Cape Hillsborough - päikesetõus koos kängurudega

Kui pühapäevahommikud on enamasti sellised, kus kõikidele meeldib kaua magada, siis juba teist pühapäeva järjest oli meil varajane äratus. Ärkasime poole viiest, et minna randa kängurusid ja päikesetõusu vaatama. Ütlen kohe ära, et video ja pildid on peaasjalikult just neist ilusatest loomadest ja loodusest. Nautige!

Me kodust umbes 50 kilomeetri kaugusel asub Cape Hillsborough rand, kuhu päikesetõusu ajal kängurud ja wallaby’d kogunevad. Me väga palju kodutööd enne randa minekut ei teinud ja sõitsime lihtsalt kohale, laotasime oma rannalina maha ja hakkasime päikesetõusu ja kängurusid ootama. Olime rannas esimesed, aga natukese aja pärast hakkasid inimesed kogunema ja kõik läksid miskipärast teise ranna otsa. Täpselt nagu nad teaksid, kuhu minema peab ja mis toimuma hakkab. Võtsime siis samuti suuna sinnapoole, aga üks wallaby oli oma pisikese kukrubeebiga omaette randa tulnud ja hoidis teistest eraldi. Vaatasime siis natuke aega nendega tõtt ja läksime suurema seltskonna juurde.

Kui Instagramis ja Googles pilte vaadata, siis tundub, et kängurud on seal puhta omapead ja lihtsalt naudivad hommikut kogu ranna ulatuses. Tegelikkus on siiski pisut teine. Jah, nad elavad sealses rahvuspargis ja tuli välja, et ka karavanipargis, aga hommikuti tuleb rahvuspargi töötaja neile mangroovipuu seemneid tooma ja seetõttu ongi neil tekkinud harjumus seal käia. Enne paneb rahvuspargi töötaja koonused maha, et inimesed loomadele liialt lähedale ei läheks. Olgugi et loomad on inimestega üsna harjunud, ei soovitata neid siiski paitama ja kallistama minna. Seega võib öelda, et ootus ja tegelikkus ei läinud päris hästi omavahel kokku, aga tore oli neid vaadata küll.

Tol hommikul oli seltskonnas muide ainult üks känguru, ülejäänud olid wallaby’d. Känguru oli oma toidu osas üsna omandihimuline ja kedagi teist ligi ei lasknud. Kui ta ühel hetkel häält tegi, siis natuke oli tunne, et väike dinosaurus on kuskilt välja möirgama lastud. Samas eks ta oli ka kõige julgem hommikusöögiline, sest hüppas inimeste lähedale ning ühele fotograafile sõna otseses mõttes objektiivi ette. 

Kui kängurud ja piltilusa päikesetõusu ära olime näinud, siis hakkasime matkarada otsima. Neid peaks seal tegelikult lausa neli olema, aga ütleme nii, et radade alguskohti oli ülikeeruline leida. Üldjuhul on siin matkarajad väga hästi märgistatud ja ei teki isegi küsimust, kuskohast rada algab või kuhu pöörab. Leidsime ühe matkaraja üles ja võib öelda, et see oli me senistest matkadest kõige “metsikum”. Ei olnud korralikke vastrenoveeritud treppe või laudteid, vaid ebastabiilsed kivi”trepid” ja mullaastmed. Matk polnud pikk, aga kuna ta üsna püstloodis läks, siis natuke väljakutsuv oli ikka. Vaated mäetipust olid imeilusad nagu nad siin alati on. 

Koduteel nägime, et ka sõit sinna on tegelikult superilus. Hommikul oli õues kottpime ning ei osanud arvatagi, et selliseid vaateid seal näeme. Loodus on siin tõesti super ja juba mõtlemegi, et kuhu järgmisele väikesele väljasõidule minna võiks.

Uue jutuni!

