, kas vette ka kannatab minna
Huskisson
Nagu nimigi ütleb, siis Cave Beach'il oli koobas
Enne tuli Cave Beach vaateplatvormilt üle vaadata
Uusaastatervitus filmiti niiviisi
Honeymoon Bay'l tegime pilti ainult selleks, et oleks meeles, et sinna ei tasu tagasi minna
Päikesetõusud said videosse ka
See marukülm ja marutuuline Jervis Bay teine kallas
Lainekontroll Kaisa 
Keelatud rand
Lopergune kaheksa ...
... ja päris kaheksa
Asjad autosse ja seiklus võib alata!
Ükspäev piknikul
Pingviinisaar
Näost näha, et Sander oli järjekordse ranna üle elevil
See õhtu, kui Jervis Bay'lt ära sõitsime
Päikesepaitatud piknikulised
Governor Head Lookout
Honeymoon Bay
Kuna söögikohtadega oli seal võrdlemisi kitsas käes, siis tankisime enne teisele kaldale minekut
Cave Beach
Matka esimene pool sai tehtud
Keelatud randa sai niiviisi
Jalasirutuspaus enne Jervis Bay'd

Selle suure järve ääres, kus üsna ruttu ära tulime
Padjanägu nägi päikesetõusu ära

Tähistasime ülitoreda reisi lõppu
Esimene kontsert - Tanel Padar & the band
Teine kontsert - Noep
Picproof sellest, et Noep päriselt ka käis Sydneys


teisipäev, 25. detsember 2018

Jõulud

Jõulud Austraalias ei ole kindlasti samasugused kui jõulud Eestis. Esmalt juba ainuüksi seetõttu, et jõule tähistatakse siin 24. detsembri asemel kahekümne viiendal. Ilmast pole mõtet rääkidagi. Saan aru, et teie naudite sel aastal valgeid jõule ja mul on selle üle väga hea meel, sest ideaalmaailmas just niiviisi ju ongi. Tuleb öelda, et meil jõulutunnet siinses kuumuses ja kodust kaugel olles siiski ei tekkinud ning jääme lootma, et järgmise aasta jõulud on taas lumised ning veedetud pereseltsis.
Me alustasime jõulupidustustega juba poolteist nädalat tagasi, kui töökohtades jõulupeod olid. Nagu videoski põgusalt jutustasime, siis Sandri ettevõtte pidustused viisid neid jõululõunale ja “murubowlingule” ning õhtu edenedes baari jookidele. Minu jõulupidu toimus Bondi rannas asuvas peokohas, kus oli samuti jõululõuna, millele järgnesid väikesed joogid lähedalasuvas baaris. Viimasesse mina ei jõudnud, sest kes videot vaatas, see teab, et uputasin oma telefoni vetsupotti, seega peotuju enam polnud ja läksin koju, et väikesed hiinlased saaksid ruttu mu telefoni parandama hakata. Nädal hiljem selgus, et midagi taastada ei õnnestunud ja mu viimase aasta pildid/videod on kõik kaotsis. Siit moraal, tehke alati kõikidele oma seadmetele backup.
Mul oli töö juures neljapäeval ka Secret Santa ja kingitused Talent’i poolt. Ütleme nii, et viimase osas oli Sander küll veits kade, et ta nii ägedaid kinke töö juurest ei saanud.
21. detsembril oli meil viimane tööpäev ja siis võis jõulupuhkus alata. Pühapäeval tegime “perekondliku” jõuluõhtu ehk läksime külla Johannale ja Alexile, kellega koos tegime traditsioonilist Eesti jõulutoitu ning sõime Sandri mummi retsepti järgi tehtud kihilist kooki. Olime seda eelmisel päeval peaaegu neli tundi küpsetanud, sest meil oli vaid üks ahjuplaat kihtide küpsetamiseks. Tahtsime natuke seda protsessi filmida ka, aga Sandri kaamera vedas alt ja peate ainult piltidega leppima. Lõpptulemus tuli esmakatsetuse kohta päris hea, kuid kindlasti jääb orginaalile alla ning teinekordki tuleb kihilise koogi tellimus mummile esitada. Pool päeva Johanna ja Alexi juures läks lennates, sest kokkamine, jõulufilm, söömine, kinkide jagamine ja lauamäng muutsid aja kulgemise märkamatuks. Võib öelda, et üks igavesti tore pühapäev oli!
Päkapikud vist teavad, et kus me Sydneys elame, sest jõululaupäeva hommikul oli veel kumbalgi vaja luuletus lugeda ning pakk avada. Päeva veetsime CBDs videomaterjali kogudes, seega on peagi oodata üht jõulusemat videot.
Täna on see päev, kui austraallased päriselt jõule tähistavad ja meie rentisime auto, et minna Jervis Bay’d avastama. Rendisaagast ja meie paaripäevasest reisist juba varsti.
Seniks aga nautige jõulupühi, leidke aega lähedaste jaoks ning pidage meeles, et koosolemise aeg on maailma kõige väärtuslikum kingitus! … ja kui kallitega koos olla ei saa, siis tänapäeva tehnika või südamesoovid on heade soovide saatmiseks kindlapeale abiks.

PS: Piltide vaatamiseks keri seekord suts allapoole.


K&S

Viimase aja sündmused piltides

Talent'i jõulupidu oma lepingulistele töötajatele toimus sellises Hiina aias
Talent saatis Sandrile muffinid


Sandri vanaema tähistas vahepeal suurt juubelit ja selle jaoks saime  Johannaga kokku, et mummile üllatuskõne teha


Rubriik "Sandril sel aastal juhtub" ehk liiga palju trenni pole mõtet ka teha
Kodune kuusk
Koogimeister Sander
Raudselt maailma parim MacGyver
Jõulud Austraalia moodi
Jõulupidustuste esimene käik pühapäeval
Austraalia traditsioone ka ehk crackersid enne peatoitu
Teine käik on serveeritud
Kihilise koogi esmakatsetus
Kolmas käik oli raudselt kõige magusam
Hakkasime Austraalias kinnisvara ostma
Pühapäevane jõuluseltskond