Pildijutt vol.10

 Jõulu Skype empsiga.

 Jõulupraad.

 Austraalia jõuluvana.

 Väiksed soojakraadid.

Jõulutulestik.

Jõulude järellainetus.

Jõulud on selleks aastaks möödas ning oleme taas kogemuse võrra rikkamad. Saime teada, et ilma lumeta (kuigi teil ka lund ei olnud) on väga keeruline jõulutunnet tekitada. Jõululaule sel aastal ei kuulanud ja piparkooke ei söönud, aga nagu eelmine kord nägite, siis jõulutuled ostsime ikka.

Meie jaoks olid jõulud 24.detsembril, kuid siinkandi rahvas tähistab seda 25.detsembril, mil hommikul toimub suur kingiralli. Lapsed on vabatahtlikult nõus varavalges üles ärkama, et saaks jõuluvana toodud kingipakke avada.

Mis me jõulude ajal tegime? Jõululaupäeva alustasime kümnetunnise tööpäevaga, üritasime olla võimalikult kiired ja produktiivsed, aga tehnika vedas taas alt. Sellest, et me tehnikaga hästi läbi ei saa, ma praegu ei räägi. Ehk teinekord. Teadsime, et 30 kilomeetri kaugusel Goondiwindis on jõuluõhtu, mida tähistatakse ilutulestikuga. Nii me pärast tööpäeva lõppu linna sõitsimegi. Jõuluõhtu toimus Lions klubi pargis, mis nägi tegelikult välja nagu tavaline spordiväljak. Tegelikult aastaid tagasi toimus jõuluõhtu linna peatänaval asuvas pargis, kuid rahvahulk aina suurenes ning park jäi ajapikku väikseks. Me ei osanud jõuluõhtust miskit oodata, teadsime vaid, et ilutulestik peaks olema. Muidugi oli natuke veider mõelda, et tähistame jõule ilutulestikuga, sest Eestis on tegemist siiski vaikse pühaga.

Kohale jõudes oli juba pool platsist rahvast täis. Pered olid tulnud oma piknikulinade, toidu ja joogiga ning nautisid õhtut. Muide, ma ei tea kuidas teil, aga meie jõuluõhtu tuli kolmekümne kuue kraadises kuumuses (hetkel on suur kuumalaine, mis farmeritele üldse heameelt ei tee). Igatahes, kuna meil olid kõhud tühjad, siis lootsime leida jõulutoitu, aga müügitelkides pakuti vaid friikartuleid, burgereid ja hotdoge. Kuna mina burksi ei söö, siis seda varianti me ei kaalunudki. Kuigi burgeriks oli seda vast palju nimetada, sest kahe tavalise röstsaia vahele oli visatud liha ja paar muud asja, mis burgeri vahele peaks käima. Otsustasime, et proovime ära kuuma koera. Statoili kuuma koeraga ei anna seda võrrelda, sest polnud saia, sinepit, salsat ega kuuma koera mekki. Iseenesest polnud õhtusöök halb, lihtsalt teistmoodi. Vorst oli lükatud varda otsa, keerutatud taignas ja seejärel kuumaks aetud. Soovi korral sai seda ise ketsupis ka veeretada. Sellegipoolest, kui meil antaks valida, siis jääks Statoili kauba juurde. Või veelgi parem, valiks koduse jõuluprae.

Ootasime mis me ootasime, aga nägime jõuluvana ka. Lapsed olid jõuluvana nägemisest nii ekstaasis, et oleksid peaaegu piirde ümber lükanud. Jõuluvana tuli saaniga, aga päkapikke kaasa ei võtnud. Tegelikult paar naljaka peakattega daami ja härrat oli, kuid ma ei nimetaks neid päkapikkudeks. Punase kuuega mees sõitis paar tiiru ja viskas lastele komme. Pärast seda ootasime mõnda aega, sest venitamistaktika eeldas, et inimesed lähevad ostavad telkidest viimased toidud ära. Vahepeal jooksis platsile poolpaljas mees, täpselt nii nagu vahel uudistes näinud olete. Lõpuks oli kord ilutulestiku käes. Oli ootamist väärt, sest see oli üks vägevamaid ilutulestikke, mis ma kunagi näinud olen. Tallinnas ei lasta aastavahetusel ka sellist showd taevasse nagu siinses väikelinnas jõulude ajal.

Esimesel jõulupühal ehk Austraalia päris jõuludel olime kutsutud siinse pere juurde jõululõunale. Ehk mäletate, et tegemist on perefarmiga, kus peamisteks eestvedajateks on hetkel perepoeg ja peretütar.  Ühest küljest soovisime näha, millised on jõulud Austraalia kodus. Teisest küljest polnud me mõttest väga vaimustuses, sest perepea suri selle aasta veebruaris ning jõulud olid seetõttu pererahva jaoks nukramad. Aga meil polnud pääsu, sest boss tuli meile hommikul appi, et me ikka kindlasti jõululõunale jõuaksime. Külakostiks viisime neile Vana Tallinna, sest natuke piinlik oleks olnud tühjade kätega minna.

