Paradiis.

Pühapäeva õhtu Airlie Beachil on ärev. Tsüklon Ita on meieni jõudnud. Vihma kallab nagu oavarrest ja tuul tahab jalust niita. Kui me muidu olime kokkuhoidlikud rändurid ja magasime autos, siis pühapäeva öö vastu esmaspäeva veetsime hostelis, sest ei tihanud tsükloniööd autos magada. Lootsime väga, et vihmapilved taanduvad ja hommikuks on taevas helesinine. Samas salamisi kartsime, et ehk tuulutab Ita esmaspäeva hommikul endiselt ringi. Hirm oli asjatu. Hommikul oli taevas helesinine ja meil langes justkui kivi südamelt, sest teadsime, et laevareis toimub.

Esmaspäeva lõuna ajal seadsime sammud sadamasse ja kohtusime reisiseltskonnaga, et üheskoos kolm päeva Pride of Airlie´l seilata. Nagu alati, olid inimesed alguses väga tagasihoidlikud. Meie vabandus on see, et me oleme tagasihoidlikud eestlased. Ma ei tea, mis teiste ettekäändeks oli. Aga esimesel päeval nautisime meresõitu ja sõitsime South Molle saarele, mis sai kolmeks päevaks meie koduks. Meid tervitasid särasilmsed töötajad, kes olid terve päeva vaeva näinud, et saar meie jaoks korda seada. Nimelt räsis tsüklon saart korralikult, seega oli neil üsna palju koristustööd teha. Lisaks olid nad vahetult enne meie tulekut saanud tagasi elektri ja vee. Viimast nägime siiski ainult basseinis ja ookeanis, sest kraanist ei tulnud tilkagi. Seega oli vee tagasisaamise jutt veidi ennatlik. Meid see väga kurvaks ei teinud, sest sellises paradiisis oleks patt viriseda. Lisaks kõigele oli meil imeilusa merevaatega tuba. Mida enamat oskakski hing tahta.

Teisel päeval alustasime laevareisi hommikul kell kaheksa, ilm oli heitlik, kuid me ei lasknud tujul langeda. Saime paar vihmasabinat, kuid selleks ajaks kui Whitehaven´i rannale jõudsime, olid vihmapilved ammu kadunud ja meie saime nautida imeilusat randa. Whitehaven´i rand on maailmas ainus omataoline. See koosneb 98,9% ulatuses silicast (ränidioksiid) ja on 7 kilomeetrit pikk. Sealne liiv on nii puhas ja peeneteraline, et sellega võib näiteks ehteid puhastada. Kuid kuna tegemist on rahvuspargiga, siis pole lubatud sealt liiva kaasa viia. Seega, kellel iganes tuleb geniaalne idee viia koju suveniiriks rannaliiva, võiks parem kohe ümber mõelda. Meile väideti, et kui sellise tembuga vahele jääd, siis võib Austraalia valitsus su käest välja nõuda 50 000 dollarit trahviraha. Aga kui nüüd rääkida sellest, mida meie nägime, siis ausalt öeldes, mul ei ole sõnu. Ja seda ei juhtu just tihti. Liiv oli lumivalge, väga pehme ja peeneteraline. Arutasime Sandriga, et mida see meile meenutab. Leidsime üheskoos, et see on nagu tuhksuhkur. Kuna ma tõesti ei oska seda ilu sõnades edasi anda, siis las räägivad pildid enda eest. Kui te kunagi plaanite Whitsunday saartele minna, siis proovige leida kruiis, mis viib teid Whitehaven´i rannale. Seal pole küll peale valge liiva, helesinise vee ja roheluse suurt midagi vaadata, kuid see on imeline ja väärib kindlasti külastust.

Whitehaven´i rand külastatud, heiskasime taas purje, et minna snorgeldama. Meie teine soov oli, et kruiis peaks meid viima vaatama Suurt Vallrahu, mida loetakse vahetevahel üheks seitsmest looduse maailmaimest. Suur Vallrahu on nii suur, et see on nähtav lausa kosmosest. Selleks, et paar targemat sõna Suure Vallrahu kohta öelda, spikerdan natuke Austraalia reisijuhist. Vallrahus elab 400 erinevat koralliliiki ja 1500 kalaliiki ning kogu vallrahu on justkui 2900 kilomeetrike veealune troopiline aed. 1975. aastal kuulutas Austraalia valitsus Suure Vallrahu merepargiks ning 1981. aastal kanti see ka maailmapärandi nimekirja, saades sellega suurimaks nimistus olevaks alaks.

