Austraalia 2.0: Elu Mackay's - igapäevaelu ja maastikukujundaja argipäev

Oleme oma Mackay kodus juba kaks nädalat elanud ja naudime täiega. Perekond on endiselt super, lapsed käivad vahepeal külas ja trallivad nii nagu homset ei olekski. Täna näiteks jooksime ja mängisime üle tunni aja mööda kodu ringi ja lõpuks olime meie need, kes enam ei jaksanud põngerjate hullustega kaasa minna. Muide, peretütar oli alguses (siis kui siia koju kolisime) pigem tagasihoidlik, aga täna näiteks tuligi ukse taha, koputas viisakalt ja tõi mulle võtme. Ütles, et see võti avab meie kodus ukse võlumaale. Muide, see uks võib olla kusiganes ja neid võib olla isegi mitu. Tegime paaris kohas ukse lahti ja kümne päeva pärast pidi võlumaailm end mulle nähtavaks tegema. Ja ukse taga on ükskõik, mis ma soovin, et seal oleks. Eks siis räägin teile ka, mis ma leidsin. Ta on nii elava kujutlusvõimega tirts ja võib lõputult haldjatest ja muust meile üleloomulikuna tunduvast rääkida. Lemmik haldjas on tal näiteks roosa-lillade juustega. Mine tea, ehk näen mina ka ükspäev seda haldjat. Igatahes nii see tänaõhtune trall ja tagaajamine meil alguse saigi.

Tegelikult käisid nad juba kolmapäeval mul ukse taga koputamas ja tõid sünnipäeva puhul oma joonistatud kaardid, kivist hot-dogi ja juukselehvid. Sünnipäev Austraalias on ikka teistmoodi, aga minu jaoks oli see esmakordne ja enam seda ilmselt ei juhtu ka. Mu sünnipäev(anädal) oli hästi tore ja ootan põnevusega, mis uus eluaasta toob.

Vahepeal toimus Eurovisioon ka, ärkasin hommikul kell viis ja vaatasin üle mitme aasta korralikult selle show ära. Seda pole tõesti juba aastaid juhtunud. Sandri äratasin natuke enne Eesti esinemist üles ja nii me siin varahommikul tsillisimegi. Ja muide, andsin elu esimese hääle sel lauluvõistlusel, seega minu panus Eesti edukusse on tehtud. Sander on pannkoogimeister, seega hommikusöögi tegi tema ja edasi ootaski meid jalutuskäik botaanikaaias, sest lihtsalt ei viitsinud enam toas passida ja kogu päev oli veel ees.

Rubriik “Sander võtab sõna”

Mõni rida siis minu uuest tööst Mackays. Alguses läks ikka ligi nädal aega, enne kui uue töö leidsin. Juhuslikult sattusin maastikukujundamise ettevõttesse, mille omanik Warren oli Eesti ja eestlastega väga kursis. Kuna ta teadis, et olen eestlane, siis esimene kõne, mis meil oli alustas ta Tere’ga. Ma loomulikult arvasin, et kuulsin valesti ja jätkasin siiski inglise keeles ja ignoreerisin, mida arvasin olevat kuulnud. Kõik läks hästi ja üsna kiirelt suundusingi 250km sisemaale, kus oli nädalaks ajaks tööd. Majutus, sõidukulud ja söök oli kõik tööandja poolt ning esimene töönädal möödus küll kurnavalt, aga kiirelt. Olime Warreniga kahekesi seal ning oli peale tööpäevi kõvasti aega jutustada. Tuli välja, et ta on väga paljude eestlastega aegade jooksul kokku puutunud ning on isegi Eestis kaks korda käinud. Luges mulle ette, kus linnades tal seal sõpru on ning kuidas kõik ikka ootavad teda tagasi. Ütles, et tõenäoliselt plaanib 2020 suvel uuesti Eestit külastada. See kõik oli väga üllatav, sest ei kohta tihti inimesi, kes teavad mis see Estonia üldse on. Näiteks üks kohalik rattur siin Mackays küsis siiralt, et kas see on Austraalias Brisbane’i lähedal 😀

Töö ise on füüsiline, mis on minu jaoks muutus, sest olen viimased aastad siiski arvuti ees tööd teinud, aga nagu mulle kombeks, siis rasket tööd ei karda ning saan kõigega hakkama. Esimesed päevad möödusid mulda laiali vedades, sest pidime antud projektil põhimõtteliselt lillepeenrad ja nende kujunduse tegema. Käru ja labidas olid sõbrad. Õnneks tuli järgnevatel päevadel mõistlikum lahendus ja vedasin juba masinaga mulda peenardele laiali. Seejärel 500 taime istutamine ning siis kõikidele peenardele mulch peale. Nädal kaugel sisemaal oli tore ja silmaringi avardav. Warren on väga laia silmaringiga ja oskas kõikide mu küsimustele vastata ning pajatas veel lugusid juurdegi.

Järgmised nädalad on möödunud juba Mackay linnapiirides – terrassi ehitamine, müüri ladumine jmt ehk siis õnneks igapäev ei vea mulda käruga laiali 😁

Kolleegid on toredad ning õhkkond hea. Lisaks tublile töö tegemisele mööduvad tööpäevad ka toredate juttudega nii kohalike, sakslase ja uusmeremaalasega. Olen väga palju õppinud ning igal võimalusel küsin alati, et saada jälle targemaks ning kogenumaks.

Peagi kirjutan teile jälle, sest kuigi meie Sydney-Cairns reisist on juba natuke möödas, siis mõtlesin rääkida selle rahalisest poolest. Lisaks on mul list asjadest, mis on siin teistmoodi kui kodus ja täna käisime hommikul koos kängurudega päikesetõusu vaatamas. Seega jutustamist nagu oleks, tuleb lihtsalt kirjutama hakata.

Uue jutuni!

K&S