Ajalootund Kaisa ja Sandriga.

Tänane blogipostitus kannab pealkirja ajalootund, sest me pole endast päris kaua aega märku andnud ja vahepealsed asjad kipuvad meelest minema, kui ma neid nüüd üles ei kirjuta.

Aastavahetusest pole midagi meeleolukat kirjutada, sest me läksime kell kaheksa magama ja kui hommikul ärkasime, oli uus aasta märkamatult kohale jõudnud.

Alustaks sellega, et meil oli siin vahepeal kuumalaine. See tähendab seda, et termomeetri järgi on sooja 45-47 kraadi, aga tegelik tunne oli 50+. Ilma naljata. Tuul ei toonud ka jahutust, sest seegi oli täiesti kuum.  Elasime selle ilusti üle, kuigi farmiomanik ütles, et ta on siin kogu oma elu elanud, aga nii kuuma ilma pole kunagi näinud. Raadiost kuulsime, et mitmetes kohtades purunesid kuumarekordid. Üks kukkunud kuumarekorditest oli aastast 1930 millegagi. Pärast tööpäeva oli külm dušš kohustuslik. Aga konks oli selles, et kraanist ei tulnud külma vett. Keerad kraani lahti ja sealt tuleb tulikuum vesi. Vabalt oleks võinud otse kraanist endale teevee saada. Nüüdseks on olukord stabiliseerunud. Esimesed päevad pärast kuumalainet oli erakordselt külm olla. Ikka nii külm, et hommikul panime dressipüksid jalga ja pusade kapuutsid tõmbasime ka silmadeni pähe. Kuigi tegelikult oli sooja vähemalt 25kraadi ehk hommikul kell pool kuus oli korralik Eesti rannailm. Aga ilmselt harjusime lihtsalt selle kuuma ilmaga ära. Hetkel on meil sooja nii neljakümne ringis koguaeg. Me ei kurda.

Nüüd hiljuti oli meil probleem veega. Nimelt on siin suured veetünnid, kuhu kogutakse vihmavett, et seda saaks kasutada. Aga viimasel ajal pole siin sadanud, seega tuleb meie majja mingeid imeteid mööda jõevesi. Mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Igatahes ühel hommikul avastasid meie majakaaslased, et veel on jube halb maitse. Andsid sellest kohe bossile teada ning ta tuli tegi asja korda. Tuli välja, et tõenäoliselt oli veetünni  sattunud surnud konn, sest vesi oli selles tünnis väga pikka aega seisnud. Nimelt pole siin korralikult sadanud alates eelmise aasta jaanuarist. Korralikult sadanud tähendab seda, et kuu aega jutti sajab ja nii saavad kõik veetünnid täidetud. Muuhulgas saime selle loo käigus teada, et Austraalia on teisel kohal maailma kuiveima kontinendi edetabelis.

Üks päev nägime esimest madu ka. Tähendab oleme kokkuvõttes näinud juba kolme. Esimene oli pisikene kokkukuivanud ussipoeg, kes nägi välja nagu kuivatatud kilu (ussikartjad, pange galeriis silmad kinni), ainult, et suts pikem. Teine, kellest on pilt (ussikartjad, ärge siis pilti vaadake), oli brown snake, kes on üks ohtlikuimaid madusid Austraalias. Vaatasime teda autost ja torkima ei läinud. Kolmas madu roomas meil siinsamas maja ees ning Sandri väitel oli see eelmisest palju suurem. Parem oleks, kui see madu meid ei ründaks, sest saime teada, et selleks ajaks kui me linna jõuaks, oleksime me vähemalt poolsurnud. Maod pidid Austraalias looduskaitse all olema, aga mulle öeldi, et hoolimata sellest, inimesed siiski tapavad nad ära, kui vaja. Sest pigem karta kui kahetseda. Lisaks pidi selle maoga nii olema, et kui Sa teda vigastad ja ta minema roomab, siis ta siiski tõenäoliselt sureb. Sest kui tema nahk saab vigastada, siis võib ta paar korda oma elu silme eest läbi jooksutada ja head aega öelda. Sander nägi üks päev päris mürgist red back ämblikku, mina teda ei näinud, seega ei oska pikemalt kommenteerida. Pilti meil ei ole.

Mõtlesin, et järgmine kord kirjutan teile inimestest, kelle farmis me töötame ning kellega me koos elame/töötame. Ma ei hakka teile lubama mitme päeva pärast postitus tuleb, sest internetiga on kehvad lood. Eestis on sügavas metsas suure kuuse all ka rohkem internetti, kui meil siinkandis. Seega uue jutuni!

K & S