Jõulude järellainetus.

Jõulud on selleks aastaks möödas ning oleme taas kogemuse võrra rikkamad. Saime teada, et ilma lumeta (kuigi teil ka lund ei olnud) on väga keeruline jõulutunnet tekitada. Jõululaule sel aastal ei kuulanud ja piparkooke ei söönud, aga nagu eelmine kord nägite, siis jõulutuled ostsime ikka.

Meie jaoks olid jõulud 24.detsembril, kuid siinkandi rahvas tähistab seda 25.detsembril, mil hommikul toimub suur kingiralli. Lapsed on vabatahtlikult nõus varavalges üles ärkama, et saaks jõuluvana toodud kingipakke avada.

Mis me jõulude ajal tegime? Jõululaupäeva alustasime kümnetunnise tööpäevaga, üritasime olla võimalikult kiired ja produktiivsed, aga tehnika vedas taas alt. Sellest, et me tehnikaga hästi läbi ei saa, ma praegu ei räägi. Ehk teinekord. Teadsime, et 30 kilomeetri kaugusel Goondiwindis on jõuluõhtu, mida tähistatakse ilutulestikuga. Nii me pärast tööpäeva lõppu linna sõitsimegi. Jõuluõhtu toimus Lions klubi pargis, mis nägi tegelikult välja nagu tavaline spordiväljak. Tegelikult aastaid tagasi toimus jõuluõhtu linna peatänaval asuvas pargis, kuid rahvahulk aina suurenes ning park jäi ajapikku väikseks. Me ei osanud jõuluõhtust miskit oodata, teadsime vaid, et ilutulestik peaks olema. Muidugi oli natuke veider mõelda, et tähistame jõule ilutulestikuga, sest Eestis on tegemist siiski vaikse pühaga.

Kohale jõudes oli juba pool platsist rahvast täis. Pered olid tulnud oma piknikulinade, toidu ja joogiga ning nautisid õhtut. Muide, ma ei tea kuidas teil, aga meie jõuluõhtu tuli kolmekümne kuue kraadises kuumuses (hetkel on suur kuumalaine, mis farmeritele üldse heameelt ei tee). Igatahes, kuna meil olid kõhud tühjad, siis lootsime leida jõulutoitu, aga müügitelkides pakuti vaid friikartuleid, burgereid ja hotdoge. Kuna mina burksi ei söö, siis seda varianti me ei kaalunudki. Kuigi burgeriks oli seda vast palju nimetada, sest kahe tavalise röstsaia vahele oli visatud liha ja paar muud asja, mis burgeri vahele peaks käima. Otsustasime, et proovime ära kuuma koera. Statoili kuuma koeraga ei anna seda võrrelda, sest polnud saia, sinepit, salsat ega kuuma koera mekki. Iseenesest polnud õhtusöök halb, lihtsalt teistmoodi. Vorst oli lükatud varda otsa, keerutatud taignas ja seejärel kuumaks aetud. Soovi korral sai seda ise ketsupis ka veeretada. Sellegipoolest, kui meil antaks valida, siis jääks Statoili kauba juurde. Või veelgi parem, valiks koduse jõuluprae.

Ootasime mis me ootasime, aga nägime jõuluvana ka. Lapsed olid jõuluvana nägemisest nii ekstaasis, et oleksid peaaegu piirde ümber lükanud. Jõuluvana tuli saaniga, aga päkapikke kaasa ei võtnud. Tegelikult paar naljaka peakattega daami ja härrat oli, kuid ma ei nimetaks neid päkapikkudeks. Punase kuuega mees sõitis paar tiiru ja viskas lastele komme. Pärast seda ootasime mõnda aega, sest venitamistaktika eeldas, et inimesed lähevad ostavad telkidest viimased toidud ära. Vahepeal jooksis platsile poolpaljas mees, täpselt nii nagu vahel uudistes näinud olete. Lõpuks oli kord ilutulestiku käes. Oli ootamist väärt, sest see oli üks vägevamaid ilutulestikke, mis ma kunagi näinud olen. Tallinnas ei lasta aastavahetusel ka sellist showd taevasse nagu siinses väikelinnas jõulude ajal.

Esimesel jõulupühal ehk Austraalia päris jõuludel olime kutsutud siinse pere juurde jõululõunale. Ehk mäletate, et tegemist on perefarmiga, kus peamisteks eestvedajateks on hetkel perepoeg ja peretütar.  Ühest küljest soovisime näha, millised on jõulud Austraalia kodus. Teisest küljest polnud me mõttest väga vaimustuses, sest perepea suri selle aasta veebruaris ning jõulud olid seetõttu pererahva jaoks nukramad. Aga meil polnud pääsu, sest boss tuli meile hommikul appi, et me ikka kindlasti jõululõunale jõuaksime. Külakostiks viisime neile Vana Tallinna, sest natuke piinlik oleks olnud tühjade kätega minna.

