Pärast mitut päeva teel olemist, otsustasime, et peatume paariks päevaks Brisbane’s. Kuna Brisbane on päris suur linn, kus elab 1,8 miljonit inimest, siis arvasime,et oleks üsna nadi endale igal õhtul leida parkimis-/magamiskoht. Broneerisime endale hosteli ning kohale jõudes tekkis väike kahtlus, et ega me ometi hinda valesti ei vaadanud. Siiski mitte. Hostel asus Brisbane’i südalinnas ja hinna-kvaliteedi suhe oli paigas ning asukoht oli ülisuur boonus ja meeldiv üllatus.
Seekord võtsime eesmärgiks mitte kiirustada ja rahulikult huvitavamaid kohti läbi vaadata. Peab tunnistama, et linnakeskusest me kaugemale ei jõudnud, kuid see-eest südalinna “vaatamisväärsused” said nähtud. Lisaks tegime ühe kuningliku päeva, mil käisime South Bank’il Briti monarhidele Williamile ja Katherine’le lehvitamas. Nad tegid väikse jalutuskäigu (loe: surusid inimestel kätt ja võtsid lilli ja mänguasju vastu) ja läinud nad olidki. Me otsustasime, et ei hakka end rahvamassist pungil tänavale pressima ja vaatasime kogu asja distantsilt. Sellegipoolest sõitsid nad meist mööda ja lehvitasid. Kuna meie jaoks oli tegemist spontaanse lähme-ja-vaatame-kui-ei-näe-siis-nutma-ei-hakka situatsiooniga, siis ei olnud me üldse kurvad, et hertsoginna meile vaid autoaknast lehvitas. Samas kõrval seisis umbes kümneaastane tüdruk, kes oli nii suur fänn, et luges sekundeid nende jalutuskäigu alguseni, kisas täiest kõrist hertsoginna nime ning lubas minestada, kui Kate’i näeb. Ilmselt oli ta natuke pettunud, sest kuninglik paar hilines jalutskäigule enam kui pool tundi, hertsoginna ei tulnud tema kätt suruma ja tüdruk ei kukkunudki minestusest pikali.
Olime Brisbane’s neli päeva ja linn sai nii koduseks, et õppisime isegi mõned “lõikamised” ära. Sinna linna läheks tagasi küll.
Paariks järgnevaks päevaks oli meie koduks Gold Coast, täpsemalt Surfers Paradise. Ka siin olime varem olnud, aga tulime tagasi, sest plaan oli paari teemaparki külastada ja üks mõnus rannapäev teha.
Teemaparkidest jõudsime külastada kahte: Seaworld ja Wet’n’wild. Plaanisime minna ka Movie World’i, kuid Anzac’i päeva tõttu oli see suletud. Natuke kahju oli, aga vähemalt oli kahes esimeses tore. Seaworld oli meie esimene külastus ja kuigi park polnud väga suur, jätkus tegevust natuke rohkem kui pooleks päevaks. Pargis sai näha erinevaid veeloomi, sealhulgas delfiinid, merilõvid, kilpkonnad, haid, pingviinid, aga ka jääkarud. Meie ühiseks lemmikuks oli delfiinishow, mis oli no nii äge. Proovisime filmida ka ja ehk saame kunagi mõndasid klippe teilegi näidata. See show oli üles ehitatud delfiinide oskuste näitamisele, küll nad hüppasid, keerutasid ja “mängisid surfilauda”. Arvan, et nendel inimestel, kes delfiinidega “töötavad”, on ikka väga vedanud. Käisime vaatasime ka merilõvide show’d, kuid see ei tekitanud niivõrd palju emotsioone. Kihvt oli küll, aga tundus olevat suunatud pigem väikestele lastele, sest oli laste teatrietenduse moodi. Veealuses akvaariumis vaatasime haide toitmist, mis oli samuti omamoodi vaatemäng. Päeva lõpetasime jet-ski’de show vaatamisega ja jõudiski kätte kojumineku aeg. Kas me soovitame seda teemaparki teistelegi? Jaa, kui teile meeldiks vaadata meeldejäävat delfiinishow’d, veealust akvaariumi, pingviine või maailmatasemel jet-ski trikke.
