Pildijutt vol.10

 Jõulu Skype empsiga.

 Jõulupraad.

 Austraalia jõuluvana.

 Väiksed soojakraadid.

Jõulutulestik.

Jõulude järellainetus.

Jõulud on selleks aastaks möödas ning oleme taas kogemuse võrra rikkamad. Saime teada, et ilma lumeta (kuigi teil ka lund ei olnud) on väga keeruline jõulutunnet tekitada. Jõululaule sel aastal ei kuulanud ja piparkooke ei söönud, aga nagu eelmine kord nägite, siis jõulutuled ostsime ikka.

Meie jaoks olid jõulud 24.detsembril, kuid siinkandi rahvas tähistab seda 25.detsembril, mil hommikul toimub suur kingiralli. Lapsed on vabatahtlikult nõus varavalges üles ärkama, et saaks jõuluvana toodud kingipakke avada.

Mis me jõulude ajal tegime? Jõululaupäeva alustasime kümnetunnise tööpäevaga, üritasime olla võimalikult kiired ja produktiivsed, aga tehnika vedas taas alt. Sellest, et me tehnikaga hästi läbi ei saa, ma praegu ei räägi. Ehk teinekord. Teadsime, et 30 kilomeetri kaugusel Goondiwindis on jõuluõhtu, mida tähistatakse ilutulestikuga. Nii me pärast tööpäeva lõppu linna sõitsimegi. Jõuluõhtu toimus Lions klubi pargis, mis nägi tegelikult välja nagu tavaline spordiväljak. Tegelikult aastaid tagasi toimus jõuluõhtu linna peatänaval asuvas pargis, kuid rahvahulk aina suurenes ning park jäi ajapikku väikseks. Me ei osanud jõuluõhtust miskit oodata, teadsime vaid, et ilutulestik peaks olema. Muidugi oli natuke veider mõelda, et tähistame jõule ilutulestikuga, sest Eestis on tegemist siiski vaikse pühaga.

Kohale jõudes oli juba pool platsist rahvast täis. Pered olid tulnud oma piknikulinade, toidu ja joogiga ning nautisid õhtut. Muide, ma ei tea kuidas teil, aga meie jõuluõhtu tuli kolmekümne kuue kraadises kuumuses (hetkel on suur kuumalaine, mis farmeritele üldse heameelt ei tee). Igatahes, kuna meil olid kõhud tühjad, siis lootsime leida jõulutoitu, aga müügitelkides pakuti vaid friikartuleid, burgereid ja hotdoge. Kuna mina burksi ei söö, siis seda varianti me ei kaalunudki. Kuigi burgeriks oli seda vast palju nimetada, sest kahe tavalise röstsaia vahele oli visatud liha ja paar muud asja, mis burgeri vahele peaks käima. Otsustasime, et proovime ära kuuma koera. Statoili kuuma koeraga ei anna seda võrrelda, sest polnud saia, sinepit, salsat ega kuuma koera mekki. Iseenesest polnud õhtusöök halb, lihtsalt teistmoodi. Vorst oli lükatud varda otsa, keerutatud taignas ja seejärel kuumaks aetud. Soovi korral sai seda ise ketsupis ka veeretada. Sellegipoolest, kui meil antaks valida, siis jääks Statoili kauba juurde. Või veelgi parem, valiks koduse jõuluprae.

Ootasime mis me ootasime, aga nägime jõuluvana ka. Lapsed olid jõuluvana nägemisest nii ekstaasis, et oleksid peaaegu piirde ümber lükanud. Jõuluvana tuli saaniga, aga päkapikke kaasa ei võtnud. Tegelikult paar naljaka peakattega daami ja härrat oli, kuid ma ei nimetaks neid päkapikkudeks. Punase kuuega mees sõitis paar tiiru ja viskas lastele komme. Pärast seda ootasime mõnda aega, sest venitamistaktika eeldas, et inimesed lähevad ostavad telkidest viimased toidud ära. Vahepeal jooksis platsile poolpaljas mees, täpselt nii nagu vahel uudistes näinud olete. Lõpuks oli kord ilutulestiku käes. Oli ootamist väärt, sest see oli üks vägevamaid ilutulestikke, mis ma kunagi näinud olen. Tallinnas ei lasta aastavahetusel ka sellist showd taevasse nagu siinses väikelinnas jõulude ajal.

