Austraalia 2.0: Meil on uus kodulinn!

Seekord pikka juttu ei tee, aga viimane kord lubasin teile rääkida, kuhu seiklus meid edasi tõi. Või tõi hoopiski tagasi?

Sõitsimegi Cairns’ist 735km lõuna suunas ja (taas)jõudsime Mackay linna, mis on rahvaarvult natuke väiksem kui Tartu. Kui varasematest positustest mäletate, siis ristisime selle omavahel naljatades suhkrupealinnaks. Nali meie kulul, sest tegelikult ongi see Austraalia suhkrupealinn, sest see regioon toodab rohkem kui kolmandiku kogu Austraalia suhkrust. Lisaks suhkruroo kasvatamisele on siin teiseks põhiliseks valdkonnaks kivisöe kaevandamine.

Tegelikult tulimegi Mackay’sse nii, et midagi meid siin ees ei oodanud, aga meile siin meeldis ja ilm on ka soe. Sest see ju kliimapõgenike põhiargument Sydney’st ärakolimiseks oligi. Temperatuurid on siin päeval umbes 23-27 kraadi, ööseks läheb jahedamaks, aga päike kõrvetab päeval mõnusalt ja nurisemiseks põhjust pole.

Sandri jaoks oli hästi oluline, et enam me mudaveekogu äärde ei satuks ja kuigi siin pole silmipimestavalt helesinine rand, on siin siiski päris mõnus. Ujuma siin üldiselt minna ei soovitata, sest millimallikad, krokodillid ja muud mereelukad võivad vabalt ujujale 1:0 ära teha. Samas triatleedid pidid siin ikkagi avavees ujuma, seega ilmselt tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Vesi tegi meile siin trikke ka. Linna jõudes tegimegi esimesena ranna ekskursioonid ehk sõitsime mitmetesse randadesse ja hindasime olukorra üle. Selgus, et siin on mõõna ajal tõesti korralik mõõn, sest näiteks ühes rannas nägimegi vee asemel ainult vähemalt umbes kilomeetrijagu liiva. Sama on siin ka jõega, vahepeal tõmbab vee ikka täitsa madalaks.

Aga nagu ma ütlesin, siis keegi ja miski meid siin avasüli ei oodanud ja pidime hakkama endale kodu ja tööd otsima. Käisime kohe esimestel päevadel mitut korterit/tuba vaatamas, aga midagi ideaalset ei leidnud. Ilmselt nii pidigi minema, et sest kui Mackay’sse sõitsime, siis kirjutas mu koduotsimiskuulutuse peale üks naine, kes ütles, et neil vabaneb osa majast 10.mail ja saaksime sisse kolida. Algul küll tänasin viisakalt ja ütlesin, et see on vist natuke liiga pikk ooteaeg meie jaoks, aga kui turuolukorraga rohkem kursis juba olime, siis võtsin temaga taas ühendust. Saimegi ühel hommikul kokku, jõime kohvi ja tegime diili, et kolime 10.mail nende juurde. Seega seni kuni oma uut kodu ootasime, olime Mackay’s natuke alla kahe nädala kodutud. Umbes nädala jagu magasime autos ja teise sama palju hostelis, et natuke mõnusam olla oleks ja tööd käisin tegemas kaubanduskeskuses. Iga päev täpselt sama laua taga, sest meil õnnestus leida vaid üksikud pistikud, kus läpakat laadida saaks ja mugav ning mitte väga lärmakas töötada oleks.

Tänaseks on meil kodu East Mackay’s ning täpselt üle tee rannast. Ma usun siiralt, et kõik juhtub põhjusega ja iga asi on omavahel seotud. Seega ma ei ole enam isegi üllatunud, et see rand, kus esialgu ainult liiva nägime, on nüüd meie kodurand ja peatasimegi tookord oma auto üsna selle maja ees, et oma esimese päeva ranna ekskursiooni teha.

Perekond, kelle juures elame, on hästi tore ning meie masti tsillid ja sõbralikud inimesed. Neil on kaks väikest last, koer, kass ja sisalik, seega suur seltskond. Maja on suur ning meie kasutada on kogu alumine korrus. Päris ausalt, see on suurem kui ükski korter, kus kumbki meist kunagi elanud on. Järgmises videos teeme kodutuuri ka!

Sander otsis kogu perioodi jooksul aktiivselt tööd, aga siin on iga töö jaoks vaja nii-öelda tunnistust.

Peaasjalikult olidki kõik töökohad kaevandustesse või suhkruroo põldudele autojuhtideks. See muidugi eeldas alati varasemat kogemust, aga Sandril õnnestus enda eelmise Austraalia aja farmikogemus ära kasutada ja öelda, et suurte traktorite ja masinatega opereerimisega saab vabalt hakkama. Aga just siis, kui tundub, et tuleb veel õiget pakkumist oodata, võtab ühendust mees, kes alustab kõne Terega! Sander skooris endale töö maastikukujundamise firmas ja on nüüd sel nädalal 200km sisemaal ning teeb seal rasket tööd. Igatahes, see mees, kelle juurde Sander tööle sai, on aastaid eestlasega seotud olnud, teadis esimeses telefonikõnes Sandrile Eesti linnasid nimetada ning eestlaste tublidust kiita. Ma olen alati rääkinud, et eestlane on äge olla!

Selle kodu- ja tööotsimise perioodi jooksul oli nii äge näha, kui positiivne Sander kogu selle protsessi jooksul oli. Koguaeg oli suhtumine, et küll see õige koht tuleb. Ja näe, tuligi! Koos reisimisel on ikka nii tore, et kui üks ei jaksa koguaeg positiivne olla, siis tuleb teine appi ja teeb selle paratamatu stressamise ja muretsemise palju lihtsamaks. Paratamatult ju ikka muretsed, et kas tehtud otsus on ikka õige ja kas me leiame siin linnas oma koha (igas mõttes).

Meil on nüüd kodu ja töökohad järgmisteks kuudeks olemas ja edasi saab ainult veel paremaks minna. Aga mis neist kahest veelgi tähtsam, me oleme teineteisel olemas ja see on kõige suurem võit!

Seame end siin natuke veel sisse ja siis räägime Mackay elust lähemalt.

Varsti jutustame!

K&S