K&S

Elu Mackay's - igapäevaelu ja maastikukujundaja argipäev

Oleme oma Mackay kodus juba kaks nädalat elanud ja naudime täiega. Perekond on endiselt super, lapsed käivad vahepeal külas ja trallivad nii nagu homset ei olekski. Täna näiteks jooksime ja mängisime üle tunni aja mööda kodu ringi ja lõpuks olime meie need, kes enam ei jaksanud põngerjate hullustega kaasa minna. Muide, peretütar oli alguses  (siis kui siia koju kolisime) pigem tagasihoidlik, aga täna näiteks tuligi ukse taha, koputas viisakalt ja tõi mulle võtme. Ütles, et see võti avab meie kodus ukse võlumaale. Muide, see uks võib olla kusiganes ja neid võib olla isegi mitu. Tegime paaris kohas ukse lahti ja kümne päeva pärast pidi võlumaailm end mulle nähtavaks tegema. Ja ukse taga on ükskõik, mis ma soovin, et seal oleks. Eks siis räägin teile ka, mis ma leidsin. Ta on nii elava kujutlusvõimega tirts ja võib lõputult haldjatest ja muust meile üleloomulikuna tunduvast rääkida. Lemmik haldjas on tal näiteks roosa-lillade juustega. Mine tea, ehk näen mina ka ükspäev seda haldjat. Igatahes nii see tänaõhtune trall ja tagaajamine meil alguse saigi. 

Tegelikult käisid nad juba kolmapäeval mul ukse taga koputamas ja tõid sünnipäeva puhul oma joonistatud kaardid, kivist hot-dogi ja juukselehvid. Sünnipäev Austraalias on ikka teistmoodi, aga minu jaoks oli see esmakordne ja enam seda ilmselt ei juhtu ka. Mu sünnipäev(anädal) oli hästi tore ja ootan põnevusega, mis uus eluaasta toob. 

Vahepeal toimus Eurovisioon ka, ärkasin hommikul kell viis ja vaatasin üle mitme aasta korralikult selle show ära. Seda pole tõesti juba aastaid juhtunud. Sandri äratasin natuke enne Eesti esinemist üles ja nii me siin varahommikul tsillisimegi. Ja muide, andsin elu esimese hääle sel lauluvõistlusel, seega minu panus Eesti edukusse on tehtud. Sander on pannkoogimeister, seega hommikusöögi tegi tema ja edasi ootaski meid jalutuskäik botaanikaaias, sest lihtsalt ei viitsinud enam toas passida ja kogu päev oli veel ees.

Rubriik “Sander võtab sõna”

Mõni rida siis minu uuest tööst Mackays. Alguses läks ikka ligi nädal aega, enne kui uue töö leidsin. Juhuslikult sattusin maastikukujundamise ettevõttesse, mille omanik Warren oli Eesti ja eestlastega väga kursis. Kuna ta teadis, et olen eestlane, siis esimene kõne, mis meil oli alustas ta Tere’ga. Ma loomulikult arvasin, et kuulsin valesti ja jätkasin siiski inglise keeles ja ignoreerisin, mida arvasin olevat kuulnud. Kõik läks hästi ja üsna kiirelt suundusingi 250km sisemaale, kus oli nädalaks ajaks tööd. Majutus, sõidukulud ja söök oli kõik tööandja poolt ning esimene töönädal möödus küll kurnavalt, aga kiirelt. Olime Warreniga kahekesi seal ning oli peale tööpäevi kõvasti aega jutustada. Tuli välja, et ta on väga paljude eestlastega aegade jooksul kokku puutunud ning on isegi Eestis kaks korda käinud. Luges mulle ette, kus linnades tal seal sõpru on ning kuidas kõik ikka ootavad teda tagasi. Ütles, et tõenäoliselt plaanib 2020 suvel uuesti Eestit külastada. See kõik oli väga üllatav, sest ei kohta tihti inimesi, kes teavad mis see Estonia üldse on. Näiteks üks kohalik rattur siin Mackays küsis siiralt, et kas see on Austraalias Brisbane’i lähedal 😀

Töö ise on füüsiline, mis on minu jaoks muutus, sest olen viimased aastad siiski arvuti ees tööd teinud, aga nagu mulle kombeks, siis rasket tööd ei karda ning saan kõigega hakkama. Esimesed päevad möödusid mulda laiali vedades, sest pidime antud projektil põhimõtteliselt lillepeenrad ja nende kujunduse tegema. Käru ja labidas olid sõbrad. Õnneks tuli järgnevatel päevadel mõistlikum lahendus ja vedasin juba masinaga mulda peenardele laiali. Seejärel 500 taime istutamine ning siis kõikidele peenardele mulch peale. Nädal kaugel sisemaal oli tore ja silmaringi avardav. Warren on väga laia silmaringiga ja oskas kõikide mu küsimustele vastata ning pajatas veel lugusid juurdegi.

Järgmised nädalad on möödunud juba Mackay linnapiirides – terrassi ehitamine, müüri ladumine jmt ehk siis õnneks igapäev ei vea mulda käruga laiali 😁

Kolleegid on toredad ning õhkkond hea. Lisaks tublile töö tegemisele mööduvad tööpäevad ka toredate juttudega  nii kohalike, sakslase ja uusmeremaalasega. Olen väga palju õppinud ning igal võimalusel küsin alati, et saada jälle targemaks ning kogenumaks.

