Austraalia 2.0: Töö leidmisest Sydney's

Ma tean, et põhimõtteliselt iga teine postitus algab sellega, et kirjutan kuivõrd pikk postitus teid ees ootab, aga seekord on postitus ausalt nii pikk, et ma võtsin end peaaegu nädal aega kokku, et see saaga kirja panna. Kindlasti unustan ma midagi ära, seega raudselt mõne teise postituse raames tuleb teemast jälle juttu. No ja kui me mõlemad Sandriga end kokku võtame, siis teeme selle teema kohta videojutu ka, sest siis saab kõigest natuke detailsemalt rääkida ja jutustada sellest, mille ma täna kirjutada unustan. Igatahes, seekord kirjutan teile tööst – kandideerimistest, intervjuudest, protsessist, tagasilöökidest ja võitudest. Ausalt ja ilustamata ehk täpselt neist mõtetest, mis kogu selle saaga vältel tekkinud on.

Kõigepealt tuleb selgeks teha see, et meie otsisime tööd ainult Sydney’s ning eelistatult CBDs (Central Business District ehk südalinn, kus pilvelõhkujad on täis erinevaid kontoreid). Farmitöö oli seega välistatud ning üsna kaugel nimekirjas olid tavapärased seljakotiränduri töökohad nagu ettekandja, köögiabiline, koristaja, ehitus- või teetööline, poemüüja, kuller jne. Meie eesmärk oli seekord leida erialane töö, mis annaks meile võimaluse oma teadmisi ja oskusi siin rakendada, koguda rahvusvahelist erialast kogemust ning panna end proovile uues keskkonnas uusi teadmisi kogudes. Seega otsisin mina tööd eelkõige värbamisvaldkonnas ning Sander hoidis silma peal IT-valdkonna pakkumistel. Mingil hetkel laiendasin ma oma otsingut ning hakkasin kandideerima ka assistendi/sekretäri/administraatori ametikohtadele, sest see kogemus oli mul olemas ja lootsin, et ehk on sinna lihtsam saada.

Kui te arvate, et linnas, kus elab umbes neli korda rohkem inimesi, kui Eestis üldse kokku, on lihtne erialast töökohta leida, siis palun arvake uuesti. Me olime Seek’i, Indeed’i ja Gumtree kodulehekülgedel nii sagedased külastajad, et kui me oleks iga külastuse eest saanud ühe dollari, siis meil oleks kodu sissemakse jaoks raha juba kogutud ning edasi oleks lust ja lillepidu.

Kogu selle protsessi jooksul saatsin mina ainuüksi Seek’ilehel 171 ja Sander 148 kandideerimisavaldust. Nendele numbritele lisaks veel Indeed’is ja Gumtree’s saadetud avaldused ning need, mis tuli täita otse värbava ettevõtte või agentuuri veebis. Arvame, et kumbki saatis kogu selle aja jooksul umbes 250 avaldust. Sander saatis kõik enda avaldused selle aja jooksul, mil me Austraalias olime. Mina saatsin esimesed avaldused juba augusti lõpus ning pisteliselt mõned ka septembris. Kokku kestis meie aktiivne töö otsimise periood alates päevast, mil Austraaliasse jõudsime, kuid eriti aktiivsed olime pärast kodu leidmist, sest siis oli võimalik fookus vaid ühele asjale suunata.

Võib julgelt öelda, et tihtipeale ei saanud kandideerimistaotlustele isegi lakoonilist äraütlemise e-maili, kuid sellegipoolest tuli neid hulgim. Tundub vist loogiline, kui veerand tuhat avaldust teele läks. Siia jõudes saime värbajatelt päris palju telefonikõnesid, kuid tihtipeale lõppesid need päris ruttu. Kirjutan sellest paari hetke pärast pikemalt, aga enne jätkan statistikaga. Sander käis selle perioodi jooksul viiel tööintervjuul, millest kaks lõppes positiivse tulemuse ehk tööpakkumisega. Mina käisin üheteistkümnel tööintervjuul, ühel online intervjuul ning tulemuseks oli kolm tööpakkumist. Huvitav fakt on see, et ma olin enne Austraaliat käinud täpselt neljal tööintervjuul ning siin õnnestus mul kolme nädalaga käia kolm korda rohkematel intervjuudel, kui ma üldse oma täiskasvanuelu jooksul käinud olen. Aga kõigest sellest nüüd siiski järgemööda.

