esmaspäev, 24. juuni 2019

Rubriik Sander võtab sõna - Mackay Duatlon 2019 ehk kuidas eestlane Austraalias poodiumile jõudis



Osalesin lõpuks oma elu esimesel duatlonil. Kohaliku Mackay triatloniklubi korraldatud üritus jäi mulle silma kohe kui Mackaysse jõudsime ning võtsin selle endale plaanidesse. Trennid on läinud enamvähem okeilt, täpselt nii nagu omapäi tehes minul ikka. Panen puusalt ja tunde järgi nii nagu heaks arvan 😊
Võistlusdistants oli sprint ning koosnes 4km jooksust, 24km rattasõidust ja 2km jooksust. Ei osanud võistluselt väga midagi oodata, aga ärevus oli ikka sees. Ma ei teadnud kohalikku taset ning lisaks paljudele muudele mõtetele tiirlesid peas ka read, et Mis siis saab, kui ma tulen esimeselt jooksult esimesena? Mis ma teen, kui ma rattarajal esimesel kohal sõitma pean?. Ütleme nii, et peas olin ma raudselt võiduks valmis 😂
Võistluspäeva eelsel õhtul mõtlesin täpselt läbi, mida ja kuidas teen. Varustuse ja ratta kontroll, et kõik korras ja olemas ning magama. Kuna äratus oli planeeritud kell 5 hommikul, siis soovisin vara magama minna, aga lõpuks jõudsin voodisse ikkagi alles natukene enne südaööd – mitte kõige parem enne varajast võistlust 😊
Jõudsime võistluspaika 6:30 ning õues oli külm! On ka hullemaid hommikuid olnud, kus olen kell 5:30 ärganud, et rattaga sõitma minna, kuid õues on 5 kraadi sooja. Võistluspaigas istusime natukene autos soojas ning peagi panin varustuse paika, kerge soojendus rattal ning juba kiire võistlusbriif ja stardipauk kõlas 7:30. 
Esimese jooksu tempo oli üsna malbe. Üks tugevam jooksja läks kõigilt kohe eest ära ning 1km peal hakkasid 2 järgmist konkurenti grupist eemalduma. Tundsin end hästi, kuigi pulss oli juba punases. Proovisin ennast mõttes maha rahustada ja pulssi alla saada. Tundus, et õnnestus, aga kui kellal pulsinumbreid vaatasin, siis olin ikka punases ja nii ta läks kuni vahetusalani. Vahetusalaga õnnestus paari konkurendiga vahe tagasi võtta ning läksime vahetusalast koos välja. Selleks ajaks oli jooksu esimesena lõpetanud vend juba ammu rattarajal, mõtlesin, et see on vist kõva vend ja teda ma enam ei näe. Rattaring oli 6km pikk ja tuli teha 4 ringi. Rada oli täiesti flat, aga üsna tehniline rohkete pöörete ja tagasipöörete pärast. Teadsin, et mu seljataga on üks ratta taustaga tuttav Mick ning ta püüab mu rattarajal kinni. Ei läinudki kaua aega, kuni ta must esimese 5km’ga mööda vuhises – vist enam ei mõelnudki tema kinnipüüdmisest. Tol hetkel olin ma viiendal kohal. Umbes 10km peal nägin eespool jooksu esimesena lõpetanud võistlejat, keda poleks eales arvanud, et kinni püüan. 13km peal möödusin temast ning olin neljas. Tundus, et jooks oli tema leib ja rattapeal nii hästi ei lähe. Möödudes temast mõtlesin, et pean järgmise 11km’ga temaga vahet võimalikult palju kasvatama, sest ta jookseb minust kiiremini. Sirgetel nägin enda ees ka varem mööda läinud Mick’i ning kuni rattadistantsi lõpuni tiirlesid mu peas ainult mõtted, et suurenda taga oleva vennaga vahet ning ära jää Mickist rohkem maha. Nii ka õnnestus ja teise vahetusalga võtsin Mickile kõvasti järgi. Võimalik, et oleks isegi mööda läinud, aga jalanõusid vahetades läks reis krampi ning pidin korraks venitama jääma.
Õnneks sain ennast piisavalt korda, et liikuma hakata ja paarisaja meetriga andis ka kramp järgi ning sai keskenduda jooksule. Võistluse lõpetas 2km jooks. Teadsin, et see tuleb täiesti punases jooks, sest distants on nii lühike ning jaksan kannatada küll kui vaja. Mick oli minust u 200m kaugusel, ning tundus, et ma liigun järjest lähemale talle. Mõni päev enne võistlust olin mõelnud, et äge oleks võistlusel kellegagi lõpusprindiga kohapeale mõõtu võtta ning olles nüüd rajal Micki seljataga, olin ma 100% kindel, et nii ka läheb. 1km tagasipöörde punktile lähenedes olin ma tal juba täiesti seljataga. Mul oli üsna raske ning seda võis mu näost ka lugeda. Teadsin, et Mick näeb mind korraks tagasipöördel ja plaanisin talle natuke vaimset terrorit pakkuda ning tegin hea näo pähe, et ta näeks kui kerge mul on 😂
Pärast tagasipööret hoidsin korraks ta seljataha, sest teadsin, et siit tuleb veel lõpusprindiks valmistuda. Mine võta näpust... Üsna ruttu sai selgeks, et tema lõpusprindile ei mõtle ning ma läksin oma teed. Tundus, et tal oli ikka väga raske. Võtsin jalad kõhu alt välja ning lõpule lähenedes  vaatasin veel seljataha, et äkki ikkagi saab lõpuspurti teha, aga ei, Mick oli kaugel. Ületasin finišijoone kolmandana ja tundsin end hästi. Tundsin, et mul oli veel sees jõudu varuks, aga kuna tagantpoolt keegi mind ei ohustanud ning esimesed kaks olid kaugel kaugel, siis ei pidanud vajalikuks end ribadeks joosta. 
Õnnitlused, pildid tehtud pakkisime asjad kokku ja kodupoole. Nii kummaline tunne on ikka vara vara hommikul võistelda. Selleks ajaks, kui ma tavaliselt nädalavahetusel ärkaksin, on mul juba võisteldud. Arvestades, et trenn ei käi korrapärase plaani järgi praegu, siis võib kolmanda koha ja tulemusega isegi rahul olla. Mitte, et duatlon väga palju triatlonist erineks, aga hea tunne oli elu esimesel duatlonil kolmas koht võtta ning veel välismaal 😁
Tegemist oli ka Mackay triatlonihooaja viimase võistlusega ning nüüd kuni septembri lõpuni on siin selles osas vaikus majas. Edasi on nii, et tagasi trenni, et vormi vähemalt mingilgi tasemel hoida ja sügisel teadlikumalt ja keskendunumalt juba uute väljakutsete poole!