Peres on viis last, kellel kõigil on lapsed, seega oli meid jõululõunal vast kahekümne ringis. Üks perepoegadest veetis jõulud mujal, aga üldiselt on neil traditsiooniks igal aastal üheskoos kodus jõululõuna pidada. Meile räägiti, et tavaliselt süüakse jõululõunaks külma toitu, näiteks mereande ja salatit. Aga nende peres on teisiti. Esmalt asusid sööma lapsed, kes lugesid söögipalve. See oli meie jaoks täiesti uus kogemus, sest meie peredes nii ei tehta. Palve oli väga lihtne ja ilus ning võin julgelt öelda, et kõigil pereliikmetel olid silmad märjad. Nimelt tänasid lapsed esmajoones toidu eest ning seejärel laususid, et mõelgem neile, kelle oleme sel aastal kaotanud ning loodetavasti tuleb järgmine aasta parem ja õnnelikum. Pärast seda hetke oli natuke aega vaikust, kuid seejärel jätkus jutuvada. Pole elusees jõulude ajal sellise melu keskel olnud. Teistmoodi kogemus, aga väga äge.

Ma lihtsalt pean mainima, et siinses kodus on vist kord see, et korda pole. Kaos, korralagedus, aga kõik toimib. Kõike on palju ja natuke rohkem. Täiesti okei on, et Sul on muusikakeskus, aga oled selle igasuguse tavaari alla nii ära peitnud, et sisselülitamisnuppu üles ei leia. Ja põhiasi, fotod. Neil on kodus nii palju fotosid. Kõik võimalikud ja vähem võimalikud kohad on pilte täis. Raamitud või raamimata, aga fotod ja maalid on nende jaoks vist väga tähtsad. Ma mõtlesin korra, et ei tea, kas mul albumites ongi niivõrd palju pilte. Vist ikka on.

Jõuluroogadest sõime kõhud punni, nii et ilmselt pole vaja mitu päeva süüa teha. Taldrikud olid hea ja paremaga täidetud. Ma ei tea, kas teid huvitab, mida siin jõulude ajal söögiks pakutakse, aga ma kirjutan ikka. Vähemalt on endal tulevikus hea lugeda ja meelde tuletada. Praadi kuulusid: ahjukartul, ahjuporgand, ahjukõrvits, keedetud herned ja brokkoli, kalkun, sealiha ja krõbe seakamar. Sealihale pannakse siin peale õunamoosi ning laual oli ka jõhvikamoos. Kõhud olid täis, kuid sellega polnud söömaaeg lõppenud. Algas magustoiduring. Pakuti ploomipudingut, karamellikooki, pavlovat, mudakooki, šokolaadikooki, veel mingit karamellikoogi sarnast asja, jäätist, puuviljasalatit ja kommilaadseid maiustusi.

Kui võrrelda Eesti jõuludega, siis meie arvates oli see erinev, aga uus ja meeldejääv kogemus. Me oleme harjunud jõulude ajal pidulikumalt riietuma, samas neil olid kõigil väga kodused shortsid, teksad ja T-särgid. Jõulutoit maitseb kodus ikka paremini, seega kallid emmed, kui me järgmiste jõulude ajal kodus oleme, siis ootame hapukapsast, verivorsti, keedukartulit, liha ja kange Põltsamaa sinep ja pohlamoos ei teeks ka paha. Siinsest jõulutoidust maitses Sandrile kalkun ja ahjukartulid. Mulle seevastu lihad väga ei meeldinud ja lemmikuks sai hoopis ahjuporgand. Magusroad olid väga maitsvad ning ühiseks lemmikuks valisime pavlova koogi maasikate, mustikate ja puuviljasalatiga.

Uue aasta pidustuste kohta ei oska miskit öelda, sest aastavahetusel ei pidavat linnas suurt midagi toimuma. Jõulud tulid ilutulestikuga, aga aastavahetus ilmselt mitte. Kuna oleme tööinimesed, siis südaööni me vast üleval ei ole, sest 5.30 on vaja juba tööpostil olla. Kuid samas ei või kunagi teada, mis põnevad tuuled paari päeva pärast puhuvad.

Juhtus jälle kilomeetrine postitus, seega kiidan vapraid, kes lõpuni jaksasid lugeda.

K&S

Pildijutt vol.9

 Jõulutunne.

 Siis kui pikne maad tabas. + uue video teaser.

 Džungli Sass.

Esimene liikuv pilt!

Jõulutervitused.

Kiirelt levis tagasi, et teile enne jõule veel endast märku anda.

Kõigepealt pean võla tasuma ja rääkima sellest, miks me oleme farmis ega tee miskit toredamat ja arendavamat. Lugu selline, et oleme siin Working & Holiday viisaga, mis tähendab aastajagu tööd ja puhkust. Olen kusagilt lugenud, et algselt loodi see viisavorm justkui Austraalia põllumajanduse toetamiseks, et rändurid tulevad selle viisaga ja töötavad siinsete farmerite juures. Põhjus, miks meie farmis töötame, on lihtne. Selleks, et tulevikus taotleda teise aasta viisat, peab olema ette näidata kolm kuud farmitööd. Olen kuulnud, et sobivad ka mõned muud töökohad, aga postiindeks peab klappima. Et niisama Sydneys või Brisbane´s aega surnuks lüües ja pilvelõhkujaid imetledes teistkordset viisat ei saa, vaid peab natuke aega nii-öelda levist väljas olema. Me otsustasime kindla peale välja minna ja olla farmis. Kuna meile Austraalia väga meeldib ja sellist võimalust, et siin ringi reisida ja töötada tõenäoliselt enam ei tule, oleme mõelnud, et tahaks teiseks aastaks tagasi tulla. Ei tea veel millal, aga plaan on, seega teeme farmipäevad ära.

