Austraalia 2.0: Laupäevane seiklus ehk Eungella National Park

Olime juba mitu nädalavahetust ilusat ilma oodanud, et Eungella National Park’i külastama minna ja eile oli see õnnelik päev, kus sooja oli hea Eesti suveilma jagu ja minekuplaan sai teoks.

Enne teeleasumist käisime turul, kus pakutakse ainult kohalikku head ja paremat. Turg toimub igal laupäeval kella poole seitsmest kümneni ja ütleme nii, et ootused olid kõrgemad kui reaalsus. Tahtsime osta marju ja midagi mõnusat hommikusöögiks, aga kahjuks tulime tühjade kätega ära. Ma arvan, et kui oleksime läinud teistsuguse mõtteviisiga ja plaaniga osta näiteks nädalavaru köögivilju, siis oleks saak tõeliselt korralik olnud.

Järgmine kiire peatus oli rattapoes, et Sander saaks Sparky’le järgmise nädalavahetuse võistluseks viimase lihvi anda. Seega võib kindel olla, et järgmine nädal te blogilugemisest ilma ei jää :)

Kui olime oma linnatoimetused ära toimetanud, siis panime Google Maps’i kirja Finch Hatton Gorge ja seiklus võiski alata. Sõit oli endiselt piltilus ja tunnike teelolemist ei tundunud üldse pikk. Praegu on suhkruroo korjamise hooaeg ka, seega nägime nii korjetööd, vagunisse laadimist, “suhkrurongi” sõitmist kui ka tehaseid, kus töötlusprotsess toimub.

Olime peaaegu kohale jõudnud ning saime esimese ja viimase ehmatuse selle seikluse jooksul. Matkarajani oli veel umbes 2,5km minna, aga nägime juba eemalt, et tee on eest täitsa vett täis ja sillapinda ei paista. Esimene mõte oli, et me ei tulnud nii kaugele selleks, et kohe tagasi koju minna. Parkisime auto ära, hindasime olukorda ja kuna vesi polnud sügav, siis jätkasime oma seiklusega. Meiega samal ajal jõudis üks auto veel, aga kuna nemad olukorda hindama ei läinud ja ilmselt teel olevast veest ära ehmusid, siis pöörasid nad otsa ümber ja läksid tuldud teed tagasi. Selliseid veeületusi tuli veel paar korda ette, aga enam me end neist heidutada ei lasknud ja sõitsime edasi. Teede seisukord oli kehv ja hullem kui Paides. Kes Paides on käinud, see teab hästi, et piltlikult öeldes algab linn sealt, kus asfalt otsa saab. Samas tuleb olla tänulik, et sinna üldse tee viib, sest keset mittemidagit on imeilus loodus, mis on soovijatele kättesaadavaks tehtud ja kui seda auklikku teed seal poleks, siis me ei teakski, et selline koht eksisteerib. See lause on siis ikka rahvuspargi, mitte Paide kohta :D Aga noh, samas kui kodulinna teed ei viiks, kas seal siis üldse oleks linn?

Otsustasime, et kuna oleme pika sõidu ette võtnud ja ilmselt sinna kunagi tagasi ei lähe, siis käime matkaraja täispikkuses läbi ja ei jäta ühtki hetke nautimata. Loodus oli ilus – vihmamets, veekaskaadid, kosed, pidev veekohin ja puhas õhk (ärge naerge, see on päriselt väga suur väärtus!). Matkarada oli päris lihtne ja erilist pingutust ei nõudnud. Rada oli edasi-tagasi umbes 5km pikk ja infotahvli kohaselt peaks see seiklus 1,5-2h aega võtma. Tee oli heas korras, aga nõudis tähelepanelikkust, sest pinnas oli märg ja libe ning mullasegune teekond asendus vahepeal kivide ja treppidega. Ühel hetkel sai tee otsa ning selle jätkamiseks tuli läbi vee minna. Vesi oli madal ja selle ületamiseks olid võimalused väga head – hüppa kivilt kivile või tee puutüvel tasakaaluharjutusi. Me valisime mööda kive ronimise, saime ilusti hakkama ja vette ei kukkunud. Kuna me kumbki vigastusi saada ei tahtnud, siis pidi olema üsna ettevaatlik, sest kivid olid ebatasased ja mõned neist võisid kergesti liikuda. Edasi oli tee peaasjalikult treppidest ülesmäge ja olimegi sihtkohta jõudnud.

Rahvast väga palju ei olnud ja nii me seal mõnda aega istusime ja mõtlesime, et elu on ilus ja see on ikka nii vägev, et meil on võimalus sellist eluseiklust kogeda. Vahetult enne ära minemist otsustas Sander minna sinna, kuhu ei tohiks (infotahvlil oli eriti suur hoiatus meestele vanuses 18-30, sest just nendega on seal kõige rohkem õnnetusi juhtunud) ja leidis kose, mis tegelikult ongi kogu selle ilu tekitaja sealkandis. Tagasiteel käisime ka madalama kose juurest läbi ja seal oli see veekohin veelgi võimsam ja vägevam. Kogu matk võttiski meil umbes kaks tundi, sellest puhast matkamist oli tunduvalt vähem, aga me võtsime kõvasti aega peatumiseks ja lihtsalt kivil istumiseks ning kõige meeldejätmiseks.

Koduteel tegime peatuse kaamli ja eesli juures, kellest said Sandri uued kohalikud sõbrad ja ma käisin sidruniraksus, sest härra pidas auto kinni ja andis korralduse koju vähemalt üks ilus sidrun tuua. Ilusad sidrunid olid otsas, aga midagi ma ikka sain ja nüüd peamegi degusteerima, kas maitsevad ikka hästi.

Õhtul elasime videovahendusel kaasa oma sportlastest sõpradele, kes Otepääl poolpikka Ironman’i tegid. Kõik on nii supertublid ja uhke oli vaadata, kui suuri tegusid on inimesed võimelised tegema. Kohapealne melu ja kaasaelamine on ikka hoopis teine, seega järgmisel suvel oleme mõlemad Pühajärvel platsis. Üks kindlasti võistlemas ja teine toetamas (kui triatlonihullus võimust ei võta ja mind rajale ei saada).

Järgmisel nädalavahetusel räägime jälle!

K&S