S


Sparky oli esimesena kohal
Väljakutse korraldajatele - palun kirjuta maailma karvaseimale jalale mu võistlusnumber.
Päike alles tõusis, kui mul juba soojendus tehtud oli.
Tähelepanu, valmis olla, START!

Esimese jooksuringi lõpp


Sparky oma kohale tagasi ja viimasele jooksuringile.
Jooksurada läks üle silla.
Unes nähtud lõpuduell uhkes üksinduses.
Mick õnneks väga kurb vist ei olnud, et ma temast enne finišeerisin.


Esikolmik.


Fänni võtsin ka võistlusele kaasa.


pühapäev, 16. juuni 2019

Laupäevane seiklus ehk Eungella National Park

 

Olime juba mitu nädalavahetust ilusat ilma oodanud, et Eungella National Park’i külastama minna ja eile oli see õnnelik päev, kus sooja oli hea Eesti suveilma jagu ja minekuplaan sai teoks. 
Enne teeleasumist käisime turul, kus pakutakse ainult kohalikku head ja paremat. Turg toimub igal laupäeval kella poole seitsmest kümneni ja ütleme nii, et ootused olid kõrgemad kui reaalsus. Tahtsime osta marju ja midagi mõnusat hommikusöögiks, aga kahjuks tulime tühjade kätega ära. Ma arvan, et kui oleksime läinud teistsuguse mõtteviisiga ja plaaniga osta näiteks nädalavaru köögivilju, siis oleks saak tõeliselt korralik olnud. 
Järgmine kiire peatus oli rattapoes, et Sander saaks Sparky’le järgmise nädalavahetuse võistluseks viimase lihvi anda. Seega võib kindel olla, et järgmine nädal te blogilugemisest ilma ei jää :) 
Kui olime oma linnatoimetused ära toimetanud, siis panime Google Maps’i kirja Finch Hatton Gorge ja seiklus võiski alata. Sõit oli endiselt piltilus ja tunnike teelolemist ei tundunud üldse pikk. Praegu on suhkruroo korjamise hooaeg ka, seega nägime nii korjetööd, vagunisse laadimist, “suhkrurongi” sõitmist kui ka tehaseid, kus töötlusprotsess toimub. 
Olime peaaegu kohale jõudnud ning saime esimese ja viimase ehmatuse selle seikluse jooksul. Matkarajani oli veel umbes 2,5km minna, aga nägime juba eemalt, et tee on eest täitsa vett täis ja sillapinda ei paista. Esimene mõte oli, et me ei tulnud nii kaugele selleks, et kohe tagasi koju minna. Parkisime auto ära, hindasime olukorda ja kuna vesi polnud sügav, siis jätkasime oma seiklusega. Meiega samal ajal jõudis üks auto veel, aga kuna nemad olukorda hindama ei läinud ja ilmselt teel olevast veest ära ehmusid, siis pöörasid nad otsa ümber ja läksid tuldud teed tagasi. Selliseid veeületusi tuli veel paar korda ette, aga enam me end neist heidutada ei lasknud ja sõitsime edasi. Teede seisukord oli kehv ja hullem kui Paides. Kes Paides on käinud, see teab hästi, et piltlikult öeldes algab linn sealt, kus asfalt otsa saab. Samas tuleb olla tänulik, et sinna üldse tee viib, sest keset mittemidagit on imeilus loodus, mis on soovijatele kättesaadavaks tehtud ja kui seda auklikku teed seal poleks, siis me ei teakski, et selline koht eksisteerib. See lause on siis ikka rahvuspargi, mitte Paide kohta :D Aga noh, samas kui kodulinna teed ei viiks, kas seal siis üldse oleks linn?