Siin on peaaegu kõik tööpakkumised agentuuride kaudu, seega on esimesed intervjuud agentuurides ning pärast edukat kohtumist saadavad nemad CV edasi värbavale ettevõttele. Samas kui neil parasjagu kohtumise ajaks enam/veel ideaalset pakkumist pole, siis jätavad nad kontaktid andmebaasi ning võtavad ühendust, kui neil midagi tekib. Kohtumised agentuuridega olid enamasti võrdlemisi lühikesed, 15-20 minutit ja tehtud. Rääkisime varasemast töökogemusest ja ootustest tulevasele tööle ning tsaupakaa!

Telefonikõnesid saime päris palju, rääkisime pikalt ja laialt oma töökogemusest ning kui mitmed neist lõppesid intervjuule kutsumisega, siis julgelt kolmveerand lõppesid kohe, kui kuuldi, et oleme riigis Working Holiday viisaga. See on siin enamasti takistuseks esmalt seetõttu, et ettevõtted ei taha seljakotirändureid erinevatel põhjustel värvata ning teiseks, sest see viisa võimaldab ühe tööandja juures töötada vaid pool aastat. Seega kui tegemist pole just lühiajalise ametikohaga (näiteks puhkuste asendamise või kasvanud töömahuga seoses), siis on šansid töö saamiseks väikesed. Kindlasti on tööle saamine ka siis lihtsam, kui on ette näidata Austraalias töötamise kogemus ja farmitöö on siinkohal välistatud ning räägime vaid valgekrae kogemusest siiski. Samas oli jahmatav, et kuigi mingist hetkest alates kandideerisime peaasjalikult contract/temp/casual ametikohtadele, kus meie viisa takistuseks olla ei tohiks, siis nii see ei olnud ja meie WHV sulges jälle uksi. Üldiselt võib öelda, et konkurents on siin tihe ning miljonite teistega on turul võistlemine päris keeruline.

Kirjutan teile nüüd lähemalt sellest, mis minul töö otsimise käigus toimus, sest kuigi Sander otsis ju samamoodi tööd ja kogemused on meil laias laastus siin samasugused, siis endast on ju ikka lihtsam rääkida, kui teisest. … ja mul tegelikult toimus rohkem imelikke ja vähem imelikke asju selle aja jooksul ka.

Agentuuridega kohtumised läksid alati hästi, anti lootust, et mu kogemused on kahtlemata head ja turul vajalikud, kuid turg on hetkel vaikne ja hakkab aktiveeruma alles novembri keskpaigas. Alati lubati helistada, kui midagi tekib, kuid lõppkokkuvõttes sain vaid kahest agentuurist mingi aja pärast kõne, et kas saan tööle minna. Etteruttavalt ütlen, et ei saanud. Siin on üldse nii, et kui end agentuuriga seod ja neil midagi sobivat pakkuda on, siis võivad asjad väga kiiresti liikuda ning näiteks oodatakse sind juba samal või järgmisel päeval tööle. Enamjaolt olid nii minu kui Sandri tööintervjuud väga meeldivad ning tulime neilt alati positiivse emotsiooniga ära. Küll aga oli üks tööintervjuu, millelt tahtsin juba enne selle algust minema joosta.

Tegemist oli ühe ehitusvaldkonnas tegutseva värbamisagentuuriga, kes otsis endale konsultanti. Olgugi et agentuur asus põhja-Sydney’s, siis mõtlesin, et annan sellele võimaluse ja lähen intervjuule. Telefonis oli kõik meeldiv ning veel lifti astudes ei osanud midagi kahtlustada. Liftist väljusin koos ühe trenniriietes tüdrukuga, kes oli sel tolmusel ja pooleldi ehitusjärgus oleval korrusel ainus hingeline, keda nägin. Tuli välja, et see spordientusiast oli värbamisagentuuri administraator – esimene ohumärk. Ei, ma ei ütle, et kõik administraatorid peaksid kandma kostüümi ja kontsakingi, aga olles ettevõtte visiitkaart, siis võiks ju natuke viisakas välja näha. Jep, spordiklubide administraatorid on teine teema ja nende puhul on sportlik riietus enam kui loomulik ja igati omas kohas. See selleks. Tutvustasin end sellele neiule, kes haaras tolmukihi alt oma lauatelefoni, et minu saabumisest teatada. Teine ohumärk oli see, et tema kunagi ilmselt valge olnud telefon oli mattunud hallikaspruuni tolmu alla, mida ilmselt ka kõige tugevam puhastusvahend ja maailma tublim koristaja enam puhtaks ei tee. Põrandal olnud vaibad olid räpased ja sodised ning intervjueerijat (üks ettevõtte juhtidest) oodates mõtlesin kolm korda enne, kui end tugitoolile sisse seadsin. Jah, ka see oli õudne. Enne seda kogemust ei olnud ma kunagi arvanud, et töökeskkond minu jaoks nii oluline on. Aga vahi printsessi, tuleb välja, et kontori välimus tekitas kustumatu negatiivse esmamulje.

Intervjuu läks hästi, kuid tundsin kogu selle aja jooksul väga ebamugavalt ning kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaksin selles kohas järgmised pool aastat töötada. Mingi hetk tõi üks ettevõtte juhtidest mulle sinna ühe töötaja, kes üritas kõigest väest olla positiivne ja oma tööd ning töökohta maksimaalselt kiita. Sellele kõigele järgnes videokonverents, kuhu olid lisaks minule ja intervjueerijale kokku kutsutud ka Melbourne’i ja Perth’i bossid ning Sydney boss. Vestlusel pidin uuesti rääkima täpselt neid asju, mis pool tundi enne seda olin rääkinud, kuid püüdsin olla entusiastlik ja neile asjalikult vastata. Mingi hetk ütles Perth’i boss mulle, et olen tubli ja asjalik tüdruk küll, aga sellise aktsendiga ei taha keegi kunagi minuga telefonis rääkida, et siin on vaja ikka korralikku Austraalia aktsenti. Ütlesin selle peale, et eks te õpetage mulle, kuidas Austraalia aktsendiga rääkima peab ja küll ma hakkama saan. Selle peale oli boss ärritunud ning ütles, et sellist asja kindlasti õpetada ei saa ja me õpetama ei hakka, aga et millal ma neil töötamist alustada saaksin. Lisamärkusena, et see, kes mind esimesena intervjueeris oli niivõrd tugeva Hispaania aktsendiga, et ilmeksimatult võis öelda, et ta pole kindlasti päris kohalik. Lisamärkus number kaks. Ei, ma ei arva, et mu inglise keel on laitmatu ja ma seda aktsendivabalt räägin, aga see oli mu jaoks veider kogemus. Igatahes kogu selle videokonverentsi käigus arutati korduvalt, et saan pool aastat kindlasti neil töötada ja kuna neil on kontorid ka Melbourne’s ja Perth’is siis, teise pool aastat saaksin seal töötada ja nad sahkerdaksid asjad nii, et kellelgi pahandusi ei tule. Ohumärk number maeiteamitmes… nad ei küsinud kordagi, mis minu järgmise poole aasta plaanid on, aga etteruttavalt võin öelda, et need ei sisalda endas kindlasti mitte Melbourne’i, Perth’i ega nende poolt pakutavat sponsorship viisat, mida nad ka arutasid.

Igatahes lahkusin sealt kahetiste tunnetega. Ühelt poolt mõtlesin, et ma ei taha seal mitte kunagi töötada, sest mu sisetunne ütles kohe algusest peale, et ma tahan sealt pigem kiiresti minema joosta. Teiselt poolt teadsin juba poole intervjuu pealt, et saan sealt tööpakkumise ning tööd on ju vaja ja peaks vastu võtma ning küll ma selle pool aastat vastu pean ja hakkama saan. Rääkisin Sandrile ka kohe pärast intervjuud sellest kogemusest ja mõtlesime mõlemad, et elame hetkes ja vaatame, mis saab. Paar tundi hiljem, 24.oktoobril sain telefonikõne ja pakkumise. Mees telefonitoru otsas oli kärsitu ja tahtis põhimõtteliselt kohe mu vastust saada. Ütlesin, et pean kindlasti sellele mõtlema ning annan vastuse ilmselt järgmisel päeval. Pärast seda kõne ei teadnud ma, kas olla õnnelik, et mul oli töökoht või kurb, sest ma ei tahtnud sinna minna. Mitte ükski osa minust ei tundnud, et see on minu jaoks õige. Püüdsin end veenda, positiivselt meelestada, öelda, et see on ainult pool aastat minu elust, aga midagi kripeldas endiselt. Vahetult enne uinumist ning mõtet, et eks ma võtan pakkumise vastu, sest tundsin survet, et esimesel võimalusel tuleb tööle asuda, hakkasin ma seda ettevõtet guugeldama. Leidsin küll vaid kaks asjalikku tagasisidet selle ettevõtte kohta, kuid mõlemad olid nii negatiivsed, et jäid painama. Mõtlesin, et ma ei taha töötada kohas, kus töötajaid ei väärtustata, on diktaatorlik juhtimisstiil, töötajaid mõnitatakse, ei olda toetavad ning toimub üks pidev palkade ja boonustega skeemitamine. Minu arvates oli kahtlane seegi, et nad ei olnud nõus mulle tutvumiseks lepingut saatma, kuigi seda soovisin. Lisaks öeldi mulle telefonis, et kuigi kõik inimesed on jõuluperioodil puhkusel (see on Austraalias tavapärane, et kontorid on jõuludest uue aasta alguseni puhkusel), siis mina peaksin ikkagi iga päev tööl käima ja kollektiivpuhkus mulle ei rakenduks. Arutasin kogu seda teemat Sandriga, kirjutasin ema ja Kerstiniga ning ütlesin neile, et ma olen tupikus ja ei tea, mida ma tegema peaks. Keegi neist ei öelnud mulle otse, et ära võta seda pakkumist vastu, kuid tänu neile tundsin, et on okei pakkumisest loobuda. Minu äraütlemisele ei tulnud isegi vastukirja, kus tänataks teavitamise eest. Pisiasi küll, aga sel hetkel tegin endaga rahu, et ütlesin ära ja sain aru, et õigemat otsust ei olnud olemas.