Esimesel jõulupühal ehk Austraalia päris jõuludel olime kutsutud siinse pere juurde jõululõunale. Ehk mäletate, et tegemist on perefarmiga, kus peamisteks eestvedajateks on hetkel perepoeg ja peretütar.  Ühest küljest soovisime näha, millised on jõulud Austraalia kodus. Teisest küljest polnud me mõttest väga vaimustuses, sest perepea suri selle aasta veebruaris ning jõulud olid seetõttu pererahva jaoks nukramad. Aga meil polnud pääsu, sest boss tuli meile hommikul appi, et me ikka kindlasti jõululõunale jõuaksime. Külakostiks viisime neile Vana Tallinna, sest natuke piinlik oleks olnud tühjade kätega minna.

Peres on viis last, kellel kõigil on lapsed, seega oli meid jõululõunal vast kahekümne ringis. Üks perepoegadest veetis jõulud mujal, aga üldiselt on neil traditsiooniks igal aastal üheskoos kodus jõululõuna pidada. Meile räägiti, et tavaliselt süüakse jõululõunaks külma toitu, näiteks mereande ja salatit. Aga nende peres on teisiti. Esmalt asusid sööma lapsed, kes lugesid söögipalve. See oli meie jaoks täiesti uus kogemus, sest meie peredes nii ei tehta. Palve oli väga lihtne ja ilus ning võin julgelt öelda, et kõigil pereliikmetel olid silmad märjad. Nimelt tänasid lapsed esmajoones toidu eest ning seejärel laususid, et mõelgem neile, kelle oleme sel aastal kaotanud ning loodetavasti tuleb järgmine aasta parem ja õnnelikum. Pärast seda hetke oli natuke aega vaikust, kuid seejärel jätkus jutuvada. Pole elusees jõulude ajal sellise melu keskel olnud. Teistmoodi kogemus, aga väga äge.

Ma lihtsalt pean mainima, et siinses kodus on vist kord see, et korda pole. Kaos, korralagedus, aga kõik toimib. Kõike on palju ja natuke rohkem. Täiesti okei on, et Sul on muusikakeskus, aga oled selle igasuguse tavaari alla nii ära peitnud, et sisselülitamisnuppu üles ei leia. Ja põhiasi, fotod. Neil on kodus nii palju fotosid. Kõik võimalikud ja vähem võimalikud kohad on pilte täis. Raamitud või raamimata, aga fotod ja maalid on nende jaoks vist väga tähtsad. Ma mõtlesin korra, et ei tea, kas mul albumites ongi niivõrd palju pilte. Vist ikka on.

Jõuluroogadest sõime kõhud punni, nii et ilmselt pole vaja mitu päeva süüa teha. Taldrikud olid hea ja paremaga täidetud. Ma ei tea, kas teid huvitab, mida siin jõulude ajal söögiks pakutakse, aga ma kirjutan ikka. Vähemalt on endal tulevikus hea lugeda ja meelde tuletada. Praadi kuulusid: ahjukartul, ahjuporgand, ahjukõrvits, keedetud herned ja brokkoli, kalkun, sealiha ja krõbe seakamar. Sealihale pannakse siin peale õunamoosi ning laual oli ka jõhvikamoos. Kõhud olid täis, kuid sellega polnud söömaaeg lõppenud. Algas magustoiduring. Pakuti ploomipudingut, karamellikooki, pavlovat, mudakooki, šokolaadikooki, veel mingit karamellikoogi sarnast asja, jäätist, puuviljasalatit ja kommilaadseid maiustusi.

Kui võrrelda Eesti jõuludega, siis meie arvates oli see erinev, aga uus ja meeldejääv kogemus. Me oleme harjunud jõulude ajal pidulikumalt riietuma, samas neil olid kõigil väga kodused shortsid, teksad ja T-särgid. Jõulutoit maitseb kodus ikka paremini, seega kallid emmed, kui me järgmiste jõulude ajal kodus oleme, siis ootame hapukapsast, verivorsti, keedukartulit, liha ja kange Põltsamaa sinep ja pohlamoos ei teeks ka paha. Siinsest jõulutoidust maitses Sandrile kalkun ja ahjukartulid. Mulle seevastu lihad väga ei meeldinud ja lemmikuks sai hoopis ahjuporgand. Magusroad olid väga maitsvad ning ühiseks lemmikuks valisime pavlova koogi maasikate, mustikate ja puuviljasalatiga.