Otsustasime, et kuna oleme pika sõidu ette võtnud ja ilmselt sinna kunagi tagasi ei lähe, siis käime matkaraja täispikkuses läbi ja ei jäta ühtki hetke nautimata. Loodus oli ilus – vihmamets, veekaskaadid, kosed, pidev veekohin ja puhas õhk (ärge naerge, see on päriselt väga suur väärtus!). Matkarada oli päris lihtne ja erilist pingutust ei nõudnud. Rada oli edasi-tagasi umbes 5km pikk ja infotahvli kohaselt peaks see seiklus 1,5-2h aega võtma. Tee oli heas korras, aga nõudis tähelepanelikkust, sest pinnas oli märg ja libe ning mullasegune teekond asendus vahepeal kivide ja treppidega. Ühel hetkel sai tee otsa ning selle jätkamiseks tuli läbi vee minna. Vesi oli madal ja selle ületamiseks olid võimalused väga head – hüppa kivilt kivile või tee puutüvel tasakaaluharjutusi. Me valisime mööda kive ronimise, saime ilusti hakkama ja vette ei kukkunud. Kuna me kumbki vigastusi saada ei tahtnud, siis pidi olema üsna ettevaatlik, sest kivid olid ebatasased ja mõned neist võisid kergesti liikuda. Edasi oli tee peaasjalikult treppidest ülesmäge ja olimegi sihtkohta jõudnud.
Rahvast väga palju ei olnud ja nii me seal mõnda aega istusime ja mõtlesime, et elu on ilus ja see on ikka nii vägev, et meil on võimalus sellist eluseiklust kogeda. Vahetult enne ära minemist otsustas Sander minna sinna, kuhu ei tohiks (infotahvlil oli eriti suur hoiatus meestele vanuses 18-30, sest just nendega on seal kõige rohkem õnnetusi juhtunud) ja leidis kose, mis tegelikult ongi kogu selle ilu tekitaja sealkandis. Tagasiteel käisime ka madalama kose juurest läbi ja seal oli see veekohin veelgi võimsam ja vägevam. Kogu matk võttiski meil umbes kaks tundi, sellest puhast matkamist oli tunduvalt vähem, aga me võtsime kõvasti aega peatumiseks ja lihtsalt kivil istumiseks ning kõige meeldejätmiseks.
Koduteel tegime peatuse kaamli ja eesli juures, kellest said Sandri uued kohalikud sõbrad ja ma käisin sidruniraksus, sest härra pidas auto kinni ja andis korralduse koju vähemalt üks ilus sidrun tuua. Ilusad sidrunid olid otsas, aga midagi ma ikka sain ja nüüd peamegi degusteerima, kas maitsevad ikka hästi.
Õhtul elasime videovahendusel kaasa oma sportlastest sõpradele, kes Otepääl poolpikka Ironman’i tegid. Kõik on nii supertublid ja uhke oli vaadata, kui suuri tegusid on inimesed võimelised tegema. Kohapealne melu ja kaasaelamine on ikka hoopis teine, seega järgmisel suvel oleme mõlemad Pühajärvel platsis. Üks kindlasti võistlemas ja teine toetamas (kui triatlonihullus võimust ei võta ja mind rajale ei saada). 