Peres on viis last, kellel kõigil on lapsed, seega oli meid jõululõunal vast kahekümne ringis. Üks perepoegadest veetis jõulud mujal, aga üldiselt on neil traditsiooniks igal aastal üheskoos kodus jõululõuna pidada. Meile räägiti, et tavaliselt süüakse jõululõunaks külma toitu, näiteks mereande ja salatit. Aga nende peres on teisiti. Esmalt asusid sööma lapsed, kes lugesid söögipalve. See oli meie jaoks täiesti uus kogemus, sest meie peredes nii ei tehta. Palve oli väga lihtne ja ilus ning võin julgelt öelda, et kõigil pereliikmetel olid silmad märjad. Nimelt tänasid lapsed esmajoones toidu eest ning seejärel laususid, et mõelgem neile, kelle oleme sel aastal kaotanud ning loodetavasti tuleb järgmine aasta parem ja õnnelikum. Pärast seda hetke oli natuke aega vaikust, kuid seejärel jätkus jutuvada. Pole elusees jõulude ajal sellise melu keskel olnud. Teistmoodi kogemus, aga väga äge.

Ma lihtsalt pean mainima, et siinses kodus on vist kord see, et korda pole. Kaos, korralagedus, aga kõik toimib. Kõike on palju ja natuke rohkem. Täiesti okei on, et Sul on muusikakeskus, aga oled selle igasuguse tavaari alla nii ära peitnud, et sisselülitamisnuppu üles ei leia. Ja põhiasi, fotod. Neil on kodus nii palju fotosid. Kõik võimalikud ja vähem võimalikud kohad on pilte täis. Raamitud või raamimata, aga fotod ja maalid on nende jaoks vist väga tähtsad. Ma mõtlesin korra, et ei tea, kas mul albumites ongi niivõrd palju pilte. Vist ikka on.

Jõuluroogadest sõime kõhud punni, nii et ilmselt pole vaja mitu päeva süüa teha. Taldrikud olid hea ja paremaga täidetud. Ma ei tea, kas teid huvitab, mida siin jõulude ajal söögiks pakutakse, aga ma kirjutan ikka. Vähemalt on endal tulevikus hea lugeda ja meelde tuletada. Praadi kuulusid: ahjukartul, ahjuporgand, ahjukõrvits, keedetud herned ja brokkoli, kalkun, sealiha ja krõbe seakamar. Sealihale pannakse siin peale õunamoosi ning laual oli ka jõhvikamoos. Kõhud olid täis, kuid sellega polnud söömaaeg lõppenud. Algas magustoiduring. Pakuti ploomipudingut, karamellikooki, pavlovat, mudakooki, šokolaadikooki, veel mingit karamellikoogi sarnast asja, jäätist, puuviljasalatit ja kommilaadseid maiustusi.

Kui võrrelda Eesti jõuludega, siis meie arvates oli see erinev, aga uus ja meeldejääv kogemus. Me oleme harjunud jõulude ajal pidulikumalt riietuma, samas neil olid kõigil väga kodused shortsid, teksad ja T-särgid. Jõulutoit maitseb kodus ikka paremini, seega kallid emmed, kui me järgmiste jõulude ajal kodus oleme, siis ootame hapukapsast, verivorsti, keedukartulit, liha ja kange Põltsamaa sinep ja pohlamoos ei teeks ka paha. Siinsest jõulutoidust maitses Sandrile kalkun ja ahjukartulid. Mulle seevastu lihad väga ei meeldinud ja lemmikuks sai hoopis ahjuporgand. Magusroad olid väga maitsvad ning ühiseks lemmikuks valisime pavlova koogi maasikate, mustikate ja puuviljasalatiga.

Uue aasta pidustuste kohta ei oska miskit öelda, sest aastavahetusel ei pidavat linnas suurt midagi toimuma. Jõulud tulid ilutulestikuga, aga aastavahetus ilmselt mitte. Kuna oleme tööinimesed, siis südaööni me vast üleval ei ole, sest 5.30 on vaja juba tööpostil olla. Kuid samas ei või kunagi teada, mis põnevad tuuled paari päeva pärast puhuvad.

Juhtus jälle kilomeetrine postitus, seega kiidan vapraid, kes lõpuni jaksasid lugeda.

K&S