Pildijutt vol.13

 Kilukarp.

 Hommikuti taevas põleb.

 Hommik.

 Sander unustas mütsi koju.

 Mudaralli.

 Karbihiir.

Meenutus 2.märtsist ehk Kaisa kündis maad.

Räägime tööst.

Farmitöölise igapäev.

Kell on viis hommikul ja õues on kottpime. Tundub nagu oleks veel öö, aga äratuskell väidab kannatamatult vastupidist. Hakkame vaikselt ärkamisele mõtlema. Kiire hommikusöök ja pool kuus oleme valmis oma tööpäeva alustama.

Esimese asjana võtame labidad ja hakkame toitu kühveldama. Vahel pole suurt midagi peale kivide kühveldada, teinekord tuleb sadu kilosid ümber tõsta. Igatahes, kui see tehtud sõidame kõik read läbi ja vaatame, kui palju lehmadel toitu alles on. See on vajalik selleks, et teaksime, kui palju nad süüa vajavad. Sander kontrollib traktorid ja laaduri üle ning mina hakkan „raamatut tegema“ ehk arvutan käesoleva päeva toidukogused.

Et töö liiga üksluiseks ei muutuks, siis teeme Sandriga kordamööda toitmist ja laadungite valmistamist. Ehk rutiin on kaks päeva miksril, kaks päeva laaduril. Mõlemad tööd on väga lihtsad. Laaduris olles on peaaegu koguaeg tegemist, kuid miksriga sõites tuleb pea ainult toitmise ajaks tööle panna, sest tarvis on jälgida numbreid kaalul ja raamatus ning kõik täpselt kirja panna. Teate neid suuri allahindlusi, kus saab poolmuidu suhkrut, lumelabidaid või tehnikavidinaid? Või mäletate H&Mi avamist? Või olete olnud tipptunnil Tallinna ühistranspordis, kus saab parima ülevaate aktsioonist „pean oma saja kompsuga (või käed puusas) läbi inimeste bussile trügima või muidu suren“? Noh, kui mõni olukord teile tuttav ette tuli, siis oskate ette kujutada neid tunglevaid ja näljaseid lehmi, kes on nagu karbitäis Tallinna vürtsikilusid. Nad on surunud end ühte aediku nurka ja ootavad kannatamatult söögiportsu. See, mis seal toimub, on ikka paras tsirkus. Aga nalja peab ju saama!

Kui oleme toitmisega ühelepoole jõudnud, teeme kiiresti katusealuse puhtaks ning läheme lõunale. Tavaliselt teeme tunnise puhkepausi, kuid vahel joppab ja saame kauem puhata. Pärast seda jätkub tööpäev ning läheme veenõusid pesema. Viimasel ajal ei pea me seda väga tihti tegema, sest kui Tommyl pole karjatööd, siis teeb seda tema. Kui siiski peame veenõusid pesema, siis võtab see meil umbes poolteist tundi. Pärast seda anname osadele lehmadele heina ning nii jõuabki päev peaaegu õhtusse. Olenevalt päevast, teeme veel toredaid asju. Voldime näiteks suuri kilesid ja heinakatteid?  või täidame licki anumaid. Lick on see asi, millest me ükskord vasika päästsime ja tegelikult peaks see aitama lehmadel rohkem süüa. Vahel aitame eksinud vasikatel kodutee leida. Vasikad on jubearmsad, oleme mõndadele neist ka nimed andnud. Näiteks on meil siin: Värvipott, Mustu, Roosu, Karvapall, Pintsel, Sandy, Kõrvik, Laigu, Saba ja Zorro.

Kui kõik toimetused on tehtud, siis teeb üks meist viimase toitmise ehk sõidab miksriga kõik read läbi ja vaatab, et kõik öö ilusti üle elaksid. Tavaliselt on kell umbes viis, kui me oma päeva lõpetame.

Pärast tööpäeva oleme enamasti üsna väsinud. Valmistame õhtusöögi ja vaatame paar seriaali ning kella kaheksa/üheksa paiku peab juba unemaale minema, et hommikul jõuaks taas tegudele asuda!

Mu emps küsis ükskord, et mis keeles me lehmadega räägime. Noh, ärge nüüd arvake, et me puhta hulluks oleme läinud. Te ju räägite ka oma koerade, kasside ja kuldkaladega. Igatahes, eesti keeles räägime. Nad on meil ilusti haritud. Saavad aru erinevatest sõnadest ja lihtlausetest. Näited: tere hommikust, kuidas läheb, mis sa teed, tule eest ära, kuhu sa tuled, kas kõhud on tühjad. Kahjuks pole nad ise midagi õppinud, sest oskavad ikka ainult „muu-muu“ teha. Õnneks teame, et lehmad peavadki sellist häält tegema, sest me oleme veel selle generatsiooni lapsed, kes on loomi päriselt ka näinud, mitte ei looda ainult Farmville´i teadmiste peale.

Ma mäletan hästi oma esimest suve Olde Hansas ja seda, kuidas ma seda igal öösel unes nägin. Enamasti ei saanud enne üles ärgata, kui kõik joogid olid lauda viidud, praed köögist toodud ja unustatud söögiriistade järele joostud. Tundub nagu kõik korduks, ainult selle erinevusega, et nüüd ei saa enne üles ärgata, kui loomad on toidetud ja muud asjatoimetused tehtud. Oleks, et ainult minul on sellised imelikud tööuned. Sander näeb ka peaaegu igal öösel unes lehmi. Esialgu oli eriti keeruline, paned silmad kinni ja silme ees on sada lehma. Boonus oli vähemalt see, et enam ei pidanud lambaid lugema.

Aga mis meil siin veel põnevat juhtunud on? Märtsiga tuli meile sügis ja ilmad lähevad juba veidi jahedamaks. Aga näiteks 2. märts läheb ajalukku kui „Kaisaga juhtub alati midagi“. Tsiteerin Beritit ja ütlen: "Pōhimōtteliselt ootan, et Discovery teeks minust saate "How is this possible?". Alustuseks sõitsin ühe värava ribadeks. Tõesti, sellel polnud pärast enam ühtki sirget juppi. Enda kaitseks võin öelda, et mul oli kolm suurt heinapakki vaate ees ja ma tõesti ei näinud. Et ühel päeval liiga vähe ei juhtuks, siis jäin miksriga põllule kinni. Mõtlesin, et olen tubli ja võtan ilusa suure kurvi, aga põld vedas alt ja nii ma istusingi miksriga otsapidi mullas. Mikser oli täitsa kreenis ja ma seal tasapisi palusin miksriisandat, et see oma kamraadil hukkuda ei laseks. Kogu farmiarmaada tuli mind päästma ja lõpuks saime suure jamamise peale miksri kätte. Läks õnneks, et praegu veel uued miksrid kohale pole jõudnud. Seega selle farmitöö must lammas olen mina, kuna Sandri suurimad eksimused on seotud sellega, et ta on vahepeal nii udu, et unustaks oma pea ka maha, kui see tal kaela küljes ei oleks. Näiteks lihtsalt vahel juhtub, et unustab paar tonni anda ja peab tagasi sõitma või hoopiski annab mõnele seltskonnale tonni rohkem. Aga teate, tegijatel juhtubki!

Jäänud on veel üks farmielu postitus ja pärast seda ei pea te enam lehmadest lugema.

Lõpetuseks vaadake, kuidas me siin päriselt tööd teeme.

Tsaupakaa!

K&S