Austraalia on imeline. Sellel riigil on niivõrd palju pakkuda. Oleme juba seadnud plaani, mida kõike oma reisiaja sisse ära mahutada, kuhu minna ja mida teha. Aga eks te tulevikus näete ise, kuhu tuuled meid viivad.

Pean ütlema, et Austraalia on meid siiamaani väga hästi kohelnud. Sülitan nüüd kolm korda üle vasaku õla, et ma midagi ära ei sõnuks. Meil on tõesti hästi läinud. Esialgu olime küll umbes kaks nädalat töötud, aga nautisime puhkust. See-eest selle veisefarmi leidsime juba esimestel Surfersi päevadel, lihtsalt hoidsime selle salajas, et taas kord mitte midagi ära sõnuda. Samas puhkust nautides oli meil vähemalt kindlustunne, et detsembri alguses oodatakse meid tööle. Surfersis läks ka elamispindade leidmisega väga lihtsalt ja valutult. Vahepealne töö duboisia farmis kukkus ka justkui sülle. Olime küll veidi mures, et kas tõesti peame käed rüpes kolm nädalat oma veisefarmi ootama, aga nagu te mäletate, siis nii ei läinud. Duboisia farmiga läks ka paremini, kui olime lootnud. Lugesime, et tööd jagub nädalaks, parimal juhul kaheks, kuid tegelikult oleksime seal ehk lausa kuu saanud töötada.

Püüame vaiksetviisi suurendada Eesti turismi ning kutsume oma uusi sõpru kaema, kuidas me seal Ida-Euroopas elame. Sakslased ja Lõuna-Korealased on igatahes tulemas! Ükspäev käisime poes ja meilt uuriti, et kus kaugelt me tulnud oleme. Ei saa salata, et Eestit peetakse tihti Venemaaks, aga seekord arvati, et asume kuskil Hollandi juures. Vähemalt polnud väga suur möödapanek. Oleme kuulnud kiidusõnu ka eesti keele kohta ning õpetanud huvilistele paar eestikeelset sõna.

Taas kord farmist rääkides, siis siiamaani sujub kõik hästi. Muide, selle farmi ninamehe õel on puuvillafarm, kus on töötanud kolm eestlast. Juhei! Meist rääkides, siis töötasime õppe ajal kaks päeva omapäi ning nüüd naudime kahepäevast puhkust. Sestap ongi võimalik teile veel enne jõulu endast märku anda. Töötame ka jõuludel, aastavahetustel ja muudel pühadel, mil teie saate rahulikult pühi nautida ning „Üksinda kodus“ kõik osad ära vaadata.

Esimesel vabal päeval tutvusime pisikese Goondiwindi linnaga ning ostsime endale vajalikud majapidamistarbed. Ma lihtsalt pean mainima, et päeval oli metsik kuumus ja praegu seda postitust kirjutades on meeletu torm. Õues oma varvastest kaugemale ei näe, taevas välgutab hirmsat moodi (nägime just kuidas pikne kaks korda maasse lõi) ning vool mängib juba mitmendat tiiru peitust. Homme (loe:täna) on teine puhkepäev, aga oleme ka linnas, et kiire netitiir teha ja peaaegu kahe nädala toidumoon varuda. Kes teab, millal jälle vaba päeva näeb! Muide, praeguse seisuga on nii, et nelja kuu jooksul pole meil Sandriga kunagi ühist vaba päeva, sest loomad tahavad iga päev süüa ja meie oleme ainsad, kes seda teha oskavad. Omanik oskaks vast ka, aga tal poleks selle jaoks nagunii aega. Peale meie ongi siin veel üks töötaja ja omanik ning tema naine. Seega kui kedagi vahepeal lisajõuks ei värvata, siis saame koos puhata alles aprillis.

Jõulutundest ei tea me midagi, sest lund ei ole ning raadiost pole isegi „Last Christmas“ laulu kuulnud, mida Eestis kogu jõuluaja söögi alla ja söögi peale kuuleb. Päkapikke meil ei käi ning jõuluvana meid ilmselt üles ei leia, kuid kes teab. Oleme siiski väga paid lapsed olnud. Minu tungival soovil panime tuppa jõulutulukesed, et natukenegi meeleolu tekitada. Samuti on veider olla jõulude ajal perest eemal ning mitte veeta pühad traditsioonilisel viisil. Aga teate, et mitte jätta muljet, et meil on jube kurb, siis tegelikult saame kogemuse võrra rikkamaks, sest meil on jõulud keset suurt suve. Millal veel sellist asja kogeda, kui mitte nüüd!

Teile soovime ilusaid jõule, lahket jõuluvana ning lumiseid pühi! Hoidke üksteist.

PS. Seekordses pildijutus on muuhulgas esimene ning ehk amatöörlik liikuv pilt meiekandi elust. Kuna see on Sandri esimene katsetus, siis võite julgelt kritiseerida ja muljetada, et kuidas meeldis.

K&S

Pildijutt vol.8

Kahekesi loomade keskel.

Seekord tervitame teid uuest kohast. Me oleme kolinud, jätnud eelmise töö seljataha ning rügame juba uuel rindel. Töövahetus oli plaanipärane. Saime selle töökoha tegelikult juba väga kaua aega tagasi, siis kui Surfersis olime. Duboisia farmis olemine oli meie jaoks vahepeatus, sest teadsime, et üle kahe nädala ei saa me seal olla, sest pidime uude farmi tulema 9.detsembriks. Viimasel tööpäeva õhtul saime teiste ränduritega kokku, imetlesime imeilusat tähistaevast, ajasime juttu ja kostitasime neid kohaliku Eesti kraamiga.

