Austraalia 2.0: Aktiivsed nädalavahetused

Seekord pikka juttu ei tee ja las pigem fotod ning videopilt räägivad enda eest.

Küll aga natuke kirjutan ka, et oleks aru saada, millest pildid räägivad.

Oleme siin veidi ümbrusega tutvumas käinud ning nädalavahetusi aktiivselt veetnud. Austraalias on väga populaarne erinevatel matkaradadel käia, niisama looduses aega veeta või avalikel grillimiskohtadel grillimas käia (jep, käisime ka ja sõime värskelt grillilt tulnud burkse La Perouse’is). Kuna Austraalia on aasta aega meie koduks, siis võtame natuke nende käitumismustreid ka enda ellu.

Ühel laupäeval sõitsime Sandri ja Johannaga põhja-Sydney’sse, et alustada seal üht ikoonilist jalutuskäiku. Nimelt võtsime ette kümnekilomeetrise matka Spit-Manly rajal, kus oli nii rannaäärset jalutamist, kui metsaradasid. Kui parasjagu pilk maha polnud suunatud, et käänulisi radu ning ebastabiilset pinnast jälgida, siis imetlesime loodust ning imelisi vaateid. Videopilti sellest matkast ei ole, sest tahtsime seda kõike niisama kogeda (ja mitte filmides ninali kukkuda, sest ei vaadanud, kuhu astuma peab), aga paar pilti on.

Sellest järgmisel päeval sõitsime Bondi’le, kus on üks tuntumaid Sydney randasid ja mida ka lühikeses videos näete. Seal toimus sündmus nimega Sculpture by the Sea, kus oli vist sada erinevat skulptuuri, mis olid Bondi - Tamarama vahelisele alale paigutatud. Võib vist öelda, et ootused olid selle osas hoopis teised, kui tegelikkus. Olgugi et me suurt midagi oodata ei osanud, siis selliseid rahvamasse ei kujutanud me oma õudusunenägudeski ette. Bondi’lt oma retke alustades nägime vaid voogavaid inimmasse, kes teosammul edasi liikusid. Mõtlesime mitu korda, et kas peaks kohe tagasi koju minema või hambad ristis selle ära kannatama. Valisime viimase ning lõpuks harjusime selle õlg-õla kõrval edasi liikumisega vist ära, sest jõudsime näituse lõpuni käia ja viitsisime pärast seda veel Bronte randa edasi jalutada. Ideaalis oleksime tahtnud ära teha Bondi – Coogee jalutuskäigu, aga ilm oli niivõrd jahe, et jätsime selle jalutuskäigu edaspidiseks.

Möödunud laupäevane seiklus viis meid Johanna ja Alexiga La Perouse’i, kus tegime ka väikese matka, mis oli erinevalt Spit-Manly jalutuskäigust tunduvalt metsikum kui nii võib öelda. Videomaterjali pole sellest ka, sest seal kuulis igal sammul erinevaid elukaid taimede sees liikumas ja kellelegi peale poleks küll tahtnud astuda. Sellel matkal kohtusime kahe redbelly maoga, seega seekordne Austraalia ussivabaks ei jää. Redbelly on küll mürgine, kuid tema hammustus pole surmav. See keskmiselt 1,5-2 meetrit pikk madu on ühtlasi üks enimlevinumaid madusid, kes Austraalia idarannikul pesitseb. Kes usse kardab, see viimast kahte pilti ei vaata või paneb silmad kinni.

Järgmine kord läheb asi tõsiseks ja räägime juba tööjuttu.

PS. Video on eraldi postituses.