Peagi kirjutan teile jälle, sest kuigi meie Sydney-Cairns reisist on juba natuke möödas, siis mõtlesin rääkida selle rahalisest poolest. Lisaks on mul list asjadest, mis on siin teistmoodi kui kodus ja täna käisime hommikul koos kängurudega päikesetõusu vaatamas. Seega jutustamist nagu oleks, tuleb lihtsalt kirjutama hakata.

Uue jutuni!

K&S

Siis, kui Sander müüriladuja oli.

Päeva teevad lõbusamaks koerad, kellele saab pai teha ja kes poolsalaja jogurtitopsi aitavad tühjaks limpsida.

Terrassiehitus 

Terrassiehitus

Sünnipäeva puhul kodus süüa ei teinud ja käisime kohvikus.

Trennipoiss

Siis kui kutsu ukse taha tuleb ja küsib, kas me mängida tahame.

Pannkoogihommik

Botaanikaaed

Üks paljudest pisikestest krabidest me kodurannas

Tervituskomitee on alati platsis

Kes ütles, et kodukontoris töötades kolleege pole?

Sünnipäevarõõm

... see õhtu, kui kodus süüa ei teinud.

Siis kui naabripoiss postiljoni mängib ja lahkelt leherulli lahti teeb

Meil on uus kodulinn!

Seekord pikka juttu ei tee, aga viimane kord lubasin teile rääkida, kuhu seiklus meid edasi tõi. Või tõi hoopiski tagasi?

Sõitsimegi Cairns’ist 735km lõuna suunas ja (taas)jõudsime Mackay linna, mis on rahvaarvult natuke väiksem kui Tartu. Kui varasematest positustest mäletate, siis ristisime selle omavahel naljatades suhkrupealinnaks. Nali meie kulul, sest tegelikult ongi see Austraalia suhkrupealinn, sest see regioon toodab rohkem kui kolmandiku kogu Austraalia suhkrust. Lisaks suhkruroo kasvatamisele on siin teiseks põhiliseks valdkonnaks kivisöe kaevandamine. 

Tegelikult tulimegi Mackay’sse nii, et midagi meid siin ees ei oodanud, aga meile siin meeldis ja ilm on ka soe. Sest see ju kliimapõgenike põhiargument Sydney’st ärakolimiseks oligi. Temperatuurid on siin päeval umbes 23-27 kraadi, ööseks läheb jahedamaks, aga päike kõrvetab päeval mõnusalt ja nurisemiseks põhjust pole.

Sandri jaoks oli hästi oluline, et enam me mudaveekogu äärde ei satuks ja kuigi siin pole silmipimestavalt helesinine rand, on siin siiski päris mõnus. Ujuma siin üldiselt minna ei soovitata, sest millimallikad, krokodillid ja muud mereelukad võivad vabalt ujujale 1:0 ära teha. Samas triatleedid pidid siin ikkagi avavees ujuma, seega ilmselt tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Vesi tegi meile siin trikke ka. Linna jõudes tegimegi esimesena ranna ekskursioonid ehk sõitsime mitmetesse randadesse ja hindasime olukorra üle. Selgus, et siin on mõõna ajal tõesti korralik mõõn, sest näiteks ühes rannas nägimegi vee asemel ainult vähemalt umbes kilomeetrijagu liiva. Sama on siin ka jõega, vahepeal tõmbab vee ikka täitsa madalaks.

Aga nagu ma ütlesin, siis keegi ja miski meid siin avasüli ei oodanud ja pidime hakkama endale kodu ja tööd otsima. Käisime kohe esimestel päevadel mitut korterit/tuba vaatamas, aga midagi ideaalset ei leidnud. Ilmselt nii pidigi minema, et sest kui Mackay’sse sõitsime, siis kirjutas mu koduotsimiskuulutuse peale üks naine, kes ütles, et neil vabaneb osa majast 10.mail ja saaksime sisse kolida. Algul küll tänasin viisakalt ja ütlesin, et see on vist natuke liiga pikk ooteaeg meie jaoks, aga kui turuolukorraga rohkem kursis juba olime, siis võtsin temaga taas ühendust. Saimegi ühel hommikul kokku, jõime kohvi ja tegime diili, et kolime 10.mail nende juurde. Seega seni kuni oma uut kodu ootasime, olime Mackay’s natuke alla kahe nädala kodutud. Umbes nädala jagu magasime autos ja teise sama palju hostelis, et natuke mõnusam olla oleks ja tööd käisin tegemas kaubanduskeskuses. Iga päev täpselt sama laua taga, sest meil õnnestus leida vaid üksikud pistikud, kus läpakat laadida saaks ja mugav ning mitte väga lärmakas töötada oleks.

