Pühapäev on matkapäev!

Kallid blogilugejad, seekord ma teid tööjuttudega ei tüüta, vaid räägin meie ägedast pühapäevast.

Meil oli selge, et tahame mägedesse matkama minna ja kui saime teada, et meie töökoht asub suure mäe lähedal, siis oli selge, et meie esimene rännak viib just sinna. Tegemist oli Bunya mägede rahvuspargiga.

Leidsin internetist selle mäe kohta natuke juttu ka, seega teen teile lühikokkuvõtte. Bunya mäeäheliku kõrgeim tipp on natuke kõrgemal kui 1100 meetrit. Bunya rahvuspark loodi 1908.aastal ja on Queenslandis vanuselt teine rahvuspark. Park on koduks maailma suurimatele bunya mändidele ja üleüldse on seal enam kui 30 haruldast ja ohustatud liiki puid. Kui kasvupind on sobiv, võivad puud väga kõrgeks kasvada. Seal mägedes on tegemist subtroopiliste vihmametsadega. Antud rahvuspargis on ka eukalüpti metsasid ning metsi, kus kasvab palju viinapuid. Lisaks, pargis elab ligikaudu 120 liiki linde, imetajaid, konni ja roomajaid. Nende hulgas on samuti mitmeid haruldasi ja ohustatud liike, keda ma üles nimetama ei hakka.

Alustasime oma seiklust pühapäeva hommikul ning kui mägedesse jõudsime, siis ekslesime paar tundi niisama ringi. Alguses ekslesime pigem seepärast, et keeruline oli leida matkarada, mille olime enda jaoks välja valinud. Meile soovitati, et alguses pole mõtet väga pikka rada võtta ning neli kilomeetrit on väga hea algus. Ilmselt oleksime niikuinii selle raja valinud, sest kirjelduse järgi tundus see kõige huvitavam. Et asjad liiga lihtsalt ei sujuks, sõitsime rajast mööda, aga nägime see-eest imeilusaid vaateid ning saime väga ägeda kogemuse niiviisi mägedes ringi sõites. Ilmselgelt taipasime, et vajaksime vähe võimsamat autot. Näiteks väike maastur ei teeks paha, sest see pole kindlasti meie viimane seiklus, sest pisik on sees. Isegi kängurud olid vahvad ega jooksnud teele ette. Ühes kohas nägime täitsa pisikesi kängurulapsi, neid võis seal umbes kümmekond olla. Nad jätsid endast uudishimuliku mulje, aga ma vaataks ka suu ammuli, kui ma oleks allameetrimees ja peaaegu kahemeetrine kolge minust pilti püüaks teha.

Pärast suurt sõitmist leidsime matkaraja ka üles. Kuna oleme Eestis väga palju erinevaid kuusikuid, kaasikuid, lepikuid ja segametsasid näinud, siis oli väga äge esimest korda elus vihmametsas käia. Natuke tundus, et neli kilomeetrit jäi lühikeseks, aga ajaliselt poleks ma jõudnud pikemat rännakut ette võtta. Kahjuks me ei näinud eriti sealseid elanikke, küll aga kuulsime väga palju erinevat linnulaulu. Need linnud keda nägime olid ka väga ilusad, sest me oleme ju enamasti ainult tuvide, rasvatihaste, pääsukeste ja muude kodukootud lindudega harjunud.

Loodetavasti ütlevad pildid siiski rohkem kui tuhat sõna nind seekord pääsete üsna lühikese lugemisega!

Järgmiste kordadeni.

K&S