Lahkusime Sydney’st ja võtsime kohe suuna Avoca Beach’i poole. Kuigi teekond sinna polnud pikk, võttis sõit parasjagu kaua aega, sest linnast väljasõitmine tundus lõputu. Ja ma olen päris kindel, et isegi kui me Avoca Beach’ile mõni aeg hiljem jõudsime, olime siiski kuskil Põhja-Sydney’s. Seal oligi meil esimene kiire peatus, aga kuna seal midagi peale rannas istumise teha polnud, siis läksime oma järgmisesse peatusesse, milleks oli Terrigal. See tundus jõukate inimeste piirkond, aga samas ka piisavalt turistikas kuurortlinn. Terrigalis ronisime väikese künka otsa (Eestis ütleksid kõik selle kohta mägi, ausalt!) ja vaatasime nii kaugele kui silmapiir seletas. Oli ilus küll! Järgmiseks kohaks, mida külastasime oli The Entrance ja see on siiani vist üks mu lemmikumaid kohti. Olime teinud kiire vahepeatuse ja ostnud endale varajase õhtusöögi. Vaatasime kaardilt veekogu asukoha üle, tegime suvalisest kohast vasakpöörde ja leidsime miljonivaatega õhtusöögi koha. Vaatasime, kuidas päike loojub ja pilved järjest enam mäetippe puudutavad ning kuidas klaasselgelt veelt kõik vastu peegeldub. Imeilus, pole midagi muud lisada. Kuigi kell polnud veel palju, tahtsime varakult ööbimiskoha leida ja otsisime lähima puhkeala, kuhu ööseks auto võib parkida. Olime seal vist juba kella kuue paiku, aga vähemalt ei pidanud pimedas sõitma. Nägime seal selle reisi esimese Linnutee ka ära ja tuli jälle meelde, kui äge see teelolemine ikka on.
Siin on üldse nii, et kella kuue ajal on kottpime ja hommikuti teeme vabatahtlikult silmad lahti umbes kella seitsme paiku. Äratuskella pole sellel reisil küll vaja, sest teeme kõike täpselt nii nagu tunneme ja tahame. Kui tahame, siis teeme keset päeva kuskil rannas uinaku, kui ei taha, ei tee. Päris äge see täiskasvanuelu, saad teha täpselt neid valikuid, mida ise tahad.
See on kindlasti ka üks põhjuseid, miks meile meeldib rännata täpselt nii nagu seda praegu teeme. Selles on midagi maagilist, et peatud seal, kus tahad, ei pea kellegi teise tujude ja soovidega arvestama (õnneks pahatujusid me kaasa ei pakkinud ja reisimine Sandriga on lust ja lillepidu), kui tahad lähed matkad mäetippu, aga kui ei taha, siis kohustust ei ole. See ei ole selline reis, et “Pean peatuma kõikides looduskaunites kohtades, sest muidu ei ole ma Austraalias käinud”, see on kulgemine ja teekonna nautimine. See on vabadus elada täpselt sellist elu nagu meile parasjagu meeldib.
Igal juhul järgmine hommik viiski meid pisikesse külla, kuhu poolkogemata sattusime. Sõitsime mööda suurt maanteed ja mõtlesime, et kuna õhtusöögivaade oli postkaardilik, siis võiks hommikul ka kuskil ilusas kohas peatuda. Nägime silti Murray’s Beach ja mõtlesime, et mis meil kaotada on, läheme vaatame koha üle. Sattusime pisikesse külla, kus kõik tundsid vist kõiki ja veetsime tunnikese järvekaldal hommikusööki süües ja lihtsalt olemist nautides.
Pärast seda tahtsime jõuda Newcastle’sse, kus oleme ka varem läbisõidul olnud, aga väga midagi sellest linnast ei mäletanud. Tookord oli hästi külm ja vihmane, mäletasime tööstuslinna hõngu, lossi otsimist ning üldse mitte kauneid randu, millest kõik räägivad. Seekord oli ilm soe ja päikseline ning nägime ära, miks neid randu kiidetakse. Newcastle’s ringi liikudes märkasime mitmel korral suuri liivaluiteid, mis väidetavalt kümnete kilomeetrite kaugusele ulatuvad ja mõtlesime, et proovime neile lähemale jõuda. Enne teeleasumist tsillisime rannas, tegime kiire lõunauinaku kuuma päikese all ja olime valmis uuesti startima.