Uus farm asub Goondiwindi lähedal ning siin tegeletakse lihaveiste kasvatamisega. Meie nimetame neid siiski tavalisteks lehmadeks, seega lehmafarm ta on. Hetkel on meil nädal aega õpet ja seejärel oleme omapead. Meid koolitavad kaks prantslast, kes on olnud siin viis kuud ning kui meie oleme koolitatud, nad lahkuvad. Töö seisneb peaasjalikult loomadele toidu valmistamises. Üks teeb laaduriga toidu valmis ja teine jagab selle traktoriga laiali. Seega teinekord kui teil kopajuhti või traktoristi vaja on, siis me saame vabalt appi tulla, sest asi hakkab käppa saama. Loomade keskel me väga olema ei pea, ainult kui on tarvis nende jooginõusid üle loputada. Sander ajab vahel karja ka taga, seega tema on rohkem loomasõber. Lisaks peame neile heinu andma, aga see toimub samuti suure masinaga. Loomi on siin kokku ligikaudu 5000 ning olgu mainitud, et tegemist on perefirmaga ning see on tegutsenud juba mitu põlve.

Elame omaette majas, kus on tegelikult neli magamistuba, aga kui prantslased ära lähevad on kogu maja meie päralt. Elamise eest maksma ei pea ja töötame nädalas ligikaudu 70 tundi, linn asub meist 30 kilomeetri kaugusel, seega õnneks või kahjuks ei saa raha ka kulutada. Meie farmitöö kestab siin neli kuud, sest siis on õppest kasu. Seega laias laastus on nii, et oleme neli kuud levist väljas, sest telefonilevi on siin väga nõrk, mistõttu me ei saa väga tihti internetti. Aga jube tore on, kui te meile vahel kirjutate. Loeme rõõmuga sellest, kuidas teil läheb või lihtsalt toredaid soove.

Kui teid huvitab, miks me üldse farmitööd teeme ja kuhugi mujale tööle ei läinud, siis kannatage pisut ja seletame seda juba uues blogipostituses. Ei oska öelda, millal uut postitust oodata on, sest nagu mäletate, siis internetiga on kehvasti. Püüame endast ikka vahel märku anda.

Pildimaterjali uuest tööst meil pole, aga saate vaadata paari looduspilti, mille siin lähedal jõe ääres tegime.

Ärge jääge kaugeks!

K&S

Pildijutt vol.7

Pühapäev on matkapäev!

Kallid blogilugejad, seekord ma teid tööjuttudega ei tüüta, vaid räägin meie ägedast pühapäevast.

Meil oli selge, et tahame mägedesse matkama minna ja kui saime teada, et meie töökoht asub suure mäe lähedal, siis oli selge, et meie esimene rännak viib just sinna. Tegemist oli Bunya mägede rahvuspargiga.

Leidsin internetist selle mäe kohta natuke juttu ka, seega teen teile lühikokkuvõtte. Bunya mäeäheliku kõrgeim tipp on natuke kõrgemal kui 1100 meetrit. Bunya rahvuspark loodi 1908.aastal ja on Queenslandis vanuselt teine rahvuspark. Park on koduks maailma suurimatele bunya mändidele ja üleüldse on seal enam kui 30 haruldast ja ohustatud liiki puid. Kui kasvupind on sobiv, võivad puud väga kõrgeks kasvada. Seal mägedes on tegemist subtroopiliste vihmametsadega. Antud rahvuspargis on ka eukalüpti metsasid ning metsi, kus kasvab palju viinapuid. Lisaks, pargis elab ligikaudu 120 liiki linde, imetajaid, konni ja roomajaid. Nende hulgas on samuti mitmeid haruldasi ja ohustatud liike, keda ma üles nimetama ei hakka.

Alustasime oma seiklust pühapäeva hommikul ning kui mägedesse jõudsime, siis ekslesime paar tundi niisama ringi. Alguses ekslesime pigem seepärast, et keeruline oli leida matkarada, mille olime enda jaoks välja valinud. Meile soovitati, et alguses pole mõtet väga pikka rada võtta ning neli kilomeetrit on väga hea algus. Ilmselt oleksime niikuinii selle raja valinud, sest kirjelduse järgi tundus see kõige huvitavam. Et asjad liiga lihtsalt ei sujuks, sõitsime rajast mööda, aga nägime see-eest imeilusaid vaateid ning saime väga ägeda kogemuse niiviisi mägedes ringi sõites. Ilmselgelt taipasime, et vajaksime vähe võimsamat autot. Näiteks väike maastur ei teeks paha, sest see pole kindlasti meie viimane seiklus, sest pisik on sees. Isegi kängurud olid vahvad ega jooksnud teele ette. Ühes kohas nägime täitsa pisikesi kängurulapsi, neid võis seal umbes kümmekond olla. Nad jätsid endast uudishimuliku mulje, aga ma vaataks ka suu ammuli, kui ma oleks allameetrimees ja peaaegu kahemeetrine kolge minust pilti püüaks teha.

Pärast suurt sõitmist leidsime matkaraja ka üles. Kuna oleme Eestis väga palju erinevaid kuusikuid, kaasikuid, lepikuid ja segametsasid näinud, siis oli väga äge esimest korda elus vihmametsas käia. Natuke tundus, et neli kilomeetrit jäi lühikeseks, aga ajaliselt poleks ma jõudnud pikemat rännakut ette võtta. Kahjuks me ei näinud eriti sealseid elanikke, küll aga kuulsime väga palju erinevat linnulaulu. Need linnud keda nägime olid ka väga ilusad, sest me oleme ju enamasti ainult tuvide, rasvatihaste, pääsukeste ja muude kodukootud lindudega harjunud.