Tegelikult päev või kaks enne seda sain ka ühe “printer-skänner-koopiamasin” pakkumise ehk põhimõtteliselt sekretäri töö, kus mitte midagi peale printeri kasutamise tegema ei peaks. Selle koha palk oli niivõrd madal, et pidin juba telefonis pakkumisest keelduma, sest kuigi oleksin kohe tööle saanud, siis tuli mõelda sellele, et see ka majanduslikult kasulik oli.

Samas kummitas mind endiselt see, et ükskõik kellega mina või Sander parasjagu rääkima juhtusime, siis küsiti, et kas juba töötame või miks juba ei tööta, sest kuskile ju ikka saaks. See oli see hetk, mil tundsin ühiskonnasurvet, et täiskasvanud inimene peab käima tööl ja niisama passimine ei kõlba kuskile. Teisalt võtsime mina ja Sander seda kui puhkust, sest suvepuhkus jäi meil Eestis vahele ning teadsime, et saame ka rahaliselt hakkama. Lisaks arvesse võttes seda, kuivõrd kurb ja intensiivne aeg septembrisse jäi, siis oli hea natuke ka tööelust eemal olla. Muidugi mõtlesime, et kui tuleks telefonikõne, et saaksime homme tööle asuda, siis ei kõhkleks hetkekski, kui tegemist on kohaga, mis hästi sobib ja kuskohast ei tahaks kohe minema joosta. Tegelikult võib öelda, et see mitte töötamise periood oli vahelduseks väga värskendav ja vabastav. Võib-olla oli see lihtsam, sest me olime teineteisel olemas ning seepärast, et me teadsime, et me ei jää hätta ja saame alati hakkama!

Pärast seda oli umbes nädalane periood, kus me mõlemad Sandriga muudkui saatsime oma CVsid ja kaaskirju laiali, kuid kõnesid ega intervjuusid ei tulnud. Ühel teisipäevasel rannapäeval see muutus ja mulle tuli saatuslik kõne. Ma tahtsin alati intervjuu võimalikult esimesel võimalusel teha, kuid seekord pakuti intervjuu täpselt nädala pärast. Polnud parata ja jäin ootama. Olin varasemast õppinud ja hakkasin kohe uurima, et kuhu ma täpselt kandideerisin ja mis ettevõttega on tegemist. Me olime vaevalt rannast koju jõudnud, kui ma ütlesin Sandrile, et ma tahan selles kohas töötada! Sellest hetkest alates oli minu soov Universumile teada ja ma ei näinud enda jaoks enam teisi variante. Ilmselt tahtis elu mulle veel õppetunde ja valikuid anda, sest selleks intervjuu teisipäevaks oli mul ühtekokku kolm intervjuud broneeritud. Kõige esimesel tehti mulle ka tegelikult pakkumine (seda ma posituse alguses statistikasse ei arvestanud), aga ütlesin, et ma käin järgmisel intervjuul ka ära ja annan siis oma otsusest teada.