Uue aasta pidustuste kohta ei oska miskit öelda, sest aastavahetusel ei pidavat linnas suurt midagi toimuma. Jõulud tulid ilutulestikuga, aga aastavahetus ilmselt mitte. Kuna oleme tööinimesed, siis südaööni me vast üleval ei ole, sest 5.30 on vaja juba tööpostil olla. Kuid samas ei või kunagi teada, mis põnevad tuuled paari päeva pärast puhuvad.

Juhtus jälle kilomeetrine postitus, seega kiidan vapraid, kes lõpuni jaksasid lugeda.

K&S

Pildijutt vol.9

 Jõulutunne.

 Siis kui pikne maad tabas. + uue video teaser.

 Džungli Sass.

Esimene liikuv pilt!

Jõulutervitused.

Kiirelt levis tagasi, et teile enne jõule veel endast märku anda.

Kõigepealt pean võla tasuma ja rääkima sellest, miks me oleme farmis ega tee miskit toredamat ja arendavamat. Lugu selline, et oleme siin Working & Holiday viisaga, mis tähendab aastajagu tööd ja puhkust. Olen kusagilt lugenud, et algselt loodi see viisavorm justkui Austraalia põllumajanduse toetamiseks, et rändurid tulevad selle viisaga ja töötavad siinsete farmerite juures. Põhjus, miks meie farmis töötame, on lihtne. Selleks, et tulevikus taotleda teise aasta viisat, peab olema ette näidata kolm kuud farmitööd. Olen kuulnud, et sobivad ka mõned muud töökohad, aga postiindeks peab klappima. Et niisama Sydneys või Brisbane´s aega surnuks lüües ja pilvelõhkujaid imetledes teistkordset viisat ei saa, vaid peab natuke aega nii-öelda levist väljas olema. Me otsustasime kindla peale välja minna ja olla farmis. Kuna meile Austraalia väga meeldib ja sellist võimalust, et siin ringi reisida ja töötada tõenäoliselt enam ei tule, oleme mõelnud, et tahaks teiseks aastaks tagasi tulla. Ei tea veel millal, aga plaan on, seega teeme farmipäevad ära.

Austraalia on imeline. Sellel riigil on niivõrd palju pakkuda. Oleme juba seadnud plaani, mida kõike oma reisiaja sisse ära mahutada, kuhu minna ja mida teha. Aga eks te tulevikus näete ise, kuhu tuuled meid viivad.

Pean ütlema, et Austraalia on meid siiamaani väga hästi kohelnud. Sülitan nüüd kolm korda üle vasaku õla, et ma midagi ära ei sõnuks. Meil on tõesti hästi läinud. Esialgu olime küll umbes kaks nädalat töötud, aga nautisime puhkust. See-eest selle veisefarmi leidsime juba esimestel Surfersi päevadel, lihtsalt hoidsime selle salajas, et taas kord mitte midagi ära sõnuda. Samas puhkust nautides oli meil vähemalt kindlustunne, et detsembri alguses oodatakse meid tööle. Surfersis läks ka elamispindade leidmisega väga lihtsalt ja valutult. Vahepealne töö duboisia farmis kukkus ka justkui sülle. Olime küll veidi mures, et kas tõesti peame käed rüpes kolm nädalat oma veisefarmi ootama, aga nagu te mäletate, siis nii ei läinud. Duboisia farmiga läks ka paremini, kui olime lootnud. Lugesime, et tööd jagub nädalaks, parimal juhul kaheks, kuid tegelikult oleksime seal ehk lausa kuu saanud töötada.

Püüame vaiksetviisi suurendada Eesti turismi ning kutsume oma uusi sõpru kaema, kuidas me seal Ida-Euroopas elame. Sakslased ja Lõuna-Korealased on igatahes tulemas! Ükspäev käisime poes ja meilt uuriti, et kus kaugelt me tulnud oleme. Ei saa salata, et Eestit peetakse tihti Venemaaks, aga seekord arvati, et asume kuskil Hollandi juures. Vähemalt polnud väga suur möödapanek. Oleme kuulnud kiidusõnu ka eesti keele kohta ning õpetanud huvilistele paar eestikeelset sõna.

Taas kord farmist rääkides, siis siiamaani sujub kõik hästi. Muide, selle farmi ninamehe õel on puuvillafarm, kus on töötanud kolm eestlast. Juhei! Meist rääkides, siis töötasime õppe ajal kaks päeva omapäi ning nüüd naudime kahepäevast puhkust. Sestap ongi võimalik teile veel enne jõulu endast märku anda. Töötame ka jõuludel, aastavahetustel ja muudel pühadel, mil teie saate rahulikult pühi nautida ning „Üksinda kodus“ kõik osad ära vaadata.

