Austraalia 2.0: Rubriik Sander võtab sõna

Videole lisaks kirjutan natukene kuidas mul Mackay Marina Run’il läks. Kuigi olin telekast selle ürituse reklaami näinud, siis ei olnud ma seda endale teadvustanud ega tähelepanu pööranud. Ühel hommikusel rattaveeremisel kutsusid kohalikud triatleedid mind sinna jooksule ja mõtlesin, et miks mitte. Registreerisin ära ja tehtud. Teadsin, et reisimisega tekkinud trennipaus midagi head oodata ei luba, aga vahepeal tuleb teha asju ka just for fun. Niipalju oli küll mõistust peas, et poolmaratoni ei läinud jooksma ja piirdusin 8km jooksuga. Õnneks jõudsin enne starti mõned jooksu- ja rattatrennid ikka teha. Õnnetuseks suutsin ühes intervall trennis säärtele haiget teha ning kõndisin mitu päeva nagu oleks seesamune püksis. Kompressioonsääriste ja spordigeeliga õnnestus võistluspäeva hommikuks üsna okei seis säärtega saavutada ning sai vähemalt okei tundega starti minna. Start oli vara, kell 7 hommikul. Siin on see normaalne ja mõne pikema ürituse puhul ka Eestis normaalne, aga minu jaoks on see mitu tundi liiga vara. Ajasin siiski end enne viite ülesse, valasin söögi kõrist alla ning suundusime juba võistluspaiga poole. Olen varem korduvalt võistluseelse toitumisega puusse pannud ning ega seekordki väga hästi ei õnnestunud. Oleks pidanud ca 45min varem sööma, aga elasin üle ja seekord raja ääres ei oksendanud 😅

Nagu arvasingi, siis hommik oli ebamugav mu jaoks – unine, külm. Võistlusnärv oli ka sõber. Olin enda jaoks numbrid 2018 hooaja põhjal kirja pannud, kuid andsin endale mängimisruumi, sest vorm ei ole kindlasti sama hea, kui ta oli eelmine aasta. Kiire soojendus, maailma parimalt fännilt edusoovid ja käiski juba start. Panin puusalt mingi plaani ka paika, et jooksen 5km läve piiril ja viimased 3km suudan piirajas joosta. See plaan läks kohe lõhki, sest stardipaugust alates jooksin juba punases, aga püüdsin end hoida punase alumises otsas ning viimased 2km läks siis pulss piirajasse. Sääred tegid valu, aga ei midagi väga hullu. Seatud tempo eesmärki ma ei saavutanud, aga andsin siiski endast parima. Päris 110% rajale ei jätnud, aga tunnen, et tehniliselt/taktikaliselt väga okei sooritus. Vorm on see, mille taha täna tulemus jäi. Ütleme nii, et kiiremad Eesti poisid jooksevad sama ajaga 10km kui mina siin 8km 😁 Kuigi ma kohta püüdma ei läinud, siis 386 jooksja seas andis aeg 36:22 mulle meeste arvestuses 16.koha ja üldarvestuses 21.koha. Oma vanusegrupis uhke 2.koht! Eestis pole kunagi jooksuvõistlustel sellist possat saanud, aga eks võistlus oli väiksem ka kui näiteks SEB sügisjooks.

Viimase 2km jooksul suutsin veel 4-5 pead võtta ja oma kohta parandada ja oligi juba finiš. Esimene asi, mis tundsin pärast finišeerimist olid mu sääred, mis olid taas sama hullud, kui pool nädalat tagasi trennist tulles. See selleks, aeg parandab 😀Krabasin banaani, vee ja suundusime üsna kohe auto juurde, kus tegin kiire lõdvestuse ja venituse ning kella kaheksaks oligi juba kõik läbi – suund kodu poole. See päris äge tunne, kui kell nii vähe alles ja oled jõudnud nii palju juba ära teha.

Järgmiste võistlusteni!