Tänaseks on meil kodu East Mackay’s ning täpselt üle tee rannast. Ma usun siiralt, et kõik juhtub põhjusega ja iga asi on omavahel seotud. Seega ma ei ole enam isegi üllatunud, et see rand, kus esialgu ainult liiva nägime, on nüüd meie kodurand ja peatasimegi tookord oma auto üsna selle maja ees, et oma esimese päeva ranna ekskursiooni teha. 

Perekond, kelle juures elame, on hästi tore ning meie masti tsillid ja sõbralikud inimesed. Neil on kaks väikest last, koer, kass ja sisalik, seega suur seltskond. Maja on suur ning meie kasutada on kogu alumine korrus. Päris ausalt, see on suurem kui ükski korter, kus kumbki meist kunagi elanud on. Järgmises videos teeme kodutuuri ka!

Sander otsis kogu perioodi jooksul aktiivselt tööd, aga siin on iga töö jaoks vaja nii-öelda tunnistust. 

Peaasjalikult olidki kõik töökohad kaevandustesse või suhkruroo põldudele autojuhtideks. See muidugi eeldas alati varasemat kogemust, aga Sandril õnnestus enda eelmise Austraalia aja farmikogemus ära kasutada ja öelda, et suurte traktorite ja masinatega opereerimisega saab vabalt hakkama. Aga just siis, kui tundub, et tuleb veel õiget pakkumist oodata, võtab ühendust mees, kes alustab kõne Terega! Sander skooris endale töö maastikukujundamise firmas ja on nüüd sel nädalal 200km sisemaal ning teeb seal rasket tööd. Igatahes, see mees, kelle juurde Sander tööle sai, on aastaid eestlasega seotud olnud, teadis esimeses telefonikõnes Sandrile Eesti linnasid nimetada ning eestlaste tublidust kiita. Ma olen alati rääkinud, et eestlane on äge olla!

Selle kodu- ja tööotsimise perioodi jooksul oli nii äge näha, kui positiivne Sander kogu selle protsessi jooksul oli. Koguaeg oli suhtumine, et küll see õige koht tuleb. Ja näe, tuligi! Koos reisimisel on ikka nii tore, et kui üks ei jaksa koguaeg positiivne olla, siis tuleb teine appi ja teeb selle paratamatu stressamise ja muretsemise palju lihtsamaks. Paratamatult ju ikka muretsed, et kas tehtud otsus on ikka õige ja kas me leiame siin linnas oma koha (igas mõttes). 

Meil on nüüd kodu ja töökohad järgmisteks kuudeks olemas ja edasi saab ainult veel paremaks minna. Aga mis neist kahest veelgi tähtsam, me oleme teineteisel olemas ja see on kõige suurem võit!

Seame end siin natuke veel sisse ja siis räägime Mackay elust lähemalt.  

Varsti jutustame! 

K&S

Pipi on meil suur sõbranna!

Käisime kohalikku rahvatriatloni vaatamas

Kodutänav

Ma ju ütlesin, et Pipi on suur sõbrants meil!

Rannapäev

Sandri esimene tööpäev Moranbah's

Ametikõrgendus esimesel tööpäeval ehk labidamehest sai kopamees

Teekond Sydney'st Cairns'i - Queensland!

Viimane kord kui rääkisime, siis olime just New South Wales’iga lõpetanud ning alustamas oma teed Queesnland’i suunas. Ütlen kohe ära, et teine pool reisist panustasime rohkem sõitmisele ja natuke vähem ühes kohas tsillimisele. Sellegipoolest peatusime mõndades kohtades ja vaatasime, mis Austraalial meile pakkuda on.