Esimesel vabal päeval tutvusime pisikese Goondiwindi linnaga ning ostsime endale vajalikud majapidamistarbed. Ma lihtsalt pean mainima, et päeval oli metsik kuumus ja praegu seda postitust kirjutades on meeletu torm. Õues oma varvastest kaugemale ei näe, taevas välgutab hirmsat moodi (nägime just kuidas pikne kaks korda maasse lõi) ning vool mängib juba mitmendat tiiru peitust. Homme (loe:täna) on teine puhkepäev, aga oleme ka linnas, et kiire netitiir teha ja peaaegu kahe nädala toidumoon varuda. Kes teab, millal jälle vaba päeva näeb! Muide, praeguse seisuga on nii, et nelja kuu jooksul pole meil Sandriga kunagi ühist vaba päeva, sest loomad tahavad iga päev süüa ja meie oleme ainsad, kes seda teha oskavad. Omanik oskaks vast ka, aga tal poleks selle jaoks nagunii aega. Peale meie ongi siin veel üks töötaja ja omanik ning tema naine. Seega kui kedagi vahepeal lisajõuks ei värvata, siis saame koos puhata alles aprillis.

Jõulutundest ei tea me midagi, sest lund ei ole ning raadiost pole isegi „Last Christmas“ laulu kuulnud, mida Eestis kogu jõuluaja söögi alla ja söögi peale kuuleb. Päkapikke meil ei käi ning jõuluvana meid ilmselt üles ei leia, kuid kes teab. Oleme siiski väga paid lapsed olnud. Minu tungival soovil panime tuppa jõulutulukesed, et natukenegi meeleolu tekitada. Samuti on veider olla jõulude ajal perest eemal ning mitte veeta pühad traditsioonilisel viisil. Aga teate, et mitte jätta muljet, et meil on jube kurb, siis tegelikult saame kogemuse võrra rikkamaks, sest meil on jõulud keset suurt suve. Millal veel sellist asja kogeda, kui mitte nüüd!

Teile soovime ilusaid jõule, lahket jõuluvana ning lumiseid pühi! Hoidke üksteist.

PS. Seekordses pildijutus on muuhulgas esimene ning ehk amatöörlik liikuv pilt meiekandi elust. Kuna see on Sandri esimene katsetus, siis võite julgelt kritiseerida ja muljetada, et kuidas meeldis.

K&S

Pildijutt vol.8

Kahekesi loomade keskel.

Seekord tervitame teid uuest kohast. Me oleme kolinud, jätnud eelmise töö seljataha ning rügame juba uuel rindel. Töövahetus oli plaanipärane. Saime selle töökoha tegelikult juba väga kaua aega tagasi, siis kui Surfersis olime. Duboisia farmis olemine oli meie jaoks vahepeatus, sest teadsime, et üle kahe nädala ei saa me seal olla, sest pidime uude farmi tulema 9.detsembriks. Viimasel tööpäeva õhtul saime teiste ränduritega kokku, imetlesime imeilusat tähistaevast, ajasime juttu ja kostitasime neid kohaliku Eesti kraamiga.

Uus farm asub Goondiwindi lähedal ning siin tegeletakse lihaveiste kasvatamisega. Meie nimetame neid siiski tavalisteks lehmadeks, seega lehmafarm ta on. Hetkel on meil nädal aega õpet ja seejärel oleme omapead. Meid koolitavad kaks prantslast, kes on olnud siin viis kuud ning kui meie oleme koolitatud, nad lahkuvad. Töö seisneb peaasjalikult loomadele toidu valmistamises. Üks teeb laaduriga toidu valmis ja teine jagab selle traktoriga laiali. Seega teinekord kui teil kopajuhti või traktoristi vaja on, siis me saame vabalt appi tulla, sest asi hakkab käppa saama. Loomade keskel me väga olema ei pea, ainult kui on tarvis nende jooginõusid üle loputada. Sander ajab vahel karja ka taga, seega tema on rohkem loomasõber. Lisaks peame neile heinu andma, aga see toimub samuti suure masinaga. Loomi on siin kokku ligikaudu 5000 ning olgu mainitud, et tegemist on perefirmaga ning see on tegutsenud juba mitu põlve.