Kui ma nüüd täitsa aus olen, siis ma ei mäleta selle saare nime, mille kõrval me snorgeldasime, aga igatahes oli see meeldejääv. Me lootsime küll näha erinevaid vee-elukaid ja väga palju värvilisi koralle, kuid päris nii see ei läinud. Ilmselt kõige suurem faktor selle juures oli see, et me snorgeldasime esmakordselt ning meil läks õigesti hingama õppimisega üsna palju aega. Ja mina olin alguses hunnik õnnetust oma maskiga, mis mul igal võimalusel peast ära kukkus. Aga lõpuks olime päris osavad snorgeldajad. Samuti ei saa üle ega ümber tsüklonist, sest esimese kategooria tsüklon jõudis ka sinna, kus me snorgeldasime, seega oli vesi hägusem kui muidu. Sellegipoolest, meid see ei morjendanud, sest kogemus oli väga vägev.

Kõige ägedam vee-elukas, keda mina nägin oli suur kilpkonn. Aga kui kõik päris ausalt ära rääkida, siis ei näinud ma teda snorgeldades, vaid veel laeval viibides. Vee all nägime kalu, kes ei olnud kuigi suured ega värvilised, kuid siiski väga ilusad. Koralle oli see-eest üsna palju ja väga erinevaid. Meie kui algajad snorgeldajad „istusime“ paar korda korallile peale ja see ehmatas ikka päris ära. Tagantjärele tajusime, et hulpisime laevale liiga lähedal, sest kui oleks veidi rohkem kalda poole läinud, oleksime rohkem näinud. Aga oleksid ei maksa siin midagi. Me jäime väga rahule ja meenutame kõike vaid positiivsete sõnadega.

Kolmanda päeva hommikul viidi meid jalutuskäigule, mis pidavat National Geographicu kohaselt olema parim jalutuskäik Queenslandis. Kõndimise käigus viidi meid veidike kurssi sealsete taimedega, täpsemalt räägiti kolmest puust. Esimese puu küljes elavad rohelised tsitsrusemaitselised ja vitamiinirikkad rohelised sipelgad, keda võib süüa. Väga palju aega tagasi aega tagasi kasutasid seda võimalust aborigeenid. Teist puud kutsuvad austraallased seebipuuks, sest kui korjata veidi lehti, need pisikesteks tükkideks teha, veidi vett peale valada ja kogu asja peopesas hõõruda, tekivad mullid ja käed saavad puhtaks. Kolmanda puu lehed on head maniküüriks ja pediküüriks, sest toimivad küüneviilina.

Mäetippu jõudes avanes meil kaks 180kraadist vaadet Whitsunday saartele. Vaade oli imeline ja ükskõik kui väga ma ka ei tahaks teile sellest üksikasjalikult rääkida, siis ma ei saa seda kahjuks teha. See vaatepilt oli vapustav ning me Sandriga tundsime end kui naisterahvas ühes telereklaamis, kus ta imestas oma kodumaa ilu üle.

Pärast seda toimus kalade toitmine ja oli võimalus veidi snorgeldada ning kalu lähemalt näha. Mina ei läinud snorgeldama, küll aga läks Sander. Imelik öelda, kuid ma nägin rohkem, kui Sander. Väikseid kollaseid kalu kohtas vee all küll, kuid kilpkonna, pisikest haid või batfish´i polnud vee all näha. Mina nägin viimast mitmeid kordi ning kuulsin, et nähti ka kilpkonna. Aga ehk olid kaladel sel hetkel lihtsalt kõhud täis ning järgmistel snorgeldajatel on rohkem õnne.

Võib öelda, et meie jäime oma puhkusega enam kui rahule. Saar ning külastatud kohad olid lihtsalt imelised ja kurb oli lahkuda. Võime julgelt öelda, et käisime paradiisis ja läheks sinna igal hetkel tagasi, kui võimalus peaks avanema.

Sandrile avaldas muljet ka pisike Airlie Beach, kust ta üldse lahkuda ei tahtnud. Arvasin juba vahepeal, et peame oma kojulennu tühistama ja täitsa päriseks mereäärsesse linna jääma. Seekord päästis meid paikseks jäämise eest vaid see, et meil on veel väga palju näha ja uued kohad vajavad avastamist. Hetkel oleme teel Brisbane´i poole, mis vahepeal juhtub, ei tea keegi. Laseme end sisetundest ja teeviitadest juhtida ning usume, et uued ja meeldejäävad seiklused on üsna varsti algamas.

PS: Suures reisituhinas püüame leida aega „filmide“ meisterdamiseks, seega loodame üsna pea tuua teieni meie paradiisisaare video.

K&S