Jõulutervitused.

Kiirelt levis tagasi, et teile enne jõule veel endast märku anda.

Kõigepealt pean võla tasuma ja rääkima sellest, miks me oleme farmis ega tee miskit toredamat ja arendavamat. Lugu selline, et oleme siin Working & Holiday viisaga, mis tähendab aastajagu tööd ja puhkust. Olen kusagilt lugenud, et algselt loodi see viisavorm justkui Austraalia põllumajanduse toetamiseks, et rändurid tulevad selle viisaga ja töötavad siinsete farmerite juures. Põhjus, miks meie farmis töötame, on lihtne. Selleks, et tulevikus taotleda teise aasta viisat, peab olema ette näidata kolm kuud farmitööd. Olen kuulnud, et sobivad ka mõned muud töökohad, aga postiindeks peab klappima. Et niisama Sydneys või Brisbane´s aega surnuks lüües ja pilvelõhkujaid imetledes teistkordset viisat ei saa, vaid peab natuke aega nii-öelda levist väljas olema. Me otsustasime kindla peale välja minna ja olla farmis. Kuna meile Austraalia väga meeldib ja sellist võimalust, et siin ringi reisida ja töötada tõenäoliselt enam ei tule, oleme mõelnud, et tahaks teiseks aastaks tagasi tulla. Ei tea veel millal, aga plaan on, seega teeme farmipäevad ära.

Austraalia on imeline. Sellel riigil on niivõrd palju pakkuda. Oleme juba seadnud plaani, mida kõike oma reisiaja sisse ära mahutada, kuhu minna ja mida teha. Aga eks te tulevikus näete ise, kuhu tuuled meid viivad.

Pean ütlema, et Austraalia on meid siiamaani väga hästi kohelnud. Sülitan nüüd kolm korda üle vasaku õla, et ma midagi ära ei sõnuks. Meil on tõesti hästi läinud. Esialgu olime küll umbes kaks nädalat töötud, aga nautisime puhkust. See-eest selle veisefarmi leidsime juba esimestel Surfersi päevadel, lihtsalt hoidsime selle salajas, et taas kord mitte midagi ära sõnuda. Samas puhkust nautides oli meil vähemalt kindlustunne, et detsembri alguses oodatakse meid tööle. Surfersis läks ka elamispindade leidmisega väga lihtsalt ja valutult. Vahepealne töö duboisia farmis kukkus ka justkui sülle. Olime küll veidi mures, et kas tõesti peame käed rüpes kolm nädalat oma veisefarmi ootama, aga nagu te mäletate, siis nii ei läinud. Duboisia farmiga läks ka paremini, kui olime lootnud. Lugesime, et tööd jagub nädalaks, parimal juhul kaheks, kuid tegelikult oleksime seal ehk lausa kuu saanud töötada.

Püüame vaiksetviisi suurendada Eesti turismi ning kutsume oma uusi sõpru kaema, kuidas me seal Ida-Euroopas elame. Sakslased ja Lõuna-Korealased on igatahes tulemas! Ükspäev käisime poes ja meilt uuriti, et kus kaugelt me tulnud oleme. Ei saa salata, et Eestit peetakse tihti Venemaaks, aga seekord arvati, et asume kuskil Hollandi juures. Vähemalt polnud väga suur möödapanek. Oleme kuulnud kiidusõnu ka eesti keele kohta ning õpetanud huvilistele paar eestikeelset sõna.

Taas kord farmist rääkides, siis siiamaani sujub kõik hästi. Muide, selle farmi ninamehe õel on puuvillafarm, kus on töötanud kolm eestlast. Juhei! Meist rääkides, siis töötasime õppe ajal kaks päeva omapäi ning nüüd naudime kahepäevast puhkust. Sestap ongi võimalik teile veel enne jõulu endast märku anda. Töötame ka jõuludel, aastavahetustel ja muudel pühadel, mil teie saate rahulikult pühi nautida ning „Üksinda kodus“ kõik osad ära vaadata.

Esimesel vabal päeval tutvusime pisikese Goondiwindi linnaga ning ostsime endale vajalikud majapidamistarbed. Ma lihtsalt pean mainima, et päeval oli metsik kuumus ja praegu seda postitust kirjutades on meeletu torm. Õues oma varvastest kaugemale ei näe, taevas välgutab hirmsat moodi (nägime just kuidas pikne kaks korda maasse lõi) ning vool mängib juba mitmendat tiiru peitust. Homme (loe:täna) on teine puhkepäev, aga oleme ka linnas, et kiire netitiir teha ja peaaegu kahe nädala toidumoon varuda. Kes teab, millal jälle vaba päeva näeb! Muide, praeguse seisuga on nii, et nelja kuu jooksul pole meil Sandriga kunagi ühist vaba päeva, sest loomad tahavad iga päev süüa ja meie oleme ainsad, kes seda teha oskavad. Omanik oskaks vast ka, aga tal poleks selle jaoks nagunii aega. Peale meie ongi siin veel üks töötaja ja omanik ning tema naine. Seega kui kedagi vahepeal lisajõuks ei värvata, siis saame koos puhata alles aprillis.

Jõulutundest ei tea me midagi, sest lund ei ole ning raadiost pole isegi „Last Christmas“ laulu kuulnud, mida Eestis kogu jõuluaja söögi alla ja söögi peale kuuleb. Päkapikke meil ei käi ning jõuluvana meid ilmselt üles ei leia, kuid kes teab. Oleme siiski väga paid lapsed olnud. Minu tungival soovil panime tuppa jõulutulukesed, et natukenegi meeleolu tekitada. Samuti on veider olla jõulude ajal perest eemal ning mitte veeta pühad traditsioonilisel viisil. Aga teate, et mitte jätta muljet, et meil on jube kurb, siis tegelikult saame kogemuse võrra rikkamaks, sest meil on jõulud keset suurt suve. Millal veel sellist asja kogeda, kui mitte nüüd!

Teile soovime ilusaid jõule, lahket jõuluvana ning lumiseid pühi! Hoidke üksteist.

PS. Seekordses pildijutus on muuhulgas esimene ning ehk amatöörlik liikuv pilt meiekandi elust. Kuna see on Sandri esimene katsetus, siis võite julgelt kritiseerida ja muljetada, et kuidas meeldis.

K&S