Kohe pärast Byron Bay’d tuli Gold Coast ja Brisbane, millest küll läbi sõitsime, aga ei peatunud. Eelmine kord kui Austraalias elasime, alustasimegi oma seiklust just neist kahest linnast. Maandusime tookord Brisbane’s ja paari päeva pärast kolisime Gold Coast’ile. Mõtlesime küll korraks, et äge oleks näiteks Surfers Paradise’le sõita ja vaadata, kuskohast see rannaelu meil eelmine kord alguse sai, aga samas olime seal varem juba päris pikalt elanud, seega jätsime selle plaani teoks tegemata. Nägime kaugelt linnapanoraami ja isegi see tekitas korraks koduse tunde. Brisbane’st läbi sõites tulid ka kõik tuttavad kohad meelde, aga kumbki meist ei tundnud, et tahaks sinna linna paariks päevaks jääda ja teelolemisest puhata ja linnaelu elada. Seega oli järgmiseks peatuseks planeeritud Noosa. Sealgi olime eelmine kord põgusalt olnud ja mida lähemale sellele linnakesele jõudsime, seda rohkem tuli meelde, et tegemist oli ringteede kuningriigiga, sest isegi Euroopa Liidu seadused ei nõua teedele nii palju ringteid, kui seal neid oli. Igatahes oli linnake endiselt täpselt sama mõnus, missest, et seekord päikest ei paistnud ja ainult lakkamatult vihma kallas. Seiklesime läbi rahvuspargi vihmametsas mõned kilomeetrid ja veendusime, et loodus on ikka võimas küll.

Noosa’lt viis meid tee edasi Hervey Bay’le. See pole enam ammu üllatus, et ka seal oli imeilus rand nagu me oleme harjunud Austraalias nägema. Vesi oli peegelsile ja mitte ühtegi lainepoegagi ei olnud. Silmapiir oli lõputu ja noh, imeline! Ma teadsin juba mõnda aega, et My Kitchen Rules’i võitjatel Dan’il ja Steph’il on seal väike kohvik ning kui me juba seal olime, siis läksime käisime sealt ka läbi. Kuna kaks järjestikust päeva oli olnud pigem vihmane, siis nautisime täiega neid üksikuid päikesekiiri, mis selles linnakeses meie peale paistsid ja jätkasime teekonnaga. Õhtuti läks ilm alati natuke ilusamaks, seega nägime maalilisi päikeseloojanguid.

Ühel hommikul ütles Sander, et tal on vastupandamatu soov süüa pannkooke. Kuna me nagunii plaanisime Mackay’st läbi sõita, siis otsisin pannkoogikoha välja, et Sander oma soovitud pannkoogid saaks. Seoses sellega leidsime ka Bluewater Lagoon’i, mis on põhimõtteliselt nagu õues asuv väike veekeskus. Seejuures  raha nad sissepääsu eest ei küsi ja seal saab leige veega dušše ka kasutada. Seega võit missugune, Sander sai pannkoogid ja me mõlemad saime natuke vee ääres lebotada ja korralikke pesemistingimusi nautida.

Mackay ümbruses on tohutult suhkruroo põldusid, üks ei jõua lõppedagi, kui juba uus algab. Ja need mäed, need ei saanudki otsa. Koguaeg vaatad, et nii võimsad ja põnevad näevad need välja ja ühel hetkel taipad, et sõidame päris tihti neist ka ise üle. Vägev värk, ma ütlen!

Rohkem me suuremaid peatusi ei teinudki, sest ma pidin juba esmaspäeval uuesti tööle hakkama ja kuna levi on teel olles ebastabiilne, siis tahtsime kiiresti paikseks jääda. Töö asjadega läks selles suhtes hästi, et kuna jõudsime Cairns’i alles poolest päevast, siis sain tööga teisipäeval alustada. Mida lähemale Cairns’ile jõudsime, seda vähemaks jäi suhkruroo põlde, kuid need asendusid banaanikasvandustega.

Teel Cairns’i tegelesime aktiivselt koduotsingutega ja olimegi kohe kella kaheks planeerinud esimese korteri vaatamise. Kodu, mida esimesena vaatasime, oli väga ilus. Uhiuus maja, puhas tuba ja rahulik piirkond. Majaomanik oli korealane, kes on viimased kümme aastat Austraalias elanud (sellest kolm Cairns’is) ja töötab kokana. Teine majakaaslane oli ka korealane, seega oleks me seal ainsad eurooplased olnud, mis poleks tegelikult halb variant olnud. Kuna tal pidi õhtul veel keegi tuba vaatama tulema, siis jätsime otsad lahtiseks ja lubasime õhtul uuesti suhelda. Kuna otsest edasist plaani polnud, tahtsime ära näha, kus ja milline on rand. Suur oli me üllatus, kui vastu vaatas poripruun vesi ja tekkis hirm, et sealsamas kaldalgi võivad krokodillid elada.