Järgmine päev olime veepargis Wet’n’Wild, mis oli ka ikka päris äge. Isegi mina, jänespüks, käisin kolmel “atraktsioonil” ja jäin rahule. Väga vinge! Kuigi kogenumad adrenaliinihundid ütleksid ilmselt, et see polnud miskit. Aga sellegipoolest suutsin end kokku võtta ja teha tiiru mustas veetorus, tornaados ja lihtsalt suurel liumäel. Minu jaoks oli ägedaim tornaado, oleks veelgi läinud, aga tõesti ei viitsinud enam pool tundi järtsus olla. Sander käis ka vabalangemist proovimas ja näost oli näha, et ta jäi enam kui rahule. Esimesed emotsioonid olid: “See oli über-sõit. Über-äge.” Nagu võite arvata, rääkis ta tollest sõidust veel mitu head tundi ja ainult ülivõrdes. Kas soovitame teistele? Jaa, kui Sulle meeldivad liumäed, adrenaliin ja vesi. Aga olge valmis seisma vähemalt pool tundi järjekordades. Müügil oli ka käepael, mis andis võimaluse mitte järjekordades seista ja kiiresti sõitudele saada. Meie seda ei võtnud, aga samas ei kahetse ka. Kindlasti on järjekorrad nii piletitele kui atraktsioonidele veelgi pikemad koolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Olgu öeldud, et teemaparkide hind on tegelikult päris krõbe. Ühe pargi külastus maksab ligi $90 ja kolme järjestikuse päeva pilet $100.
Surfers Paradise on seljataha jäänud ja suund võetud Byron Bay poole. Möödaminnes sõitsime ka läbi Springbrook’i rahvuspargist. See oli tõesti väga kihvt kogemus. Ise poleks me plaaninud sinna minna, aga õnneks saime hea soovituse ja ei kahetse, et sinna sõitsime. Springbrook’i rahvusparki viisid käänulised mägiteed ja vahepeal puudusid teede äärest piirded ning teele mahtus vaid üks auto korraga. Mina andsin antud sõidule nimeks “Südapaha teed”, kuid õnneks ununes kõik, kui järjekordsesse peatuspunkti jõudsime. Matkaradu me sel korral ei läbinud, aga vaateplatvormidel käisime küll. Vaateplatvorm “Best of All Lookout” oli võrdväärne platvormiga, millelt avanes vaade Whitsunday saartele. Erinevus oli selles, et saari me ei näinud, aga vaade oli lummav. Kogu see ahelik, kus me olime ja mida me nägime oli 22miljonit aastat tagasi vulkaan, mis nüüdseks on muutunud selliseks, nagu ta hetkel on. Kuna sõnu rohkem pole, siis saate pildilt vaadata, mida me nägime. Lemmikuks kujunes siiski Natural Bridge, mille kohta ka pikka juttu ei tee, sest taas on pilt rohkem väärt kui mõned sõnad.
Byron Bay sai meie koduks kaheks ja pooleks päevaks. Tegemist on väikse hipilinnaga, kus on nii vaba ja sundimatu õhkkond. Ole milline tahad ja tee mida tahad. Me nautisime imelisi randu ja kuigi kõrvetavat päikest polnud, veetsime terve pika päeva rannas ja aeg lihtsalt lendas. Vesi oli soe ja kristallselge. Isegi pikk inimene Sander ütles, et kuigi vesi oli peaaegu kaelani, nägi ta siiski oma varbaid. Õhtusöögid tegime samuti ookeani ääres. Ostsime poest head ja paremat, laotasime rannalina maha ja vaatasime laksuvaid laineid. Imeline! Muuhulgas vaatasime ära ka tuntud majaka, mis on üks kohtadest, mida võiks kindlasti külastada, kui Byron Baysse minna. Räägitakse, et tegemist on Austraalia idapoolseima punktiga ning vaalarändlus hooajal võib näha vaalu kodupoole minemas.
Hetkel võtsime suuna Port Macquaire’i poole. Algul oli plaanis minna vaatama 4.mail toimuvat Australia Ironman’i, aga ilmselt jõuame sinna juba homme või paar päeva hiljem ja oleme neljandaks maiks juba edasi liikunud. Aga kui näeme teel huvitavaid kohti, siis läheme vaatame, sest tahame oma aja siin võimalikult ägedaks ja meeldejäävaks teha. Just peatusime ja käisime vaatamas vanu autosid, mis panid Sandri silmad särama. Aga tõesti, oli mida vaadata ja imestada.
Paljud on küsinud, et millal me koju tuleme. Infoks neile, kes ei teadnud ja meeldetuletuseks neile, kes juba kursis olid: 15.mai oleme kodus!
Kuigi lubasin teile juba varem loomaaia pilte näidata, siis saate neid alles nüüd vaadata. Ega muud vabandust polegi, kui see, et Sandri arvuti andis saba ja sealt polnud võimalik pilte kätte saada. Seekord vaatamiseks loomaaed ja kogu ülejäänud seiklus. Plaanis on näidata teile ka mitmeid videosid, kuid nendega läheb veel aega. Üks on kindel, tulemata need ei jää!
K & S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar