Austraalia 2.0: Rubriik Sander võtab sõna - Mackay Duatlon 2019 ehk kuidas eestlane Austraalias poodiumile jõudis

Osalesin lõpuks oma elu esimesel duatlonil. Kohaliku Mackay triatloniklubi korraldatud üritus jäi mulle silma kohe kui Mackaysse jõudsime ning võtsin selle endale plaanidesse. Trennid on läinud enamvähem okeilt, täpselt nii nagu omapäi tehes minul ikka. Panen puusalt ja tunde järgi nii nagu heaks arvan 😊

Võistlusdistants oli sprint ning koosnes 4km jooksust, 24km rattasõidust ja 2km jooksust. Ei osanud võistluselt väga midagi oodata, aga ärevus oli ikka sees. Ma ei teadnud kohalikku taset ning lisaks paljudele muudele mõtetele tiirlesid peas ka read, et Mis siis saab, kui ma tulen esimeselt jooksult esimesena? Mis ma teen, kui ma rattarajal esimesel kohal sõitma pean?. Ütleme nii, et peas olin ma raudselt võiduks valmis 😂

Võistluspäeva eelsel õhtul mõtlesin täpselt läbi, mida ja kuidas teen. Varustuse ja ratta kontroll, et kõik korras ja olemas ning magama. Kuna äratus oli planeeritud kell 5 hommikul, siis soovisin vara magama minna, aga lõpuks jõudsin voodisse ikkagi alles natukene enne südaööd – mitte kõige parem enne varajast võistlust 😊

Jõudsime võistluspaika 6:30 ning õues oli külm! On ka hullemaid hommikuid olnud, kus olen kell 5:30 ärganud, et rattaga sõitma minna, kuid õues on 5 kraadi sooja. Võistluspaigas istusime natukene autos soojas ning peagi panin varustuse paika, kerge soojendus rattal ning juba kiire võistlusbriif ja stardipauk kõlas 7:30.

Esimese jooksu tempo oli üsna malbe. Üks tugevam jooksja läks kõigilt kohe eest ära ning 1km peal hakkasid 2 järgmist konkurenti grupist eemalduma. Tundsin end hästi, kuigi pulss oli juba punases. Proovisin ennast mõttes maha rahustada ja pulssi alla saada. Tundus, et õnnestus, aga kui kellal pulsinumbreid vaatasin, siis olin ikka punases ja nii ta läks kuni vahetusalani. Vahetusalaga õnnestus paari konkurendiga vahe tagasi võtta ning läksime vahetusalast koos välja. Selleks ajaks oli jooksu esimesena lõpetanud vend juba ammu rattarajal, mõtlesin, et see on vist kõva vend ja teda ma enam ei näe. Rattaring oli 6km pikk ja tuli teha 4 ringi. Rada oli täiesti flat, aga üsna tehniline rohkete pöörete ja tagasipöörete pärast. Teadsin, et mu seljataga on üks ratta taustaga tuttav Mick ning ta püüab mu rattarajal kinni. Ei läinudki kaua aega, kuni ta must esimese 5km’ga mööda vuhises – vist enam ei mõelnudki tema kinnipüüdmisest. Tol hetkel olin ma viiendal kohal. Umbes 10km peal nägin eespool jooksu esimesena lõpetanud võistlejat, keda poleks eales arvanud, et kinni püüan. 13km peal möödusin temast ning olin neljas. Tundus, et jooks oli tema leib ja rattapeal nii hästi ei lähe. Möödudes temast mõtlesin, et pean järgmise 11km’ga temaga vahet võimalikult palju kasvatama, sest ta jookseb minust kiiremini. Sirgetel nägin enda ees ka varem mööda läinud Mick’i ning kuni rattadistantsi lõpuni tiirlesid mu peas ainult mõtted, et suurenda taga oleva vennaga vahet ning ära jää Mickist rohkem maha. Nii ka õnnestus ja teise vahetusalga võtsin Mickile kõvasti järgi. Võimalik, et oleks isegi mööda läinud, aga jalanõusid vahetades läks reis krampi ning pidin korraks venitama jääma.

Õnneks sain ennast piisavalt korda, et liikuma hakata ja paarisaja meetriga andis ka kramp järgi ning sai keskenduda jooksule. Võistluse lõpetas 2km jooks. Teadsin, et see tuleb täiesti punases jooks, sest distants on nii lühike ning jaksan kannatada küll kui vaja. Mick oli minust u 200m kaugusel, ning tundus, et ma liigun järjest lähemale talle. Mõni päev enne võistlust olin mõelnud, et äge oleks võistlusel kellegagi lõpusprindiga kohapeale mõõtu võtta ning olles nüüd rajal Micki seljataga, olin ma 100% kindel, et nii ka läheb. 1km tagasipöörde punktile lähenedes olin ma tal juba täiesti seljataga. Mul oli üsna raske ning seda võis mu näost ka lugeda. Teadsin, et Mick näeb mind korraks tagasipöördel ja plaanisin talle natuke vaimset terrorit pakkuda ning tegin hea näo pähe, et ta näeks kui kerge mul on 😂

Pärast tagasipööret hoidsin korraks ta seljataha, sest teadsin, et siit tuleb veel lõpusprindiks valmistuda. Mine võta näpust... Üsna ruttu sai selgeks, et tema lõpusprindile ei mõtle ning ma läksin oma teed. Tundus, et tal oli ikka väga raske. Võtsin jalad kõhu alt välja ning lõpule lähenedes vaatasin veel seljataha, et äkki ikkagi saab lõpuspurti teha, aga ei, Mick oli kaugel. Ületasin finišijoone kolmandana ja tundsin end hästi. Tundsin, et mul oli veel sees jõudu varuks, aga kuna tagantpoolt keegi mind ei ohustanud ning esimesed kaks olid kaugel kaugel, siis ei pidanud vajalikuks end ribadeks joosta.

Õnnitlused, pildid tehtud pakkisime asjad kokku ja kodupoole. Nii kummaline tunne on ikka vara vara hommikul võistelda. Selleks ajaks, kui ma tavaliselt nädalavahetusel ärkaksin, on mul juba võisteldud. Arvestades, et trenn ei käi korrapärase plaani järgi praegu, siis võib kolmanda koha ja tulemusega isegi rahul olla. Mitte, et duatlon väga palju triatlonist erineks, aga hea tunne oli elu esimesel duatlonil kolmas koht võtta ning veel välismaal 😁

Tegemist oli ka Mackay triatlonihooaja viimase võistlusega ning nüüd kuni septembri lõpuni on siin selles osas vaikus majas. Edasi on nii, et tagasi trenni, et vormi vähemalt mingilgi tasemel hoida ja sügisel teadlikumalt ja keskendunumalt juba uute väljakutsete poole!