Teadsime, et Palm Cove’i piirkond peaks olema kenam ja leppisimegi sinna kohe ühe kodu ülevaatuse kokku. See oli samuti tuba, seekord siis korterist, mitte majast. Asus ta uhkes kuurordis, mis oli tõesti ilus ja tekkis kohe küsimus, et ega see nädala rent tegelikult mitte ühe öö eest pole. Kogu ala oli hästi turvaline, ustest pääses sisse vaid uksekaartidega, meie kasutada oleks olnud ka bassein, spaa ja spordisaal. Korteris elasid pakistani rahvusest mees ja tema elukaaslane, umbes kuuekümnedates kohalik naisterahvas. Korter oli ikka paras tikutops, rääkimata sellest toast. Sinna mahtus täpselt voodi ja jäi veel pool meetrit vaba ruumi, et ühest toa otsast teise kõndida. Lubasime ka nendega hiljem suhelda, sest olime õhtuks veel kolmandagi kohtumise kokku leppinud. Kuna aega oli, siis läksime vaatasime maja taga asuva ranna ka üle. Meie üllatuseks oli see täpselt sama pruuni veega rand, milles mitte grammigi ilu ei olnud. Oleme kindlasti Sydney ja NSW’i helesiniste ja puhasta randadega ära hellitatud.

Läksime rannast ära, vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime praktiliselt samaaegselt, et läheme ära! Ükskõik kuhu, aga ära!

Saite õigesti aru, meie suur seiklus Cairns’i lõppes sellega, et meile ei meeldinud seal. Tegelikult juba esimesest hetkest, mil linna sõitsime, ei olnud suurt äratundmisrõõmu, et see on linn, kus tahaksime järgmised kuud elada. Sellegipoolest olime valmis linnale võimaluse andma, aga kui te oleks vaid näinud Sandri nägu, kui ta nägi, et Cairns ongi selline linn, mis on mudaveekogu ääres. See ütles kõik ja natuke rohkemgi veel ning aitas veenduda selles, et saagu mis saab, sinna me ei jää. Võib-olla tõesti tegime otsuse liiga tormakalt ja ainult justkui randade põhjal, aga vahel tunned ära, kui midagi pole sulle määratud. Jah, me oleksime võinud teha põhjaliku kodutöö enne kolimist, aga me ei teinud seda. Kas me kahetseme? Ei, kindlasti mitte. Missest, et sõitsime maha mitu tuhat kilomeetrit, oli see kõik seda väärt. Saime käia troopilisemas kliimas ja nautida kõrvetavat kuumust. Aga nagu aru saite, sinna me ei jäänud ja lahkusime sama päeva õhtul. Kuhu? Tol hetkel meil sihtkohta veel ei olnud, aga pöörasime auto nina tagasi ja hakkasime sõitma. Ei hakka valetama, kindlasti olime algul pettunud ja kordamööda korrutasime tagasitee esimesel sajal kilomeetril, et midakuradit, täitsapekkis ja kas oli ikka õige otsus selline kannapööre emotsiooni pealt teha. Aga sõitmist pooleli ei jätnud ja tagasi Cairns’i ei läinud.

Varsti saate teada, kuhu seiklus meid edasi tõi!

Õppetunni võrra rikkamad ja ei kahetse mitte ühtegi otsust!

K&S

Mida lähemale Cairns'ile, seda rohkem banaanipuid tee ääres oli. Banaanikobarad on peidetud neisse värvilistesse kottidesse ja iga puu küljes on vaid üks kobar.

Noosa rahvuspark ja Hell's Gate

Grilliõhtu teeäärses linnakeses

Noosa

Airlie Beach

Pärast vihmast päeva oli üliilus päikeseloojang

Kõige peegelsiledama veega rand - Hervey Bay

Noosa

Grilliplatsi vaade

Noosa rahvuspargi matkarada on vihmametsas

My Kitchen Rules'i võitjate Dan'i ja Steph'i restoran Hervey Bay'l

Ühes ööbimiskohas oli selline tervituskomitee

Mäed ei saanud kordagi sel teekonnal otsa

Noosa - Hell's Gate

Ma ju ütlesin, et mäed ei saanud otsa.

Läbiligunenud koaalapojad Noosa'l

Õhtune päike teeb taevas igasuguseid ilusaid trikke

Cairns ja selle ilusaim rand

Palm Cove - seal käisime ühte korterit vaatamas

Siis kui Sandril tuli maailma suurim pannkoogi isu ja me Macaky's pannkoogipeatuse tegime