Loodetavasti ütlevad pildid siiski rohkem kui tuhat sõna nind seekord pääsete üsna lühikese lugemisega!

Järgmiste kordadeni.

K&S

Põllutööliste elu.

Ma ei hakka sissejuhatusega vaeva nägema, sest see pole mul kunagi tugev külg olnud. Jätkan lihtsalt sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Farmitöö on väsitav, aga vahelduseks päris tore. Esimene nädal möödus kõplamise tähe all. Reede oli paar tundi lühem, sest oodati tormi. Laupäevaks lubati tööd, aga ilmselgelt tuli taevast alla liiga palju vett, seega saime nädalavahetuse puhata. Laupäevane torm oli päris hull. Eestis pole me sellist asja näinud, taevas muudkui välgutas ja valge vesi tuli alla. Teistmoodi, aga samas torm nagu torm ikka.

Igatahes esmaspäevast lubati meile toredamat tööd, kui kõplamine. Hommikul kõplasime smokoni (kümneminutiline paus) ja pärast seda jagati meie kaheksane seltskond kaheks. Aasiarahvas läks kastma ja eurooplased hakkasid tegema infilli. Infill on uute taimede istutamine. Seda saab teha pärast suurt vihma, sest siis on maapind märg ning istikud ei sure kohe kuuma mulla sisse. Miks ma nii ütlen? Seepärast, et päris palju on taimi, mis pole vastu pidanud ning on nii-öelda välja läinud. Põhjusi on erinevaid. Näiteks on keegi agar kõplaja puu elutee lõpetanud või on päike liiga teinud. Saime targaks, et ühel põllul on väga palju taimi vaja uuesti istutada seetõttu, et sinna pandi kaks erinevat satsi nii-öelda katsetaimi. Esimesed olid tavalised istikud, millel oli juure ümber ampull, mis tuli purustada. Teised meenutasid potitaimi ehk et puu oli istutatud potti ja see tuli sealt kätte saada. Paraku oli potipuu kehv variant, sest selle kätte saamine oli keerukas protsess. Pool mullast jäi potti, pool kadus ära ja siis jäi alles tihtilugu juureta roots, millega polnud midagi teha. Mõlema puhul oli halb ka see, et puud ei pidanud kuumale mullale vastu ja surid ära. Meie istutame praegu selliseid puid, mis on kasvanud turbapottides. Istutamegi selle laguneva potiga koos. Unustasin öelda, et tegelikult need taimed ei ole kallid, sest suureks kasvanud puudelt võetakse oksi, millest saab edukalt uusi istikuid kasvatada.

Istutamise töö pole tegelikult keeruline. Ilmselt olete isegi elu jooksul mõne taime või lausa puu istutanud. Meile anti pisikesed labidad, aga vabalt võib öelda, et need on kühvlid. Igatahes sellega teema väikese augu, taim sisse ja muld peale. Ümberringi veel puusodi. Seda puusodi tehakse nende samade puude tüvedest. Need pannakse purustajasse ja saabki selle materjali, mida puu ümber panna. Kui seda puru parajasjagu mulla pealt võtta pole, siis jääb see etapp vahele. Puud on teineteisest kahe sammu kaugusel. Normaalsel inimesel kaks sammu, alakasvulisel ehk minul vähemalt kaks ja pool.

Read on umbes 800 meetri pikkused ning päeva jooksul kõnnime vähemalt 10 kilomeetrit ära küll. Ehk rohkemgi. Muidugi kummardame loendamatuid kordi, sest vahepeal on puid ikka väga palju vaja mulda pista.

Kastmas me pole käinud, aga see pidavat jube lihtne olema. Veepaagiga traktor sõidab ees ning neli inimest on voolikutega taimi kastmas. Korraga saab teha kaks rida, seega mõlemal pool paaki on kaks inimest. Lihtsalt kõnni ja tee veega taime ümber ring. Vesi ei ole lõhnatu, vaid sinna on lisatud mürkainet, mis peletab väikseid usse, kellele meeldib puutüvesid närimas käia.

Esmaspäeval saime tunnikese kauem tööd teha. Teisipäeval oli hommikul taas kõplamine ning seejärel istutamine. Etteruttavalt võin öelda, et tööpäev kestis peaaegu 12 tundi, seega saime natuke lisaraha teenida. See päev oli väsitav, sest olime põllul kus oli suur osa reast vaja uuesti istutada. Ma tõesti ei kujuta ette kui palju taimi me istutasime. Kamba peale üle tuhande raudselt. Taimed on pandud kahe ATV peale, neid on seal umbes kümme alusetäit ning ühel alusel on 42 taime. Kumbalgi ATVl on oma sektsioon, milles tuleb tööd teha. Sõltuvalt sektsioonist on seal kaheksa kuni kümme rida. Selles kõige hullemas sektsioonis kulus rea peale vähemalt kolm alusetäit, seega pidevalt kükki-püsti. Vähemalt saame hea trenni, sest pärast tööd ei jaksa peale pesemise, söögitegemise ja magamaminemise midagi teha.

Kirjutan natuke täpsemalt nüüd sellest imepuut duboisiast. Antud puud kasvatatakse maailmas kokku neljas farmis. Kolm neist asuvad Austraalias ning üks Brasiilias. Kolm Austraalia farmi asuvad siinsamas, kus meiegi töötame. Need pole üksteisest kaugel vaid põhimõtteliselt naaberfarmid. Nagu ma ükskord enne kirjutasin, siis sellest puust valmistatakse ravimeid. Kogutakse puulehti, mis transporditakse ravimifirmasse Saksamaal. Nendest puudest tehakse ravimit kõhukrampide, -valude või –probleemide leevendamiseks. See on vaid üks ravim, mida tehakse. Tegelikult on mingid ravimid veel, aga nende kohta me ei tea. Neisse vist ei kulu nii palju selle puu saadust. Igatahes ei osanud ka töökaaslane, kes on seal farmis juba kaks aastat töötanud, öelda, mis ravimeid veel tehakse. Ütles vaid, et see on selline salavärk, millest peale tootjate ja farmiomanike väga paljud teadma ei pea. Seoses meie töökohaga, siis farmil on maad 1300aakrit. Kolm farmi kokku on 3500 aakrit.

Seal põllul on tegelikult ilus töötada, sest vaated on niivõrd ilusad. Ma ei hakka teile iga puud ja mäge kirjeldama, sest kõik, kes kunagi on raamatut „Väike Illimar“ lugenud, teavad, et võib olla võrdlemisi igav lugeda, mitu lehte on puul, kuidas päike puule langeb, kuidas ta erineva ilmakaare tuule puhul liigub ja nii edasi.

Aga ülejäänud nädal on möödunud samuti töötähe all. Tööpäevad on pikad, aga lihtsamad kui enne. Sander on puudele seda sodi ümber kühveldanud, aga see on rohkem meestetöö ja naisi sinna asjatama pole vaja. Tüdrukute ja Taiwani mehega tegeleme kastmisega. Veepaak on ees ja me muudkui kõnnime. Töö on tohutult lihtne, aga väga igav ja aeglane. Aga seni kuni meile selle eest hästi makstakse, on kõik korras. Tegelikult kastavad need ka, kes kühveldamise või millegi muuga tegelevad, seega kõik saavad põllul jalutamas käia. Siinkohal vabandan varasema eksitava info pärast, farmis pole mitte jaapanlased, vaid hoopis Taiwani rahvas.

Meid on farmis päris palju ning abis on olnud ka teiste farmide töötajad. Seda kõike seepärast, et töö rutem tehtud saaks. Täna pärast järjekordset pikka tööpäeva tehti väike istumine, kus sai mõnusalt juttu ajada. Inimesed on siin ikka marutoredad! Olgu öeldud, et ei mina ega Sander pole kumbki õllesõber, aga saime Austraalia õlle ikka ära maitstud. Võrreldes Eesti õllega tundus üsna lahja lurr, aga neil vist ongi siin pigem lahja alkohol. Kui me oleme öelnud, et Eestis juuakse tihtilugu neljakümne kraadist alkoholi, siis on neil silmad suured. Aga küll nad seda kraami maitsta saavad, sest hetkel on plaan viimasel tööpäeval neile Vana Tallinn kinkida.

Muide, et meil siin igav ei hakkaks tegime nädala keskel tsirkust ka. Lukujumal pole minuga, sest viimase paari kuu jooksul oli see juba teine kord, kui oli tarvis lukku muukida. Kes teab, siis mõni aeg tagasi, ronisin oma koju akna kaudu. Seekord juhtus nii, et oli aeg esimesele pausile sõita ja meie auto uksed on lukus. Otseloomulikult olime just sel päeval otsustanud mingil põhjusel aknad kinni jätta ning võtmed jätta autosse, mitte taskusse. Õnneks on siin osavad automuukijad, seega üks väga äge tüüp aitas meil autosse sisse saada. Õigemini, tegelikult proovis peaaegu terve armaada meid aidata. Vähemalt saadi eestlaste kulul üks hea naer naerdud ning meie saime teada, et oleme ostnud endale iselukustuva auto.

Järgmise korrani, kallid blogilugejad!

K&S

Pildijutt vol6.

Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol1.

 Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol2.

Teel Kingaroysse ei tea kuskohas vol3.

Sirutuspaus.

 Tööloom suhkrupausil.

 Põllupäev number 1.

 Kallis põld, tuuni mu tossu.

 Me farm.

Me farm.

Maailma kõige pikem blogipostitus!

Eelmises postituses rääkisime, et otsime tööd. Napilt jõudsin jutu teile lugemiseks anda ja Sander leidis ühe töökoha, kuhu ta kohe vestlusele kutsuti. Tegemist oli väikese perefirmaga, kes tegelevad kasutatud kodumasinate hoolduse ja müügiga. Omanikud olid pärit Makedooniast, elanud mõnda aega Uus-Meremaal ja kolinud seejärel Austraaliasse. Eestist nad väga palju ei teadnud, aga suutsid meid Venemaaga seostada. Makedoonlanna avaldas arvamust, et kunagine Nõukogude Liit oli ikka väga võimas ning tal olevat üsna kahju, et see lagunes, sest nüüd on Venemaa suhteliselt nõrk. Me ei jäänud võlgu ning ütlesime, et Eesti on väga uhke oma taasiseseisvumise üle ning Nõukogude Liidust puudust ei tunne. Igatahes alguses jutu järgi tundus, et töökoht on olemas, aga hiljem hakkasid omanikud kõhklema ja kahtlema, et kas ja kuidas Sander Austraalias ikka töötada võib ja millega sõita tohib ning nii edasi. Tuur tehti Sandrile ära ning räägiti ka tööülesannetest. Ta oleks pidanud hakkama kodumasinaid autoga vajalikesse kohtadesse vedama, neid tassima ja vajadusel paigaldama. Kohe öeldi, et tema tohib masina tassida vaid esimesele korrusele, mitte kõrgemale. Kui just pole varasemat kokkulepet lisatasu osas või kui tellija teda tarnimisel ei abista. See töökoht jäi siiski saamata. Ei tea, kas asi oli nende kahtlustes meie viisa osas või milleski muus.

Samal päeval tahtsin oma CV viia ühte uude jäätisekohvikusse, kuhu otsiti teenindajat. Varem olin internetis ka oma CV ja jutud kirjutanud, aga kuna mul polnud midagi kaotada, mõtlesin, et käin ka kohapeal ära. Aga üllatus-üllatus, meie ei suutnud antud tänaval ja aadressil sellist kohta leida. Võib-olla olime lihtsalt pimedad, aga võib-olla oli tegemist petukaubaga. Seda petuasja siin ikka liigub. Paar päeva hiljem leidsin kuulutuse, kus pakuti koristamistööd. Palk oli hea ja vaevalt, et töögi konti oleks murdnud. Sain kohe positiivse vastuse ning kutse minna nii-öelda proovipäevale. See oleks olnud tasustamata. Aga saadetud kiri ei tekitanud minus tahtmist siiski kohale ilmuda. Sisetunne ütles, et ma ei peaks sinna proovipäevale minema ja ma ei läinudki. Sisetunne ei valetanud, sest samal hommikul leidsime endale töökoha. Saime nädalaks-kaheks tööle ühte farmi kolmsada kilomeetrit Gold Coastist eemal.

Tööisu on suur. Puhata on tore küll, aga lõpuks väsitab see ka ära. Pluss võiks ju raha ka teenida, et saada siin ringi reisida ja maad avastada.  Kuulsin, et memm oli öelnud, et tööle peaks kas või seepärast saama, et oleks ressurssi, mille eest tagasi koju sõita. Seega kallis memm, muretseda pole vaja. Hakkan väikest osa oma kojusõidurahast teenima. Aga samas on veel aega selle kiire asjaga.

Kui nüüd tagasi selle farmijutu juurde tulla, siis on nii, et pakkisime teisipäeva hommikul oma asjad ja ütlesime Gold Coastile head aega. Sõit siia oli küll pikk, aga oh kui ilus! Suurtelt kiirteedelt möödas, muutusid teed käänuliseks, kõrgused suuremaks ning vaade imeilusaks. Siinne kant tundub suhteliselt mägine, nii et võtame plaaniks teha üks mõnus mägimatk.

Pärast kolmetunnist sõitu jõudsime kohale. Me elame nüüd linnas nimega Kingaroy. Linn on üsna väike, siin elab nii umbes 7000+ inimest. Linn on tuntud kui Austraalia Maapähkli pealinn, sest siin asub riigi suurim maapähklite töötlemise tehas. Siinkandis on veinitegemine ka popp ning Kingaroy on lisaks maapähklitele ka veinitegemises kibe käsi.

Omalt poolt lisame, et majutust siit väga odava raha eest ei leia. Majutuskohti küll on, aga enamasti on need suhteliselt kallid, eriti võrreldes Surfers paradise´ga, kus saime väga normaalse hinnaga korteri üürida. Muidugi uurisime siia tulles ka korterite ja majade variante, need on mõistliku hinnaga, kuid lühikeseks ajaks neid välja ei üürita. Samuti on tegemist rendipindadega, kus peale nelja seina, vannitoa ja köögimööbli midagi ei ole. Tegelikult oleks ka niimoodi hakkama saanud, aga see oleks eeldanud pikaajalist siiajäämist.

Oleme väga põnevil, millised tööülesanded täpselt on ning missugune me tööpäev välja hakkab nägema. Hetkel teame, et asume tööle duboisia farmi. Sellest, mis loom see duboisia on, kirjutan juba siis, kui esimene tööpäev möödas on. Samuti teame, et kaasa tuleb võtta oma toidumoon lõunaks, vesi, pähe panna müts, jalga kinnised käimad ning selga pikkade varrukatega pluus. Viimast punkti me ignoreerime, sest täna pärastlõunal, kui me Kingaroysse jõudsime oli siin 32 kraadi sooja ja pikkade varrukatega töötamine võib suhteliselt piinarikkaks osutuda. Tegelikult ega pikkadel varrukatel muud otstarvet peale päikesekaitse ei olegi, seega panustame oma heale sõbrale SPF30le.

Uus päev ja uued kogemused seljataga. Tegelikult on väsimus kallal ja väga kirjutada ei jaksa, aga praegu on muljed kõige värskemad, seega olge valmis pikaks jutuks.

Hommikul ärkasime kell pool viis, et jõuaksime end valmis sättida, süüa hommikusöögi ja esimest korda tööpostile sõita. Mainin ära, et tööpäev algab meil kell kuus ja kell kolm hakkame põllult kodupoole asutama. Aga alustame ikkagi hommikust. Meie sõit oli pehmelt öeldes huvitav. Alguses oli kõik ilus ja tore, sinnamaani kui sattusime suvalisele kruusateele. Aga kuna kõiketeadja Google Maps väitis, et see on õige tee, siis otsustasime oma seiklust jätkata. Järgmisel hetkel vaatas meile vastu suur punane mägi. Sellel hetkel mõtlesime küll, et oleks vist pidanud neljaveolise maasturi ostma, sest tegelikult võttis see sõit ikka kõhedaks küll. Sa oled ärganud natuke aega tagasi, oled võõras kohas ning ümberringi on ainult mets ja ees on laiutamas miski sügav kuristikulaadne asi. Sõitsime sealt värinaga läbi ja lubasime, et seda teed me enam ei kasuta. Päriselt, meile tõesti tundus, et sattusime filmi „Vale pööre“. Jõudsime kohale, algul peatusime vales kohas, aga õnneks oli farm vaid paarisaja meetri kaugusel kurvi taga. Kuigi me pole veel koaalasid või kängurusid näinud, siis hommikul oli meil akna taga papagoi ning metsavahel kohtusime kahe jäneseperega.

Igatahes, me jõudsime kohale ja üsna pea saime teada oma tööülesande. Meile anti kätte kõplad ning selgus, et hakkame kõblastega puude ümbrust korda tegema. Puutaimed on veel väikesed ning vahepeal on need paksu rohu sisse eksinud või mingil põhjusel ära murdunud ja kuivanud. Põllud on suured ja ainult puid täis. Nagu enne kirjutasin, siis puu nimi on duboisia ning nende puude lehti kasutatakse ravimi valmistamisel. Me pole veel täpselt aru saanud, et mis ravimiga on tegu, aga küllap me selle varsti välja uurime. Sealne pinnas on kuiv ja muld on roostekarva. Sooja on umbes 35 kraadi, päike paistab ja tuult ei ole. Tööpäeva jooksul varjutas päikese kolm imepisikest pilve ja paar tuuleiili, seega saime natukene jahutust.

Muuhulgas, Sandril on uus nimi. Kuna austraallased arvavad, et jube keeruline on seda hääldada, siis on tema nimevalik suhteliselt lai. Igatahes meie praeguses farmis on tema nimeks: Samuel, Sam või Big bastard (lihtsalt sellepärast, et ta tundub suur inimene olevat). Minu nimi on enamasti siiski Kaisa. Erinevate rõhuasetustega, aga muidu siiski täitsa oma nimi. Aeg-ajalt tuntakse mind ka Keisana.

Töö juurde tagasi tulles, siis kõplamisega tegeleb koos meiega kaheksa inimest. Kaks on Lõuna-Koreast, kaks Jaapanist ja kaks Saksamaalt. Kui meie töötasime lühikeste riietega, siis nemad on pealaest jalatallani pikkades riietes. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Võib-olla on nad tööpäeva lõpus vähem mullaahvid kui meie, aga me jääme siiski lühikestele riietele truuks. Tööpäeva lõpuks oleme suhteliselt punased. Mitte päikesest, vaid sellest tolmust ja mullast, mis seal koguaeg on.

Kui nüüd tööst endast rääkida, siis ei ole mitte midagi hullu. Hommikul kell kuus alustame, kell üheksa on kümneminutiline suitsupaus, mis venib veidi pikemaks. Kuna meie ei suitseta, aga põllult ära peame ikka minema, siis teeme sel ajal värskendava puuvilja. Tagasi põllule ning pooletunnine lõuna algab kell kaksteist. Pärast seda tekib vaikselt juba mõte, et tööpäeva lõpp võiks tulla. Vaatamata sellele, oleme väga produktiivsed. Kui me algul arvasime, et oleme aeglased, siis hiljem selgus, et oleme vist kõige nobedamad. Jõudsime täna ära teha kuus ja pool vagu. Teised vist piirdusid umbes viiega. Esimesed kaks vagu tegime omaette nokitsedes ja juttu ajades, aga arvasime, et kahekesi koos tehes läheb kiiremini ja lõbusamalt. Tõestasime, et nii ongi. Me oleme Sandriga väga hea tiim! Sander tsiteeris mõnda aega mulle „Jääaeg“ filmi ja nalja oli kõvasti. Pärastlõunal ootasime, et aeg läheks natuke kiiremini ning hoidsime enda tuju üleval erinevate Eesti hittidega. Püüdke ette kujutada kahte varest, kes põllul kraaksuvad. Me vähemalt oskasime enda üle naerda. Kuna jutt on tõesti liiga pikaks läinud ja ma üldse ei pahanda, kui te lõpuni ei jaksanud lugeda, siis lõpetuseks kuulus hitt meie versioonis.

15 magamata ööd

olen elanud Surfersis ma

teinud suurt ja julma tööd

et mu keha pruuniks saaks

15 magamata ööd

olen istunud Gumtrees ma

ning nüüd lõpuks tööle sain.

15 magamata ööd

vaevlen lihasvalus ma

kuid koaalat ma ei näe.

Unustasin kirjutada, et täna oli väga tähtis päev. Esiteks meie esimene tööpäev Austraalias, aga ka esimene kord, mil mina sain sõita vasakpoolses liikluses. Võite kergendatult hingata, sest vastassuunda ma ei liikunud ning midagi paha ei juhtunud.

Uute ja loodetavasti lühemate juttudeni!

K&S

Pildijutt vol5.

 Maalritööd.

 Tere hommikust ei tea mis päeval, ei tea mis kell.

 Auto registreerimiseks läks vaja neid pabereid ja mõnda veel.

 Kiire rannalõuna.

 Kiire rannalõuna.

 Millimallikas, kes pidi väidetavalt kõrvetama.

Tegime Eesti lipuga moedemmi.