Järgmisel nädalavahetusel räägime jälle!
K&S
Suhkruvagunid 

Siis kui vesi üle "silla" on


Matkarada


Veetakistus






Wheel of Fire Cascades 

Araluen waterfall



Sander ja ta uued sõbrad
Kuskil seal mägede keskel oli meie seiklus
Suhkrutehas
Nagu näha, siis suhkruroog on suts pikem kui mina.

esmaspäev, 10. juuni 2019

Räägime rahast.

Nagu minuga ikka juhtub, siis ka selle postituse kirjutamiseks olen päris palju hoogu võtnud. Aga kuna täna mul tööpäeva pole, sest New South Wales’is on kuninganna Elizabeth II sünnipäeva puhul riigipüha, siis sain mina ka ühe puhkepäeva lisaks ja midagi kasulikku võiks siis ju ometi teha. Queenslandis tähistatakse selle proua sünnipäeva riigipühaga hoopis 7.oktoobril, aga selleks ajaks oleme me ilmselt juba sellele osariigile või töökohtadele head aega öelnud ja pikk nädalavahetus enam nii tore pole. Tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. 
Ma ei tea kedagi, keda raha ja sellega seonduvad teemad külmaks jätaks, seega mõtlesin natuke rääkida rahaasjadest. Küll aga ei räägi palgast, vaid hoopis sellest, mis meil see suur seiklus maksma läks, millega aprillis Sydney’st alustasime. Tähelepanu, summad on kahepeale, kui ei ole öeldud teisiti.
Ma olen täpselt see inimene, kes kasutab ikka veel telefonis valuutakalkulaatorit, sest ma lihtsalt ei oska seda rahakurssi koguaeg peast arvutada ja keegi peab ju ometi neid äppe kasutama, mis elu lihtsamaks teevad. Äkki teie olete valuuta konverteerimises paremad, seega ütlen, et $1=0,61EUR ja $10=6.16EUR.

Distants:u 2500km Sydney’st Cairns’i + 760km tagasitee Mackay’sse ehk 3260km.
Tegime oma teel ka väikeseid kõrvalepõikeid ookeaniäärsetesse linnakestesse, aga umbkaudu nii ta tuli.
Teel oldud aeg: 20.aprill – 29.aprill – 30.aprill (Sydney – Cairns - Mackay)
Me ei läinud sõitmisega hulluks ehk ei alustanud hommikul kell kuus ja ei lõpetanud südaööl. Tegime täpselt nii nagu tahtsime, peatusime teel olles mitmetes kohtades, võtsime aega lihtsalt nautimiseks ja avastamiseks. 
Kütus: $582,18 ehk 359EUR
Tankimispeatusi ette ei planeerinud ja kui juhtus, et pidi tankima tavapärasest kallimas kohas, siis pirtsutama ei hakanud ja panime paagi ikka täis.
Söök: $562,28 ehk 350EUR
Kuna meil autos mingit veekeetjat või pliiti polnud, siis vähemalt korra päevas käisime kuskil kohvikus söömas, lisaks ostsime toidupoest puuvilju ja näkse, mida autosõidu ajal lihtsasti süüa saaks. Ja kui vahepeal hästi palav oli, siis ostsime tanklast jätsi, missest, et see maksis sama palju kui toidupoes jätsi nelipakk. 
Majutus: $484 kahele ehk 298EUR
Kuigi Mackay’sse jõudsime aprilli viimasel päeval, kolisime oma uude koju alles 10.mail. Kuna Mackay’s ei tahtnud päris suvalises pargi parklas elada, siis sõitsime igapäevaselt u 20km linnast välja puhkealale (ja järgmisel päeval linna, sest kaubanduskeskus oli mu kontor). Queensland’is on autos magamine tunduvalt karmimalt reguleeritud ja me ei tahtnud trahviga riskida. Samas kui ma praegu elutoa aknast välja vaatan, siis on siin juba viimased nädal aega üks matkaauto “elanud”, nii et ilmselt oleks meie ka rahulikult siinsamas elamisega hakkama saanud. Kuigi elasime päris mitu ööd autos, siis mingi hetk otsustasime paariks ööks hostelitesse minna, seega meie ainus majutus oligi viimases sihtkohas oma “päris kodu” oodates.  

Raha osas veel nii palju, et elu Mackay’s on ikka kõvasti odavam kui Sydney’s. Seal maksime iganädalaselt $475 dollarit üüri ja ühistranspordile kulus igal nädalal vähemalt $60, lisaks maksime kord kvartalis elektriarvet, mis oli u $200 ning igakuiselt kulus pesupesemisele vähemalt $50. Pluss kõik lõunasöögid, mis meil polnud kontorisse kaasa pakitud, pärastlõunased turgutavad kohvid või spontaansed hommikusöögid kohvikutes. Juba ainuüksi nende kulutuste pealt säästame kumbki järjekordselt vähemalt $30. 
Nagu juba ütlesin, siis siin on elukorraldus palju soodsam. Nädala üür on $200 (sh elekter, internet ja pesupesemine), ühistranspordile ei kulu sentigi ja väljas söömas praktiliselt ei käigi. Ma kusjuures arvutasin kokku, et me maksime Sydney’s ikka megapalju üüri (elasime korteris peaaegu 27 nädalat), kuigi meil oli väga hea hinna ja asukohaga korter, on see Eesti mõistes ikka päris jõhker summa ja selle raha eest saaks kindlasti kas või Tallinna südalinnas avaras korteris rahulikult elada. Ehk siis veidi üle poole aasta Maroubra korteris elamist maksis meile $12620 ehk 7780EUR. Niimoodi on seda numbrit ikka väga uskumatu vaadata. Kindlasti ei olnud Sydney meie jaoks see koht, kus elades saime mõnusalt raha koguda, pigem suur osa teenitust läks ikka pigem elamisele.

Selleks korraks siis rahajuttudega kõik ja kui on veel midagi, mida ma ei kirjutanud, aga teid huvitab, siis andke teada. 
K&S

Pildimaterjali (veel vähem teemakohast :)) meil pole, aga ükspäev koju tulles ootas meid selline üllatus uksematil. Või kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see igati teemakohane pilt, sest selles litritega kotis oli hunnik sente.

Sam ehk Sander!

pühapäev, 2. juuni 2019

Rubriik Sander võtab sõna - Mackay Marina Run




Videole lisaks kirjutan natukene kuidas mul Mackay Marina Run’il läks. Kuigi olin telekast selle ürituse reklaami näinud, siis ei olnud ma seda endale teadvustanud ega tähelepanu pööranud. Ühel hommikusel rattaveeremisel kutsusid kohalikud triatleedid mind sinna jooksule ja mõtlesin, et miks mitte. Registreerisin ära ja tehtud. Teadsin, et reisimisega tekkinud trennipaus midagi head oodata ei luba, aga vahepeal tuleb teha asju ka just for fun. Niipalju oli küll mõistust peas, et poolmaratoni ei läinud jooksma ja piirdusin 8km jooksuga. Õnneks jõudsin enne starti mõned jooksu- ja rattatrennid ikka teha. Õnnetuseks suutsin ühes intervall trennis säärtele haiget teha ning kõndisin mitu päeva nagu oleks seesamune püksis. Kompressioonsääriste ja spordigeeliga õnnestus võistluspäeva hommikuks üsna okei seis säärtega saavutada ning sai vähemalt okei tundega starti minna. Start oli vara, kell 7 hommikul. Siin on see normaalne ja mõne pikema ürituse puhul ka Eestis normaalne, aga minu jaoks on see mitu tundi liiga vara. Ajasin siiski end enne viite ülesse, valasin söögi kõrist alla ning suundusime juba võistluspaiga poole. Olen varem korduvalt võistluseelse toitumisega puusse pannud ning ega seekordki väga hästi ei õnnestunud. Oleks pidanud ca 45min varem sööma, aga elasin üle ja seekord raja ääres ei oksendanud 😅
Nagu arvasingi, siis hommik oli ebamugav mu jaoks – unine, külm. Võistlusnärv oli ka sõber. Olin enda jaoks numbrid 2018 hooaja põhjal kirja pannud, kuid andsin endale mängimisruumi, sest vorm ei ole kindlasti sama hea, kui ta oli eelmine aasta. Kiire soojendus, maailma parimalt fännilt edusoovid ja käiski juba start. Panin puusalt mingi plaani ka paika, et jooksen 5km läve piiril ja viimased 3km suudan piirajas joosta. See plaan läks kohe lõhki, sest stardipaugust alates jooksin juba punases, aga püüdsin end hoida punase alumises otsas ning viimased 2km läks siis pulss piirajasse. Sääred tegid valu, aga ei midagi väga hullu. Seatud tempo eesmärki ma ei saavutanud, aga andsin siiski endast parima. Päris 110% rajale ei jätnud, aga tunnen, et tehniliselt/taktikaliselt väga okei sooritus. Vorm on see, mille taha täna tulemus jäi. Ütleme nii, et kiiremad Eesti poisid jooksevad sama ajaga 10km kui mina siin 8km 😁 Kuigi ma kohta püüdma ei läinud, siis 386 jooksja seas andis aeg 36:22 mulle meeste arvestuses 16.koha ja üldarvestuses 21.koha.  Oma vanusegrupis uhke 2.koht! Eestis pole kunagi jooksuvõistlustel sellist possat saanud, aga eks võistlus oli väiksem ka kui näiteks SEB sügisjooks.
Viimase 2km jooksul suutsin veel 4-5 pead võtta ja oma kohta parandada ja oligi juba finiš. Esimene asi, mis tundsin pärast finišeerimist olid mu sääred, mis olid taas sama hullud, kui pool nädalat tagasi trennist tulles. See selleks, aeg parandab 😀Krabasin banaani, vee ja suundusime üsna kohe auto juurde, kus tegin kiire lõdvestuse ja venituse ning kella kaheksaks oligi juba kõik läbi – suund kodu poole. See päris äge tunne, kui kell nii vähe alles ja oled jõudnud nii palju juba ära teha. 

Järgmiste võistlusteni!

S


Võistlusmaterjalid võtsin eelmisel päeval


Stardiala ja lõpusirge- Mackay Marina
Kiire ja kerge venitus - ei teadnudki, et jalg nii kõrgele tõusta suudab
Stardiga läks kiireks ja paar minutit enne jõudsin õnneks koridori ka
Mu suurim fänn ootas kannatlikult
Viimane sirge enne finišikoridori
Done and dusted!