Thirlmere ja viimane nädal Sydneys

Selleks, et Sydney peatükile joone alla saaks tõmmata, tuleb viimased toimetused veel kirja panna ja saabki uue seiklusega algust teha. Ausalt, natuke on kurb mõelda, et me ei tule ilmselt mitte kunagi linna, mis on pool aastat meie koduks olnud ning meid nii hästi kohelnud.

Kes meie blogi kauem on lugenud, see teab, et Austraalia sai minu unistuste muinasjutumaaks juba siis, kui ma veel päris pisike olin, sest vanaonu Endel oli ühel ajahetkel sunnitud tegema valiku, mis mõjutas ta  kogu ülejäänud elu. Otseloomulikult ei teadnud siis veel keegi, et 1940ndate Eesti jääb Endli jaoks viimaseks korraks, kui ta kodumaal on ja uueks koduks saab maakera kuklapool. Sellest aga sai alguse minu unistus, minna ja vaadata, kuidas kängurud tema koduhoovis ringi hüppavad ning öelda talle “Tere, armas vanaonu, me kõik ootame Sind koju!”. Tookord jäin ma peaaegu neliteist aastat hiljaks, aga tema kodukandi vaatasime siiski üle. Nii ka seekord. Lihtsalt ei saanud jätta kasutamata võimalust, et võtta ette umbes sajakilomeetrine autosõit sinna, et minna uuesti talle külla ja viia tema puhkepaigale uued lilled ja ilusad mõtted kodust. Thirlmere ei asu küll Sydney’st väga kaugel, aga linnakärast eemale saada oli nii tore ja äge oli taas meelde tuletada, kui väga meile meeldib teel olla ja Austraalia loodust nautida. 

Ja nüüd lõppeski viimane töönädal Sydney’s. Viimased bussisõidud CBDsse, viimased linnapanoraamid, viimased asised asjad kontoris, viimased teelesaatmise lõunasöögid, viimane neljapäevahommikune (jep, tavaliselt reedehommikune) CEO musikaalne ringkäik kontoris ja viimased kallistused ning tsaupakaa, Sydney kontor. Kuigi sinna kontorisse ma ilmselt enam kunagi ei satu ning tõenäoliselt ei kohtu ka nende inimestega, siis ei olnud see head aega nii lõplik, kui arvata võiks. Kuidas nüüd öelda … ma olen vist head tööd teinud ning minust ei soovitud loobuda. Jah, pakuti ka sponsorviisat (Sandrile pakuti tema töökohast ka!), aga kuna ma sellest ära ütlesin (ükskord võib-olla räägin sellest pikemalt), siis hakati mõtlema teistele variantidele. Trummipõrin, palun! Ma jätkan Talent’i juures töötamist ning teen neile kaugtööd, seega igasugune töö otsimine ja sellepärast stressamine jääb minu jaoks nüüd ära. Saan töötada täpselt niiviisi nagu mulle sobib, aga ütlesin juba ära, et kui oleme end uues elukohas sisse seadnud, siis jätkan täiskohaga töötamist. Ma olen lõputult tänulik, et mulle selline võimalus avanes ja et ma Talent’isse sattusin. Vahel taban end ikka mõttelt, et mis oleks saanud, kui ma oleksin võtnud vastu selle esimese pakkumise, kuivõrd teisiti oleks kõik läinud ja kuivõrd õnnega ma ikka koos olen. Siinkohal pean raudselt aitäh ütlema Sandrile, emale ja Kerstinile, kes tookord innustasid mind EI ütlema. Aga nüüd pole enam aega nostalgitseda, vaid tuleb ainult edasi minna ja veel suuremalt unistama hakata.

Reede hommikul viisime korteriomanikele võtmed ära, jõime ühise hommikukohvi, käisime Alex’i kolmekümnendat juubelit tähistamas ning nüüd võtame ette vähemalt 2500km pikkuse eluseikluse. Hoiame teid jooksvalt ikka kursis, aga nagu ikka, hetkeelamusi jagame esmalt pigem instagramis.

Varsti jutustame juba soojemast kliimast!

K&S

Sander oli juba pikka aega unistanud Cookieman jäätisest, seega reedel sai unistus Anita's Gelato's teoks

Auto on pakitud

Siis kui reisivarustust ostmas käisime

Thirlmere's on selline puhkepaik eestlaste jaoks

Kolmapäevahommik algas kontoris pühadejänesega

... sest nüüd on kodu talle jälle natuke lähemal

See päev, kui me Thirlmere'i sõitsime

Seekord mul Eesti lippu kaasas ei olnud, aga näitasin sõprade kingitud kängurule, et kuskohas Endel elas.

Kõige olulisema pakkimise tegi Sander esimesena

See päev, kui Sander oma viimased 22 Centennial Park'i  ringi sõitis

Sandri öötöö viis ta kaubanduskeskusesse riiuleid kokku panema

Öötöö oli sellises poes

Me kõige viimane õhtu Sydney's lõppes ikkagi ilmaimede ülevaatamisega

Juubelipidustused

Johanna oli küpsetanud ülimaitsva juustukoogi. 10 punkti 10st!