Enne Great Ocean Road'ile asumist tegime kiire tiiru Melbourne's ja ausalt öeldes läksime täitsa närvi. Sandril oli vaja kesklinnas natuke asju ajada ja seetõttu läksime kohe linna südamesse. Sellist liiklust ja kaootilisust pole me veel enne näinud. Esmamulje loeb väga palju ning kahjuks oli meie esimene mulje nigelavõitu. Vaadata oli täitsa ilus, aga liigelda, ükskõik kas jalgsi või autoga, oli tohutult frustreeriv. Eks näis, kas teeme tagasiteel sinna kiire põike või mitte.
Great Ocean Road on 243 kilomeetri pikkune tee, mis kulgeb mööda Austraalia lõunarannikut. Selle ehitasid 1919-1932 sõjast naasnud sõdurid Esimeses Maailmasõjas langenud sõdurite mälestuseks. Suure Ookeanitee näol on tegemist maailma suurima sõjamemoriaaliga.
Reede õhtuks jõudsime Torquay nimelisse linna ja juba seal oli väga ilus. Seal asub ka tuntud Bells'i rand, mis pakub surfaritele oivalisi surfivõimalusi. Kuna meie surfata ei oska, siis läksime vaatasime, kuidas professionaalid tegutsevad. Tulevastele ränduritele teadmiseks, siis seal on rannas kuum dušš. Täitsa ilma rahata lausa! Kuna sealkandis on autos magamine illegaalne, siis oli ööbimiskoha leidmine suhteliselt keeruline. Sellegipoolest leidsime varjulise koha Addis Point'i juures, kus lisaks meile oli veel üks rändurite auto. Hommikul ärkasime vara, sest plaanisime minna päikesetõusu vaatama. Meie olime õigel ajal kohal, aga päike jäi hiljaks. Mõne aja pärast võttis ta siiski vaevaks pilvede tagant paistma hakata, seega oli varajane ärkamine asja ette läinud. Sealsamas nägime surfarit, kes oli ihuüksi kaljude lähedal keset suuri laineid ja kivisid. Me vist isegi natuke kartsime ta pärast, aga tundus, et ta oli justkui oma koduhoovis. Saime sellele ka tõestust, sest see, kuidas ta seal laineid püüdis ja surfas, oli tõesti vaatamist väärt.
Päikesetõus vaadatud, sõitsime edasi. Võib sajaprotsendilise kindlusega öelda, et see on kõige ilusam sõidutee, kus me oma elu jooksul sõitnud oleme. Ühel pool on helesinine ookean, teisel pool rohelus või kõrgemat sorti kaljunukid. Kui autos haudvaikus tuli, siis oli teada, et mõlemad olime looduse ilust lummatud ja jutu jaoks aega ei jäänud. Otsustasime, et ei kiirusta sel teel, vaid võtame igast kilomeetrist viimast. Me ei sõitnud 5200km sellepärast, et ainult apostleid vaadata, kuid sellegipoolest külastasime kõik peamised vaatamisväärsused ära. Seega peaaegu alati, kui kuskil näitas teeviit mõne vaatepunkti või kose juurde, tegime peatuse. Mitte kordagi ei pidanud pettuma. Ahjaa, nägime esimest korda vabas looduses koaalasid. Ma arvan, et neid imelisi loomi võiks küll lõpmatuseni vaadata. Kõik kolm päeva, mis me ookeaniteel kruiisisime, olid suhteliselt vihmased. Chug pole halba ilma, on vaid vale riietus. Viimasega panime suts puusse. Ei uskunud, et seal nii külm on. Aga hea tuulekindel jope, kindad ja soe müts oleks küll ära kulunud.
Igatahes ahhetasime juba enne apostleid. Kaksteist apostlit on Suure Ookeanitee peamine vaatamisväärsus. Need kuni 45meetrised kaljud on tekkinud erosiooni tõttu. Karmid ilmastikuolud (nt tuul ja lained) vormisid paekivist koopad, millest tekkisid võlvkaared, mis on aja jooksul kokku kukkunud ja jätnud endast alles “suure kivi”. Apostleid pole tegelikult kaksteist. Neid oli üheksa, kuid 2005. aastal kukkus üks kokku ning nüüd võib kokku lugeda kaheksa apostlit.
Esimest apostlit silmasime juba Gibsoni treppide juurest. Lootsime mööda treppe alla kaldale minna, kuid suure lainetuse tõttu, olid need suletud. Laintemöll oli küll uskumatu. Suured lained laksusid julgelt ja ausalt mitmekordselt üle pea. Apostlite juures olid tohutud rahvamassid. Samas kui varasemates vaatepunktides oli tavaliselt lisaks meile vaid paar inimest. Paljud inimesed tulevadki kindla eesmärgiga, et näha ära peamised vaatamisväärsused ja siis tagasi sõita ning öelda, et jube ilus oli küll. Me võtsime aega vaatamiseks ja nautimiseks, missest, et sadakond valjuhäälset inimest endast pidevalt märku andsid. Otseloomulikult tegime pilte ka, aga kuna tuul oli meeletult tugev, siis tuli kõvasti kaamera ja telefoni külge klammerduda, et need oma teed ei läheks. Naljatasime, et pilt tuleb enne ära teha, kui tuul apostlid teise kohta puhub. Sest ükskõik kui tugevalt kaamera käes ei olnud, siis lisaks kaamerale õõtsusime ka meie tuules nagu tuulelipud. Enne kui täitsa pimedaks läks, jõudsime Loch Ard Gorge’i juurde, kus vaatasime veidi imelist vaatepilti ja liikusime edasi. Teadsime, et läheme sinna järgmisel päeval tagasi, sest tahtsime natuke ka all kaldal jalutada.