Järgmine intervjuu oli siis see, millest ma olin nädal aega unistanud, millest teadis Universum ja mille jaoks sosistasin salasoove taeva poole, et memm ka mind aitaks. Kui ma 9.korrusele kohale jõudsin ja liftiuksed avanesid, siis teadsin, et sellest saab minu uus töökoht. Mu jaoks ei eksisteerinud mitte ühtegi muud võimalust. Esmalt kohtusin General Manager’iga, kes oli ka kunagi Austraaliasse seljakotirändurina tulnud. Kuna ma polnud kindel, kui pikaks perioodiks neil inimest vaja on, siis pidin selle intervjuu käigus välja selgitama. Sain teada, et nad võtaksid mu nii kauaks, kui vähegi võimalik ning kui ma vähegi huvitatud olen, siis teoreetiliselt on neil võimalik ka Sponsorship viisat pakkuda, mis võimaldaks WHV järgselt Austraaliasse jääda. Olgu öeldud, et ma ei tundnud end kordagi survestatult nagu põhja-Sydney intervjuul, kus mu edasine elu kõik minuga kooskõlastamata ära planeeriti. Igatahes, järgmisel hetkel oli mul teisel pool lauda juba tiimijuht ning ülejäänud tiimiliikmed, kes rääkisid mulle seal töötamise kohta juba kõike seda ja veel enamgi, mida ma olin lugenud ja millest juba ennist kuulnud. Ma olin müüdud ja nemad olid valmis “ostma” ehk General Manager tuli tagasi ja ütles, et kui mulle sobib, siis neljapäeval ootavad nad mind tööle. Ma küll väga tahtsin seda töökohta, aga sellest küll ei julgenud unistada, et mulle kohe intervjuu lõpus pakkumine tehakse. Pärast intervjuud tehti mulle kiire kontorituur ja leppisime kokku, et 8.novembril on minu esimene tööpäev. Saage tuttavaks, teile kirjutab Talent International’i Candidate Manager. Talent International on auhinnatud globaalne värbamisettevõte, mis sai alguse 23 aastat tagasi ühes garaažis Perth’is ja kes värbab IT ja tehnoloogia valdkonna tippe erinevatesse valdkondadesse (olgu öeldud, et minu töölaual on nädala jooksul olnud ärianalüütikud finantssektorist). Muuhulgas on tegemist ühe maailma suurima erakätes oleva värbamisettevõttega, kellel on kontorid nii Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias, USAs ja Euroopas (nt Londonis, Berliinis, Amsterdamis).

Mul on esimene töövõit juba käes, sest Sander leidis endale Talent’i kaudu töökoha ja alustab detsembris. Seega kindlasti kuulete tööteemadel veel juttu (+ Sandri tööjutt tuleb järgmise postitusega kindlasti täpsemalt), aga ma elan natuke oma rolli sisse, Sander teeb vahepeal kaks nädalat tööd, millega saab edaspidi ka nädalavahetustel tegeleda ja detsembris, kui tal töökohas juba veidi oldud, siis kuulete kõigest täpsemalt.

Võib öelda, et kogu selle töösaaga jooksul oli nii ülitoredaid hetki, kui ka palju muret, et kuidas küll hakkama saame. Samas arvan, et suurt rolli mängis see, et me Sandriga (tegelikult ilmselt ka teie, kes seda loete) oleme harjunud stabiilsusega. Eluga, kus kõik on paigas ning ei ole vaja muretseda sellepärast, mis homne toob või kas meil töö on. Austraaliasse kolides teadsime väga hästi, et peame oma eluga otsast peale alustama ning vähemalt alguses on asi stabiilsusest kaugel, sest meil pole kodu, tööd, sõpru, põhimõtteliselt mitte midagi peale teineteise. Ja see on minu arvates kõige suurem väärtus, mida see esimene kuu on meile mõlemale õpetanud. See, et ükskõik mis juhtuks või ükskõik kui keeruline olukord parasjagu on, siis me Sandriga oleme alati teineteise jaoks olemas ja alati toeks. Kas või see, kui ma loobusin sellest tööpakkumisest oktoobri lõpus. Kui poleks olnud Sandrit, kes ütles, et me saame hakkama, pole vaja muretseda, tuleb uus pakkumine, siis ma ilmselt töötaks praegu seal ning poleks oma sisetunnet usaldanud. Koos on lihtsam ning üksi siin olles oleksin ma kindlasti korduvalt alla andnud ning andnud loobumisvõidu sellele, mida ma tegelikult oma ellu ei taha. Kogu see protsess on õpetanud usaldama elu, Universumit, teineteist ja iseennast. Ja nagu Lennart meile lennukis ütles: “Kui saatus on sulle määranud, et sind ootab seal midagi õiget ja suurt ees, siis nii ka läheb. Kui saatus seda sulle määranud ei ole, siis seda ka ei juhtu.”

Usume, et kui me saame siin hakkama, siis saame igal pool hakkama!

K&S