Elame omaette majas, kus on tegelikult neli magamistuba, aga kui prantslased ära lähevad on kogu maja meie päralt. Elamise eest maksma ei pea ja töötame nädalas ligikaudu 70 tundi, linn asub meist 30 kilomeetri kaugusel, seega õnneks või kahjuks ei saa raha ka kulutada. Meie farmitöö kestab siin neli kuud, sest siis on õppest kasu. Seega laias laastus on nii, et oleme neli kuud levist väljas, sest telefonilevi on siin väga nõrk, mistõttu me ei saa väga tihti internetti. Aga jube tore on, kui te meile vahel kirjutate. Loeme rõõmuga sellest, kuidas teil läheb või lihtsalt toredaid soove.

Kui teid huvitab, miks me üldse farmitööd teeme ja kuhugi mujale tööle ei läinud, siis kannatage pisut ja seletame seda juba uues blogipostituses. Ei oska öelda, millal uut postitust oodata on, sest nagu mäletate, siis internetiga on kehvasti. Püüame endast ikka vahel märku anda.

Pildimaterjali uuest tööst meil pole, aga saate vaadata paari looduspilti, mille siin lähedal jõe ääres tegime.

Ärge jääge kaugeks!

K&S

Pildijutt vol.7

Pühapäev on matkapäev!

Kallid blogilugejad, seekord ma teid tööjuttudega ei tüüta, vaid räägin meie ägedast pühapäevast.

Meil oli selge, et tahame mägedesse matkama minna ja kui saime teada, et meie töökoht asub suure mäe lähedal, siis oli selge, et meie esimene rännak viib just sinna. Tegemist oli Bunya mägede rahvuspargiga.

Leidsin internetist selle mäe kohta natuke juttu ka, seega teen teile lühikokkuvõtte. Bunya mäeäheliku kõrgeim tipp on natuke kõrgemal kui 1100 meetrit. Bunya rahvuspark loodi 1908.aastal ja on Queenslandis vanuselt teine rahvuspark. Park on koduks maailma suurimatele bunya mändidele ja üleüldse on seal enam kui 30 haruldast ja ohustatud liiki puid. Kui kasvupind on sobiv, võivad puud väga kõrgeks kasvada. Seal mägedes on tegemist subtroopiliste vihmametsadega. Antud rahvuspargis on ka eukalüpti metsasid ning metsi, kus kasvab palju viinapuid. Lisaks, pargis elab ligikaudu 120 liiki linde, imetajaid, konni ja roomajaid. Nende hulgas on samuti mitmeid haruldasi ja ohustatud liike, keda ma üles nimetama ei hakka.

Alustasime oma seiklust pühapäeva hommikul ning kui mägedesse jõudsime, siis ekslesime paar tundi niisama ringi. Alguses ekslesime pigem seepärast, et keeruline oli leida matkarada, mille olime enda jaoks välja valinud. Meile soovitati, et alguses pole mõtet väga pikka rada võtta ning neli kilomeetrit on väga hea algus. Ilmselt oleksime niikuinii selle raja valinud, sest kirjelduse järgi tundus see kõige huvitavam. Et asjad liiga lihtsalt ei sujuks, sõitsime rajast mööda, aga nägime see-eest imeilusaid vaateid ning saime väga ägeda kogemuse niiviisi mägedes ringi sõites. Ilmselgelt taipasime, et vajaksime vähe võimsamat autot. Näiteks väike maastur ei teeks paha, sest see pole kindlasti meie viimane seiklus, sest pisik on sees. Isegi kängurud olid vahvad ega jooksnud teele ette. Ühes kohas nägime täitsa pisikesi kängurulapsi, neid võis seal umbes kümmekond olla. Nad jätsid endast uudishimuliku mulje, aga ma vaataks ka suu ammuli, kui ma oleks allameetrimees ja peaaegu kahemeetrine kolge minust pilti püüaks teha.

Pärast suurt sõitmist leidsime matkaraja ka üles. Kuna oleme Eestis väga palju erinevaid kuusikuid, kaasikuid, lepikuid ja segametsasid näinud, siis oli väga äge esimest korda elus vihmametsas käia. Natuke tundus, et neli kilomeetrit jäi lühikeseks, aga ajaliselt poleks ma jõudnud pikemat rännakut ette võtta. Kahjuks me ei näinud eriti sealseid elanikke, küll aga kuulsime väga palju erinevat linnulaulu. Need linnud keda nägime olid ka väga ilusad, sest me oleme ju enamasti ainult tuvide, rasvatihaste, pääsukeste ja muude kodukootud lindudega harjunud.

Loodetavasti ütlevad pildid siiski rohkem kui tuhat sõna nind seekord pääsete üsna lühikese lugemisega!

Järgmiste kordadeni.

K&S