Uus päev algas taas vara ning teel apostlite juurde kohtusime paarikümne känguruga. Taaskord lootsime päikesetõusu püüda, kuid oli väga pilvine. Mõnus oli sinna hommikul vara jõuda, sest inimesi oli üsna vähe. Meie hoidsime eurooplaste lippu kõrgel ja ülejäänud olid asiaadid, keda on küll vist pildistamismaania tabanud. Tegelikult oli päris naljakas jälgida, kuidas nad seal ringi jooksid oma suurte ja uhkete fotokaameratega. Noh, seda tegid nad muidugi absoluutselt igas peatuspaigas, kuid see ei muutunud mitte kunagi vähem humoorikaks.
Tee viis meid taas Loch Ard Gorge juurde. See on osa Shipwreck Coast’ist, mis hõlmab põhimõtteliselt kogu Suurt Ookeaniteed. Ranniku salakavalates vetes on uppunud ligikaudu 638 laeva, kuid vaid 240 laevavraki asukoht on teada. Loch Ard Gorge on üks neist. 54st reisijast jäid ellu vaid kaks inimest. Alustuseks käisime Thunder Cave’i juures. Kui lained vastu koopaseinu laksuvad, tekib selline heli, nagu oleks torm tulemas. Muuhulgas vaatasime üle paiga, kus laev oli karile jooksnud ning tundsime end suurte kaljude keskel imepisikestena. Etteruttavalt võin öelda, et see oli päev täis vikerkaari, sest esimese tunni jooksul olime näinud mitmeid topeltvikerkaari. Napilt oleksime kullapoti jahile läinud, aga jätsime selle siiski teiseks korraks.
Uus peatus tuli London Arch'i juures, mis on tekkinud samuti erosiooni mõjul. 1990ndani oli see tuntud kui Londoni sild, sest oli väga sarnane oma “nimekaimule” Inglismaal. 1990ndal aastal kukkus sild ootamatult kokku ja jättis kaks inimest sinna lõksu. Õnneks keegi viga ei saanud ja needki kaks päästeti helikopteriga.
Kui te pilte vaatate, siis näete ilmselt isegi, et tuul ning lained teevad oma töö ning on vaid aja küsimus, millal “tugisambad” järele annavad ning kaar taas kokku kukub.
Peatusime ka Bay of Islands’i juures, kus vaatasime taas helesinises ookeanis olevaid kaljusid, mis aegade jooksul sinna tekkinud on.
Sõitsime veel veidi edasi, kuid päris Port Fairy’ni välja ei läinud. Enne peatusime veel vaalavaatluspunktis, aga kahjuks ei näinud ühtegi. Tagasiteel proovisime taas õnne Gibsoni treppide juures, mis seekord avatud olid ning seega jalutasime veidi mööda rannikut. Plaanisime minna ka Wreck Beach'ile, kus on laevad põhja läinud ja näha on kaks ankrut. Jõudsime sinna tund enne päikeseloojangut ning teadsime, et seal võib lausa kaks tundi aega minna. Olime selleks valmis, kuid ankruteni siiski ei jõudnud. Tõus oli alanud ning kalda äärt polnud enam üldse alles. Kuna lained olid tohutud, vihma kallas ja suitsiidseid mõtteid meie peades polnud, siis loobusime antud külastusest. Tahtsime end vahelduseks veidi inimese moodi tunda ja ööbisime hostelis Apollo Bay nimelises linnakeses. Esmaspäeva hommikul külastasime veel kahte koske, mis teed alustades vahele jätsime. Õnneks oli vahepeal üsna palju vihma sadanud ning kosed nägid imeilusad välja. Kui juba Suur Ookeanitee on ette võetud, siis tasub teha väike kõrvalepõige ja minna vaatama Sheoak’i ja Erskine’i koskesid.
Kuna ma ei oska Suurt Ookeaniteed niimoodi kirjeldada, et jutt liiga ülivõrdeliseks ei läheks, siis vaadake parem pilte. Kuigi me oleme juba mitumitu videot teile võlgu, siis teadke, et sellest seiklusest tuleb ka liikuv pilt. Kunagi.
Nüüd võtsime suuna Austraalia pealinna Canberra poole. Paari päeva pärast peaksime juba Sydneys olema ning 10 päeva pärast jõuame koju.
K&S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar