Austraalia 2.0: Teekond Sydney'st Cairns'i

Viimane kord kui rääkisime, siis olime just New South Wales’iga lõpetanud ning alustamas oma teed Queesnland’i suunas. Ütlen kohe ära, et teine pool reisist panustasime rohkem sõitmisele ja natuke vähem ühes kohas tsillimisele. Sellegipoolest peatusime mõndades kohtades ja vaatasime, mis Austraalial meile pakkuda on.

Kohe pärast Byron Bay’d tuli Gold Coast ja Brisbane, millest küll läbi sõitsime, aga ei peatunud. Eelmine kord kui Austraalias elasime, alustasimegi oma seiklust just neist kahest linnast. Maandusime tookord Brisbane’s ja paari päeva pärast kolisime Gold Coast’ile. Mõtlesime küll korraks, et äge oleks näiteks Surfers Paradise’le sõita ja vaadata, kuskohast see rannaelu meil eelmine kord alguse sai, aga samas olime seal varem juba päris pikalt elanud, seega jätsime selle plaani teoks tegemata. Nägime kaugelt linnapanoraami ja isegi see tekitas korraks koduse tunde. Brisbane’st läbi sõites tulid ka kõik tuttavad kohad meelde, aga kumbki meist ei tundnud, et tahaks sinna linna paariks päevaks jääda ja teelolemisest puhata ja linnaelu elada. Seega oli järgmiseks peatuseks planeeritud Noosa. Sealgi olime eelmine kord põgusalt olnud ja mida lähemale sellele linnakesele jõudsime, seda rohkem tuli meelde, et tegemist oli ringteede kuningriigiga, sest isegi Euroopa Liidu seadused ei nõua teedele nii palju ringteid, kui seal neid oli. Igatahes oli linnake endiselt täpselt sama mõnus, missest, et seekord päikest ei paistnud ja ainult lakkamatult vihma kallas. Seiklesime läbi rahvuspargi vihmametsas mõned kilomeetrid ja veendusime, et loodus on ikka võimas küll.

Noosa’lt viis meid tee edasi Hervey Bay’le. See pole enam ammu üllatus, et ka seal oli imeilus rand nagu me oleme harjunud Austraalias nägema. Vesi oli peegelsile ja mitte ühtegi lainepoegagi ei olnud. Silmapiir oli lõputu ja noh, imeline! Ma teadsin juba mõnda aega, et My Kitchen Rules’i võitjatel Dan’il ja Steph’il on seal väike kohvik ning kui me juba seal olime, siis läksime käisime sealt ka läbi. Kuna kaks järjestikust päeva oli olnud pigem vihmane, siis nautisime täiega neid üksikuid päikesekiiri, mis selles linnakeses meie peale paistsid ja jätkasime teekonnaga. Õhtuti läks ilm alati natuke ilusamaks, seega nägime maalilisi päikeseloojanguid.

Ühel hommikul ütles Sander, et tal on vastupandamatu soov süüa pannkooke. Kuna me nagunii plaanisime Mackay’st läbi sõita, siis otsisin pannkoogikoha välja, et Sander oma soovitud pannkoogid saaks. Seoses sellega leidsime ka Bluewater Lagoon’i, mis on põhimõtteliselt nagu õues asuv väike veekeskus. Seejuures raha nad sissepääsu eest ei küsi ja seal saab leige veega dušše ka kasutada. Seega võit missugune, Sander sai pannkoogid ja me mõlemad saime natuke vee ääres lebotada ja korralikke pesemistingimusi nautida.

Mackay ümbruses on tohutult suhkruroo põldusid, üks ei jõua lõppedagi, kui juba uus algab. Ja need mäed, need ei saanudki otsa. Koguaeg vaatad, et nii võimsad ja põnevad näevad need välja ja ühel hetkel taipad, et sõidame päris tihti neist ka ise üle. Vägev värk, ma ütlen!

Rohkem me suuremaid peatusi ei teinudki, sest ma pidin juba esmaspäeval uuesti tööle hakkama ja kuna levi on teel olles ebastabiilne, siis tahtsime kiiresti paikseks jääda. Töö asjadega läks selles suhtes hästi, et kuna jõudsime Cairns’i alles poolest päevast, siis sain tööga teisipäeval alustada. Mida lähemale Cairns’ile jõudsime, seda vähemaks jäi suhkruroo põlde, kuid need asendusid banaanikasvandustega.

Teel Cairns’i tegelesime aktiivselt koduotsingutega ja olimegi kohe kella kaheks planeerinud esimese korteri vaatamise. Kodu, mida esimesena vaatasime, oli väga ilus. Uhiuus maja, puhas tuba ja rahulik piirkond. Majaomanik oli korealane, kes on viimased kümme aastat Austraalias elanud (sellest kolm Cairns’is) ja töötab kokana. Teine majakaaslane oli ka korealane, seega oleks me seal ainsad eurooplased olnud, mis poleks tegelikult halb variant olnud. Kuna tal pidi õhtul veel keegi tuba vaatama tulema, siis jätsime otsad lahtiseks ja lubasime õhtul uuesti suhelda. Kuna otsest edasist plaani polnud, tahtsime ära näha, kus ja milline on rand. Suur oli me üllatus, kui vastu vaatas poripruun vesi ja tekkis hirm, et sealsamas kaldalgi võivad krokodillid elada.

Teadsime, et Palm Cove’i piirkond peaks olema kenam ja leppisimegi sinna kohe ühe kodu ülevaatuse kokku. See oli samuti tuba, seekord siis korterist, mitte majast. Asus ta uhkes kuurordis, mis oli tõesti ilus ja tekkis kohe küsimus, et ega see nädala rent tegelikult mitte ühe öö eest pole. Kogu ala oli hästi turvaline, ustest pääses sisse vaid uksekaartidega, meie kasutada oleks olnud ka bassein, spaa ja spordisaal. Korteris elasid pakistani rahvusest mees ja tema elukaaslane, umbes kuuekümnedates kohalik naisterahvas. Korter oli ikka paras tikutops, rääkimata sellest toast. Sinna mahtus täpselt voodi ja jäi veel pool meetrit vaba ruumi, et ühest toa otsast teise kõndida. Lubasime ka nendega hiljem suhelda, sest olime õhtuks veel kolmandagi kohtumise kokku leppinud. Kuna aega oli, siis läksime vaatasime maja taga asuva ranna ka üle. Meie üllatuseks oli see täpselt sama pruuni veega rand, milles mitte grammigi ilu ei olnud. Oleme kindlasti Sydney ja NSW’i helesiniste ja puhasta randadega ära hellitatud.

Läksime rannast ära, vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime praktiliselt samaaegselt, et läheme ära! Ükskõik kuhu, aga ära!

Saite õigesti aru, meie suur seiklus Cairns’i lõppes sellega, et meile ei meeldinud seal. Tegelikult juba esimesest hetkest, mil linna sõitsime, ei olnud suurt äratundmisrõõmu, et see on linn, kus tahaksime järgmised kuud elada. Sellegipoolest olime valmis linnale võimaluse andma, aga kui te oleks vaid näinud Sandri nägu, kui ta nägi, et Cairns ongi selline linn, mis on mudaveekogu ääres. See ütles kõik ja natuke rohkemgi veel ning aitas veenduda selles, et saagu mis saab, sinna me ei jää. Võib-olla tõesti tegime otsuse liiga tormakalt ja ainult justkui randade põhjal, aga vahel tunned ära, kui midagi pole sulle määratud. Jah, me oleksime võinud teha põhjaliku kodutöö enne kolimist, aga me ei teinud seda. Kas me kahetseme? Ei, kindlasti mitte. Missest, et sõitsime maha mitu tuhat kilomeetrit, oli see kõik seda väärt. Saime käia troopilisemas kliimas ja nautida kõrvetavat kuumust. Aga nagu aru saite, sinna me ei jäänud ja lahkusime sama päeva õhtul. Kuhu? Tol hetkel meil sihtkohta veel ei olnud, aga pöörasime auto nina tagasi ja hakkasime sõitma. Ei hakka valetama, kindlasti olime algul pettunud ja kordamööda korrutasime tagasitee esimesel sajal kilomeetril, et midakuradit, täitsapekkis ja kas oli ikka õige otsus selline kannapööre emotsiooni pealt teha. Aga sõitmist pooleli ei jätnud ja tagasi Cairns’i ei läinud.

Varsti saate teada, kuhu seiklus meid edasi tõi!

Õppetunni võrra rikkamad ja ei kahetse mitte ühtegi otsust!

K&S

Mida lähemale Cairns'ile, seda rohkem banaanipuid tee ääres oli. Banaanikobarad on peidetud neisse värvilistesse kottidesse ja iga puu küljes on vaid üks kobar.