Need luited ei tundunud üldse kaugel, olid justkui käeulatuses. Ja siis me sõitsime lõputult, pöörasime luidete poole, sest mõni tee peab ju ikka nendeni viima. Nii uskumatu kui see ka pole, ükski tee meid sinna siiski ei viinud. Sellest polnud tegelikult hullu midagi, sest kaugelt olime neid juba näinud ja “liivalauaga” sõitma me minna ei plaaninud. Lugesin, et seal on võimalik maasturitega liival kihutada ja liivalaual mäest alla kihutada.
Kuna veel pime ei olnud, siis sõitsime edasi Port Stephens’i ja Nelson Bay poole. Ma olin just jõudnud mõelda, et polegi sel korral ühtegi känguru näinud, kuniks Sander märkas tee ääres asuval golfiväljakul vähemalt kahtekümmet känguru salaplaani pidamas. Jälle linnuke kirjas.
Teel olles sattusime juhuslikult ühte veiniistandusse, kus lihavõttepühi tähistati. Tsillisime ka natuke seal ja jätkasime oma teekonnaga. Jõudsime õhtul Nelson Bay’le, parkisime auto vee äärde ja hommikul ärkasime papagoide kisa peale. See on uskumatu, kui valjuhäälsed ühed pisikesed linnud olla suudavad. Okei, nad olid suts suuremad kui need pisikesed värvilised papagoid, kellega Sydney’s harjunud olime, aga siiski. Kisa oli rohkem kui ühe inimese kõrvad taluda suudavad. Samas oli äge ikka.
Päeva alustasime mäetipu vallutamisega ja käisime vaatasime tipust kõik ümberkaudsed valdused üle. See on uskumatu, kuidas siin loodus ikka igal pool üllatada suudab. Superäge algus päevale! Edasi sõitsime Forsterisse, kus vallutasime järgmise mäetipu. Kliima ja loodus olid juba tunduvalt troopilisemad, aga vaated ikka samailusad. Selle rahvuspargi nimi oli Booti Booti, mis aborigeenide keeles pidi tähendama “palju mett”. Ma ei tea, kuidas meega, aga sääski oli küll jube palju. Tuli kohe hästi kodune tunne, nagu oleks südasuvi ja jaanipäev Eestis. Vaatasime veel Forsteris mõned rannad üle ja olime jälle teel.
Uueks peatuskohaks olime valinud Port Macquarie, kus algse plaani kohaselt Sander oma Austraalia Ironman’i debüüdi teha tahtis. See debüüt lükkub nüüd edasi, aga ega ta tegemata ei jää. Port Macquarie’s oleme ennegi käinud ja siis samamoodi paar nädalat enne võistlust. Seekord jätsime koaalade haiglas käimata ja jalutasime niisama linnas. Hommikul tegi Sander jooksutrenni (spordivaib on korralik, sest kõik vastutulijatest ratturid ja jooksjad tervitasid teda) ja pärast vaatasime üle nii Ironman’i ujumise stardi kui ka kurikuulsa Matthew Flinders Drive’i tõusu, mis esmapilgul Sandrile erilist muljet ei avaldanud. Sõitsime mäest alla ja siis sai aru küll, et tegelikult on tõus vist isegi hullem kui Otepää oma. Seekord siis läks hästi ja rattaga seda tõusu võtma ei pidanud ja sai rahulikult autos mäest üles kulgeda.
Järgmise peatuse tegime Coffs Harbour’is, mis oli samuti meile juba tuttav. Käisime natuke vanu radu ja kohtusime sel korral delfiini, kilpkonnade ja astelraide perega. See on nii äge, kuidas siin piisab vaid natuke tähelepanelikult ookeani vaatamisest ja võid mereelukatega täiesti ootamatult kohtuda. Mais peakski hakkama vaalarändlushooaeg ehk vaalad hakkavad lõunast põhja poole soojemasse kliimasse liikuma. Ma nii väga loodan, et kohtume oma teekonnal ka paari vaalaga, kes on samasuguse reisi ette võtnud nagu meiegi.
