Kui pühapäevahommikud on enamasti sellised, kus kõikidele meeldib kaua magada, siis juba teist pühapäeva järjest oli meil varajane äratus. Ärkasime poole viiest, et minna randa kängurusid ja päikesetõusu vaatama. Ütlen kohe ära, et video ja pildid on peaasjalikult just neist ilusatest loomadest ja loodusest. Nautige!
Me kodust umbes 50 kilomeetri kaugusel asub Cape Hillsborough rand, kuhu päikesetõusu ajal kängurud ja wallaby’d kogunevad. Me väga palju kodutööd enne randa minekut ei teinud ja sõitsime lihtsalt kohale, laotasime oma rannalina maha ja hakkasime päikesetõusu ja kängurusid ootama. Olime rannas esimesed, aga natukese aja pärast hakkasid inimesed kogunema ja kõik läksid miskipärast teise ranna otsa. Täpselt nagu nad teaksid, kuhu minema peab ja mis toimuma hakkab. Võtsime siis samuti suuna sinnapoole, aga üks wallaby oli oma pisikese kukrubeebiga omaette randa tulnud ja hoidis teistest eraldi. Vaatasime siis natuke aega nendega tõtt ja läksime suurema seltskonna juurde.
Kui Instagramis ja Googles pilte vaadata, siis tundub, et kängurud on seal puhta omapead ja lihtsalt naudivad hommikut kogu ranna ulatuses. Tegelikkus on siiski pisut teine. Jah, nad elavad sealses rahvuspargis ja tuli välja, et ka karavanipargis, aga hommikuti tuleb rahvuspargi töötaja neile mangroovipuu seemneid tooma ja seetõttu ongi neil tekkinud harjumus seal käia. Enne paneb rahvuspargi töötaja koonused maha, et inimesed loomadele liialt lähedale ei läheks. Olgugi et loomad on inimestega üsna harjunud, ei soovitata neid siiski paitama ja kallistama minna. Seega võib öelda, et ootus ja tegelikkus ei läinud päris hästi omavahel kokku, aga tore oli neid vaadata küll.
Tol hommikul oli seltskonnas muide ainult üks känguru, ülejäänud olid wallaby’d. Känguru oli oma toidu osas üsna omandihimuline ja kedagi teist ligi ei lasknud. Kui ta ühel hetkel häält tegi, siis natuke oli tunne, et väike dinosaurus on kuskilt välja möirgama lastud. Samas eks ta oli ka kõige julgem hommikusöögiline, sest hüppas inimeste lähedale ning ühele fotograafile sõna otseses mõttes objektiivi ette.
Kui kängurud ja piltilusa päikesetõusu ära olime näinud, siis hakkasime matkarada otsima. Neid peaks seal tegelikult lausa neli olema, aga ütleme nii, et radade alguskohti oli ülikeeruline leida. Üldjuhul on siin matkarajad väga hästi märgistatud ja ei teki isegi küsimust, kuskohast rada algab või kuhu pöörab. Leidsime ühe matkaraja üles ja võib öelda, et see oli me senistest matkadest kõige “metsikum”. Ei olnud korralikke vastrenoveeritud treppe või laudteid, vaid ebastabiilsed kivi”trepid” ja mullaastmed. Matk polnud pikk, aga kuna ta üsna püstloodis läks, siis natuke väljakutsuv oli ikka. Vaated mäetipust olid imeilusad nagu nad siin alati on.
Koduteel nägime, et ka sõit sinna on tegelikult superilus. Hommikul oli õues kottpime ning ei osanud arvatagi, et selliseid vaateid seal näeme. Loodus on siin tõesti super ja juba mõtlemegi, et kuhu järgmisele väikesele väljasõidule minna võiks.
Uue jutuni!
K&S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar