Maailma kõige pikem blogipostitus!

Eelmises postituses rääkisime, et otsime tööd. Napilt jõudsin jutu teile lugemiseks anda ja Sander leidis ühe töökoha, kuhu ta kohe vestlusele kutsuti. Tegemist oli väikese perefirmaga, kes tegelevad kasutatud kodumasinate hoolduse ja müügiga. Omanikud olid pärit Makedooniast, elanud mõnda aega Uus-Meremaal ja kolinud seejärel Austraaliasse. Eestist nad väga palju ei teadnud, aga suutsid meid Venemaaga seostada. Makedoonlanna avaldas arvamust, et kunagine Nõukogude Liit oli ikka väga võimas ning tal olevat üsna kahju, et see lagunes, sest nüüd on Venemaa suhteliselt nõrk. Me ei jäänud võlgu ning ütlesime, et Eesti on väga uhke oma taasiseseisvumise üle ning Nõukogude Liidust puudust ei tunne. Igatahes alguses jutu järgi tundus, et töökoht on olemas, aga hiljem hakkasid omanikud kõhklema ja kahtlema, et kas ja kuidas Sander Austraalias ikka töötada võib ja millega sõita tohib ning nii edasi. Tuur tehti Sandrile ära ning räägiti ka tööülesannetest. Ta oleks pidanud hakkama kodumasinaid autoga vajalikesse kohtadesse vedama, neid tassima ja vajadusel paigaldama. Kohe öeldi, et tema tohib masina tassida vaid esimesele korrusele, mitte kõrgemale. Kui just pole varasemat kokkulepet lisatasu osas või kui tellija teda tarnimisel ei abista. See töökoht jäi siiski saamata. Ei tea, kas asi oli nende kahtlustes meie viisa osas või milleski muus.

Samal päeval tahtsin oma CV viia ühte uude jäätisekohvikusse, kuhu otsiti teenindajat. Varem olin internetis ka oma CV ja jutud kirjutanud, aga kuna mul polnud midagi kaotada, mõtlesin, et käin ka kohapeal ära. Aga üllatus-üllatus, meie ei suutnud antud tänaval ja aadressil sellist kohta leida. Võib-olla olime lihtsalt pimedad, aga võib-olla oli tegemist petukaubaga. Seda petuasja siin ikka liigub. Paar päeva hiljem leidsin kuulutuse, kus pakuti koristamistööd. Palk oli hea ja vaevalt, et töögi konti oleks murdnud. Sain kohe positiivse vastuse ning kutse minna nii-öelda proovipäevale. See oleks olnud tasustamata. Aga saadetud kiri ei tekitanud minus tahtmist siiski kohale ilmuda. Sisetunne ütles, et ma ei peaks sinna proovipäevale minema ja ma ei läinudki. Sisetunne ei valetanud, sest samal hommikul leidsime endale töökoha. Saime nädalaks-kaheks tööle ühte farmi kolmsada kilomeetrit Gold Coastist eemal.

Tööisu on suur. Puhata on tore küll, aga lõpuks väsitab see ka ära. Pluss võiks ju raha ka teenida, et saada siin ringi reisida ja maad avastada.  Kuulsin, et memm oli öelnud, et tööle peaks kas või seepärast saama, et oleks ressurssi, mille eest tagasi koju sõita. Seega kallis memm, muretseda pole vaja. Hakkan väikest osa oma kojusõidurahast teenima. Aga samas on veel aega selle kiire asjaga.

Kui nüüd tagasi selle farmijutu juurde tulla, siis on nii, et pakkisime teisipäeva hommikul oma asjad ja ütlesime Gold Coastile head aega. Sõit siia oli küll pikk, aga oh kui ilus! Suurtelt kiirteedelt möödas, muutusid teed käänuliseks, kõrgused suuremaks ning vaade imeilusaks. Siinne kant tundub suhteliselt mägine, nii et võtame plaaniks teha üks mõnus mägimatk.

Pärast kolmetunnist sõitu jõudsime kohale. Me elame nüüd linnas nimega Kingaroy. Linn on üsna väike, siin elab nii umbes 7000+ inimest. Linn on tuntud kui Austraalia Maapähkli pealinn, sest siin asub riigi suurim maapähklite töötlemise tehas. Siinkandis on veinitegemine ka popp ning Kingaroy on lisaks maapähklitele ka veinitegemises kibe käsi.

Omalt poolt lisame, et majutust siit väga odava raha eest ei leia. Majutuskohti küll on, aga enamasti on need suhteliselt kallid, eriti võrreldes Surfers paradise´ga, kus saime väga normaalse hinnaga korteri üürida. Muidugi uurisime siia tulles ka korterite ja majade variante, need on mõistliku hinnaga, kuid lühikeseks ajaks neid välja ei üürita. Samuti on tegemist rendipindadega, kus peale nelja seina, vannitoa ja köögimööbli midagi ei ole. Tegelikult oleks ka niimoodi hakkama saanud, aga see oleks eeldanud pikaajalist siiajäämist.

Oleme väga põnevil, millised tööülesanded täpselt on ning missugune me tööpäev välja hakkab nägema. Hetkel teame, et asume tööle duboisia farmi. Sellest, mis loom see duboisia on, kirjutan juba siis, kui esimene tööpäev möödas on. Samuti teame, et kaasa tuleb võtta oma toidumoon lõunaks, vesi, pähe panna müts, jalga kinnised käimad ning selga pikkade varrukatega pluus. Viimast punkti me ignoreerime, sest täna pärastlõunal, kui me Kingaroysse jõudsime oli siin 32 kraadi sooja ja pikkade varrukatega töötamine võib suhteliselt piinarikkaks osutuda. Tegelikult ega pikkadel varrukatel muud otstarvet peale päikesekaitse ei olegi, seega panustame oma heale sõbrale SPF30le.

Uus päev ja uued kogemused seljataga. Tegelikult on väsimus kallal ja väga kirjutada ei jaksa, aga praegu on muljed kõige värskemad, seega olge valmis pikaks jutuks.

Hommikul ärkasime kell pool viis, et jõuaksime end valmis sättida, süüa hommikusöögi ja esimest korda tööpostile sõita. Mainin ära, et tööpäev algab meil kell kuus ja kell kolm hakkame põllult kodupoole asutama. Aga alustame ikkagi hommikust. Meie sõit oli pehmelt öeldes huvitav. Alguses oli kõik ilus ja tore, sinnamaani kui sattusime suvalisele kruusateele. Aga kuna kõiketeadja Google Maps väitis, et see on õige tee, siis otsustasime oma seiklust jätkata. Järgmisel hetkel vaatas meile vastu suur punane mägi. Sellel hetkel mõtlesime küll, et oleks vist pidanud neljaveolise maasturi ostma, sest tegelikult võttis see sõit ikka kõhedaks küll. Sa oled ärganud natuke aega tagasi, oled võõras kohas ning ümberringi on ainult mets ja ees on laiutamas miski sügav kuristikulaadne asi. Sõitsime sealt värinaga läbi ja lubasime, et seda teed me enam ei kasuta. Päriselt, meile tõesti tundus, et sattusime filmi „Vale pööre“. Jõudsime kohale, algul peatusime vales kohas, aga õnneks oli farm vaid paarisaja meetri kaugusel kurvi taga. Kuigi me pole veel koaalasid või kängurusid näinud, siis hommikul oli meil akna taga papagoi ning metsavahel kohtusime kahe jäneseperega.

Igatahes, me jõudsime kohale ja üsna pea saime teada oma tööülesande. Meile anti kätte kõplad ning selgus, et hakkame kõblastega puude ümbrust korda tegema. Puutaimed on veel väikesed ning vahepeal on need paksu rohu sisse eksinud või mingil põhjusel ära murdunud ja kuivanud. Põllud on suured ja ainult puid täis. Nagu enne kirjutasin, siis puu nimi on duboisia ning nende puude lehti kasutatakse ravimi valmistamisel. Me pole veel täpselt aru saanud, et mis ravimiga on tegu, aga küllap me selle varsti välja uurime. Sealne pinnas on kuiv ja muld on roostekarva. Sooja on umbes 35 kraadi, päike paistab ja tuult ei ole. Tööpäeva jooksul varjutas päikese kolm imepisikest pilve ja paar tuuleiili, seega saime natukene jahutust.

Muuhulgas, Sandril on uus nimi. Kuna austraallased arvavad, et jube keeruline on seda hääldada, siis on tema nimevalik suhteliselt lai. Igatahes meie praeguses farmis on tema nimeks: Samuel, Sam või Big bastard (lihtsalt sellepärast, et ta tundub suur inimene olevat). Minu nimi on enamasti siiski Kaisa. Erinevate rõhuasetustega, aga muidu siiski täitsa oma nimi. Aeg-ajalt tuntakse mind ka Keisana.

Töö juurde tagasi tulles, siis kõplamisega tegeleb koos meiega kaheksa inimest. Kaks on Lõuna-Koreast, kaks Jaapanist ja kaks Saksamaalt. Kui meie töötasime lühikeste riietega, siis nemad on pealaest jalatallani pikkades riietes. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad. Võib-olla on nad tööpäeva lõpus vähem mullaahvid kui meie, aga me jääme siiski lühikestele riietele truuks. Tööpäeva lõpuks oleme suhteliselt punased. Mitte päikesest, vaid sellest tolmust ja mullast, mis seal koguaeg on.

Kui nüüd tööst endast rääkida, siis ei ole mitte midagi hullu. Hommikul kell kuus alustame, kell üheksa on kümneminutiline suitsupaus, mis venib veidi pikemaks. Kuna meie ei suitseta, aga põllult ära peame ikka minema, siis teeme sel ajal värskendava puuvilja. Tagasi põllule ning pooletunnine lõuna algab kell kaksteist. Pärast seda tekib vaikselt juba mõte, et tööpäeva lõpp võiks tulla. Vaatamata sellele, oleme väga produktiivsed. Kui me algul arvasime, et oleme aeglased, siis hiljem selgus, et oleme vist kõige nobedamad. Jõudsime täna ära teha kuus ja pool vagu. Teised vist piirdusid umbes viiega. Esimesed kaks vagu tegime omaette nokitsedes ja juttu ajades, aga arvasime, et kahekesi koos tehes läheb kiiremini ja lõbusamalt. Tõestasime, et nii ongi. Me oleme Sandriga väga hea tiim! Sander tsiteeris mõnda aega mulle „Jääaeg“ filmi ja nalja oli kõvasti. Pärastlõunal ootasime, et aeg läheks natuke kiiremini ning hoidsime enda tuju üleval erinevate Eesti hittidega. Püüdke ette kujutada kahte varest, kes põllul kraaksuvad. Me vähemalt oskasime enda üle naerda. Kuna jutt on tõesti liiga pikaks läinud ja ma üldse ei pahanda, kui te lõpuni ei jaksanud lugeda, siis lõpetuseks kuulus hitt meie versioonis.

15 magamata ööd

olen elanud Surfersis ma

teinud suurt ja julma tööd

et mu keha pruuniks saaks

15 magamata ööd

olen istunud Gumtrees ma

ning nüüd lõpuks tööle sain.

15 magamata ööd

vaevlen lihasvalus ma

kuid koaalat ma ei näe.

Unustasin kirjutada, et täna oli väga tähtis päev. Esiteks meie esimene tööpäev Austraalias, aga ka esimene kord, mil mina sain sõita vasakpoolses liikluses. Võite kergendatult hingata, sest vastassuunda ma ei liikunud ning midagi paha ei juhtunud.

Uute ja loodetavasti lühemate juttudeni!

K&S