Laenatud kilomeetrid said otsa

Kas teate seda tunnet, kui Sul on toredad plaanid tehtud ja valmistud oma unistuste päevaks? Meil täpselt pühapäeval nii oligi. Plaanisime minna ühte koske vaatama, mis on nii metsa sisse ära peidetud, et ainult kohalikud oskavad sinna minna. Üks kohalik näitaski meile kaardil ära, kus sihtpunkt asub ja me olime valmis seikluse vastu võtma. Pikk jutt lühidalt on see, et jõudsime vist isegi õigesse teeristi, aga see, kuhu autoga oleks edasi pidanud sõitma oli ilmeksimatult eramaa ja seal me paarutada ei tahtnud. Pöörasime otsa ringi ja tulime sama targalt tagasi. Muutsime veel natuke marsruuti ja Sander näitas oma rattaradasid, mida ta nädalavahetuse hommikuti sõitmas käib.

Kuna plaanid olid tuksis, siis mõtlesime, et mis seal ikka, teeme oma nädala toidušopingu ära ja siis tutvume hoopis kodukandiga. Nali meie kulul, sest poest tagasiteel hakkas auto tõrkuma ja parempoolne esiratas keeldus edasi liikumast. Õnneks me päris keset teed ei olnud, aga pooleldi bussipeatuses küll, täpselt napilt umbes 20meetrit enne parkimiskohti. Sander oli juba pikemat aega autoga sõites rääkinud, et raudselt kukub ratas varsti alt ära, sest ükski normaalne auto ei peaks sellist häält sõites tegema. Isegi samal hommikul ja kusjuures isegi umbes üle tee sellest kohast, kus me olime sunnitud pidama jääma, ütles Sander, et tal on selline tunne, et selle auto eluiga enam pikalt pole. Ma üritasin vapralt hambad ristis naeratada ja öelda, et Sander ajab hullu juttu ja veame ilusti oma Austraalia aja lõpuni selle autoga välja, sest ma ei tahtnud sõnagi kuulda sellest, et jälle peame hakkama autoremondi eest dollareid tuulde loopima.

Igatahes auto enam edasi ei liikunud ja Sander ütles, et tal oli ammu tunne, et sõidame laenatud kilomeetritel. Küllap sai laenutustähtaeg läbi ja tuleb vaadata, mis edasi saab. Igatahes, hakkasime puksiiri otsima, kes ka pühapäeval töötaks, sest kuna me auto ei liikunud, siis sleppi meid võtta ei saanud. Puksiir leitud, $110 dollarit kilomeetrise puksiirveo eest makstud ehk jäigi üle vaid abi ootama jääda. 

Nii irooniline kui see ka pole, siis auto jäi pidama kodust 1,4km kaugusele, mis oli õnneks piisavalt lähedal selleks, et kirjutada majaperenaisele, et kas ta saaks meid toidutavaariga peale korjata. Miskipärast ütlesin just vahetult enne poodi minemist Sandrile, et võiks seekord niiviisi teha, et nädala sees poodi minema ei peaks ja järgmise söögivärgi peaks alles nädala pärast ostma. Seega oli meil hunnikuteviisi puuvilju ja muud rasket kraami, mida nädala jooksul vaja võiks minna. Pereema viis minu koju ning Sander jäi puksiiri ootama. Kuna mul oli mustmiljon kodinat, pluss igasugune sodi, mis autosse kogunenud oli, vaja tuppa toimetada, siis olin ma omadega ikka täiega hädas. Pereema aitas küll asju tuppa tuua, aga  eks krabasin endale ikka kõige rohkem ja raskeimad asjad. Majast möödujatel võis olla huvitav vaadata küll, kuidas kahe suure ostukoti, arbuusi ja piimapudeliga tüdruk seisab nõutult keset hoovi kui kartulikoti põhi üles ütleb ja kartulid mööda hoovi ringi veerema hakkavad. Sellisel hetkel mõtlesin küll, et kas saab kuidagi veel paremaks minna? 

Igatahes, auto juurde tagasi tulles, siis hiljem selgus, et tagurpidi liikus auto ilusti. Aga ma natuke arvan, et kodu juurde tagurdamine oleks liialt veider ja ohtlik olnud, missest, et tee ainult otse läheb. Sandri ülemus soovitas auto viia ühe töökoja juurde, kus tal natuke käpp sees on. Sealt pidime siis esmaspäeval teada saama, mis autost saab. Sander ütles kohe remondimeestele, et ärgu nad midagi tehku, sest meil ei ole huvi seda autot parandama hakata või uute regopaberite ja kindlustustega tegelema hakata. Lihtsalt öelgu, mis viga, kui kulukaks see läheks ja seejärel otsustame, et kas on mõtet see auto liikuma saada või kommiraha eest maha müüa. Aga noh, nagu postituse alguses aru saite, siis tee veel plaane ja need lendavad peapeale. Täna helistatigi Sandrile, et auto on valmis, tule maksa $215 meile ja saad koju sõita.  Sander on rahulik küll, aga selle uudise peale purskas ta tuld nagu lohe ja valmistus sõjaks. Pikk jutt lühidalt oli see, et ta läks pärast tööd veel uuesti (telefonis jauras ka sada aega nendega enne) neile seletama, et me ei tahtnud seda autot parandada, vaid saada indikatsiooni, et mis viga ja palju see maksma läheks. Nemad oma viga ei tunnistanud ja lahenduseks pakkusid, et võtavad siis poldid uuesti välja. Maailmatasemel kompromiss ja klienditeenindus missugune.  See tundus nii ebaratsionaalne, et lihtsam oli see raha ära maksta ja eluga edasi minna. Nüüd hakkame auto müümisega tegelema ja loodame, et keegi tahab ta kas või juppideks osta ja saame sellele teemale joone alla tõmmata. Müügikuulutusse kirjutame kindlasti, et hea ja vastupidav auto, meid pole kunagi alt vedanud. … või noh, ühe korra vedas, enam edasi ei sõitnud ja seepärast müümegi. Aga muidu igati usaldusväärne ja ruumikas nii, et saad kogu elu sinna sisse pakkida ja telgi või hotellitoa asemel kasutada.

Eks vaatame, mis üllatusi elul veel plaanis on ja usaldame edaspidi rohkem oma sisetunnet, sest nagu näha, siis see ei valeta kunagi! Ja et kõik nii negatiivne ei tunduks, siis hea on see, et kõik see trall juhtus kodule nii lähedal, mitte 50km eemal kuskil metsa sees koske otsides :)

K&S

Ühel õhtul käisime tapas'te restoranis ja premeerisime ennast churrode ja pavlovaga.

Mackay Marina

... vist on mõõn 

... siis kui auto otsustas, et kilomeetrid said otsa ja koostöö võib lõppeda