Kuigi päike hakkas juba tasapisi loojuma otsustasime siiski natuke sõita, et ööbimiskoht välja vaadata. Siiani on ilmad olnud üliilusad, soojad ja päikesepaistelised, aga selle sõidu ajal läksid taevas vist kõik kraanid katki, sest vihmasadu oli metsik, nähtavus null, aga Sander sõitis ikka vapralt edasi. Vahepeal sadu lõppes ja siis algas jälle uuesti, aga kui puhkeala tee ääres ei ole, siis ei saa ju sõitu pooleli ka jätta. Täpselt selline tunne oli nagu kell oleks üksteist õhtul, aga tegelikult oli vaid napilt kuus läbi. Ma ei tea kas midagi saab veel pimedam kui öö olla, aga selle sõidu ajal küll oli. Õnneks jõudsime ilusti puhkealasse ja hommikul läksime Lennox Head’ile. Olime nagu päris austraallased ja tegime hommikuks “smashed avo toast’i”, selle erinevusega, et sai oli õhem kui avokaadoviil ja täiesti röstimata. Samas need avokaadod on siin ülihead ja mul hakkab natuke kurb kui mõtlen sellele, et Eestis olen saanud poest osta ainult kivikõvasid avokaadosid või neid, mis on kohe söömiseks valmis, aga tegelikult pole ikka kuigi maitsvad. Oleme siin kindlasti avokaadousku pööratud ja täiuslikult küpsete avokaadodega ära hellitatud.
Ülejäänud päeva veetsime Byron Bay’l, kus nautisime hipilinna hõngu, käisime natuke vanu radu ja võtsime ette matka tuletorni juurde. Kes eelmisest korrast ei mäleta, siis Byron Bay tuletorn on Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt. Tasus matkamist selles kuumas ja niiskes kliimas, sest see oli täpselt nii ilus, kui eelmine kord.
Nüüd olemegi New South Wales’i osariigiga lõpule jõudnud. Teeme veel viimase peatuse Tweed’is, et Sander saaks oma kauaoodatud Avengers’ite viimase osa ära vaadata ja jätkame oma teekonda juba päikesepaistelises Queensland’is.
Varsti jutustame jälle!
K&S
PS. Piltidega on nagu ikka, segapudrukapsad ja seekord ajab üks looduspilt teist taga. Pole parata, Austraalia loodus on imeline!
PS2. Video on ka tulekul, aga avalik wifi on üleslaadimiseks hästi aeglane. Otsime järgmise wifi koha ja proovime varsti uuesti.
 |
| Sinna mäetippu ronisime Nelson Bay'l |
 |
| Päikeseloojang Byron Bay'l |
 |
| Byron Bay |
 |
| Nelson Bay |
 |
| Port Macquarie |
 |
| Hommikune vaade mäetipust Nelson Bay'l |
 |
| Lennox Head |
 |
| The Entrance |
 |
| The Entrance |
 |
| Byron Bay |
 |
| Hästi rõõmus matkasell Nelson Bay'l |
 |
| Nelson Bay |
 |
| Üks kilpkonnadest Coffs Harbour'is |
 |
| Coffs Harbour |
 |
| Astelraid Coffs Harbour'is |
 |
| Byron Bay |
 |
| Coffs Harbour |
 |
| Veiniistandus |
 |
| Forster'i mäetipus oli selline vaade |
 |
| Autopesa |
 |
| Port Stephens |
 |
| Hommikusöök Lennox Head'il |
 |
| Newcastle |
 |
| Port Macquarie - see linn, kus Sander Ironman'il tahtis osaleda |
 |
| Terrigal |
 |
| Nelson Bay |
 |
| Terrigal |
 |
| Nelson Bay |
 |
| Newcastle |
 |
| Byron Bay |
 |
| The Entrance |
 |
| Reisisellide veiniistanduse peatus |
 |
| Nelson Bay hommikuse matka mäetipp |
 |
| Mäetipp vol 2 |
 |
| Terrigal |
 |
| Suts enne seda, kui Sander vees delfiini märkas |
 |
| Maailma parima avokaadoga "võiku"! |
 |
| Newcastle |
