Kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on!

Laupäeva hommikul hakkasime sõitma Gold Coastile. Poolteist tundi bussi- ja rongisõitu ning kohal me olimegi. Gold Coastile kohale jõudes ja bussiaknast ookeani nähes jättis süda vist küll paar lööki vahele. Raske oli uskuda, et see on päriselt. Et päris ausalt olemegi kullarannikule jõudnud. Esimesel päeval me siin suurt midagi ei teinud. Saime majutuse ja tegime kesklinnaga natuke tutvust.

Järgmine päev oli juba natuke sisutihedam. Või siis mitte. Jätsime oma majutuskohaga head aega ja kolisime ühte korterisse, mis asub Surfers Paradise rannast kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Täiuslik, kas pole? Jagame korterit veel kahe eestlasega, seega on korterirent ka taskukohase hinnaga. Aknast paistab linnasiluett (loe pilvelõhkujad järjest reas) ning päike ja palmid tervitavad ka. Majutuskoht üle vaadatud, suundusime randa. No tõesti, see on paradiis. Käisime esimest korda elus ookeanis ka. Lained olid mõnusalt suured ning rannavalve andis pidevalt märku, et ujumisala nihkub või tuleb liikuda kaldale lähemale. Rääkides meie tänasest rannakogemusest, siis võib öelda, et kes arvab, et Pärnu rannas on jubemõnus ja lained on suured, siis tulge siia ja arvake uuesti. Siin on palju ägedam! Minul isiklikult oli laintes raskusi, sest lained käisid korduvalt üle pea ja kui sain astuda ühe sammu edasi, siis lainega liikusin kolm tagasi. Ja kas teate seda soolalahust, mida kurgu kuristamiseks tehakse? Korrutage see vähemalt kolmega ja saate teada, kui soolane see vesi siin on. Kuna minul käisid lained rohkem üle pea kui Sandril, siis mina sain korduvalt vee soolasusest aimu. Aga see on pisiasi võrreldes sellega, kui mõnus see paradiis siin ikkagi on!

Suure päevitamise ja vees solberdamise vahepeal peatus meie nina all mingisugune Aasia võttegrupp. Me ristisime nad jaapanlasteks, aga tegelikult me ei tea, mis riigist nad olid. Igatahes saime kaks sekundit kuulsust, sest lisaks linnasilueti vaatele filmiti meid ka. Küll need eestlased on ikka ilusad, et neid filmida tahetakse, eks?!

Ahjaa, harrastame Sandriga vist kujundpäevitamist ka. Sander on pooleldi laiguline ja minul sääred näiteks päikest eriti ei saanud, aga jalalabad ja pahkluud on täiesti kõrbenud. Ja üldse, tuleb välja, et ühtlaselt me päevituda ei oska. Homme lähme uuele katsele ja ehk saame ühtlase jume. Südamerahuks ütleme, et me kasutame päikesekaitsekreemi faktor 30, seega anname endast tegelikult parima, et leida tasakaal kõrbemise ja ilusa pruuni jume vahel.

Ajavahe annab vist ka endiselt tunda või oleme me lihtsalt vanaks jäänud või kolmas variant, et hommikupäike mõjub põhjamaa inimesele äratuskellana. Õhtul kell kümme hakkab uneaeg. Ja meie, kui teada tuntud kuldmagajad, ärkame hommikul kell seitse. Imesid juhtub, ma ütlen!

Vahepeal olime autootsingutel, leidsime ühe, kuid see leidis uue omaniku enne, kui me reageerida jõudsime. Natukese aja pärast leidsime netist puhtjuhuslikult ühe ideaalse auto. Käisime õhtul vaatamas ja kaks päeva hiljem ostsime selle ära. Tegelikult sai diil tehtud juba esimesel õhtul, aga eile käis omanik mehaaniku juures ja tegi paar asja korda. Igatahes saime väga hea diili. Üldse ei nurise. Nii, et nüüd on veel töö leidmine jäänud. Pole midagi öelda, hetkel sujuvad asjad päris hästi.

K&S