Sinimäed & Thirlmere

Hetkel on meil “väga tihe graafik”, lausa nii tihe, et raske on järge pidada, et kuhu me seekord jõudnud oleme. Newcastle’s oli meil lausa selline seik, et suures reisituhinas ei pannud Sander tähelegi, et olime juba pool tundi otsinud taga lossi, mis asub Newcastle’s küll, aga Inglismaal. Kunagi enne Newcastle'sse jõudmist käisime mootorrataste muuseumis, kus oli nii palju tsikleid, et oleks võinud seal vabalt terve päeva ringi jalutada.

Newcastle’st viis meid tee Sinimägedesse. Jõudsime Katoombasse veidi enne päikeseloojangut ja otsustasime, et vaatame veidi ringi. Autost välja astudes vaatasime teineteisele jahmunud nägudega otsa, sest õues oli sama külm nagu Eestis veebruari lõpus. Juba esimesel vaateplatvormil ahhetasime, sest vaade oli lihtsalt võrratu. Hambad plagisesid ning otsustasime, et läheme seikleme veel natuke. Sõitsime Echo Point’i, sest sealt avaneb parim vaade kõige kuulsamale kaljumoodustisele. Tegemist on kolme mäetipuga, mis kannab nime Kolm õde. Kivide kõrgus on igal erinev, vastavalt 922, 918 ja 906 meetrit. Aborigeenide legendi kohaselt on antud kaljumoodustise näol tegemist kolme õega, kes muudeti kivideks. Unenäoajast pärineva legendi kohaselt elasid Jamisoni orus kolm õde Meehni, Wimlah ja Gunnedoo, kes kuulusid Katoomba hõimu. Kaunid õed olid aga armunud Nepean’i hõimu kolme venda, aga tol ajal kehtinud hõimuseadused, keelasid neil abielluda. Vennad ei suutnud selle seadusega leppida ning alustasid kahe hõimu vahelist lahingut. Õed olid lahingu tõttu suures ohus nign seetõttu otsustas kohalik posija neid kaitsta, muutes neiud kivideks. Lahingu lõppedes plaanis posija teha tühistusloitsu, kuid hukkus enne, kui jõudis seda teha. Kuna tema oli ainus, kes sai tehtud loitsu tühistada, jäid õed kivideks, meenutades niiviisi hõimudevahelist lahingut. 

Vaade, mis avanes oli imeline. Suured mäed, roheline org ning Kolm õde. Õhk näis sinine, sest miljonid eukalüptipuud eritavad õliaure, mis muudavad õhu siniseks. Pärast seda imelist vaadet otsustasime, et on piisavalt külmetatud ning kõhud teevad näljakisa, seega kiire õhtusöök ning aeg asuda parkimiskoha otsingule. 

Lootsime veeta öö sealsamas Katoomba mägilinnakeses, kuid puhkealad jäid linnast välja, seega asusime teele. Käänuline mägitee ja 180kraadised vallatud kurvid viisid meid orgu, kus saime auto parkida ning voodi teha. Otsisime oma kõige soojemad riided ja villased sokid välja ning öö võis alata. Öösel oli temperatuur nulliähedane ning hommikul, kui jõudsime tagasi Katoombasse (kõrgus merepinnast ca 1km) näitas termomeeter -2kraadi. Muruplats oli härmatunud ning teel olevad sildid hoiatasid jäiteohu eest. Õnneks olime juba targemad ning panime end soojemalt riidesse, kui eelmisel päeval. 

Otsustasime, et proovime kaljumoodustisele veidi lähemale saada ning alustasime matkarada. Jamison’i orgu viis 900astmeline trepp. Kuigi tõele au andes, siis kohati oli seda raske trepiks nimetada. Giant Stairway, nagu seda nimetati, avati 1932. aastal ning nagu arvata võite, olid astmed päevinäinud. Kohati olid vanad kiviastmed (või ka täitsa olematud astmed) asendatud metalltreppidega. Kes on kunagi Paide Vallitornis käinud, teab, et sealsed astmed on kõrged ning trepid kitsad. Aga no päris põlvekõrguseid astmeid polnud ma enne näinud. Alla läksime naerdes ja küllaltki suure hooga. Sander kasutas vahepeal silda, mis viis otsapidi ühe õe juurde. Mingil hetkel otsustasime siiski, et ei taha päris orgu minna ning pöörasime otsa ringi. Astmeid ei lugenud, seega ei tea, kui palju meil lõpust puudu jäi. Ülesminek oli muidugi omaette ooper. Isegi endine sportlane Sander ähkis ja puhkis nagu vana mees. Trepist üles ronides oli justkui matk pingist pingini. Tagantjärele mõeldes polnud see hullu midagi, sest vaated olid imekaunid, aga neid ei saanud väga nautida, sest pidevalt olid silmad maas. Lõpuks andis Sander sellele trepile nimeks “Stairway to Hell” ehk siis Trepp põrgusse. Lõpetuseks käisime vaatasime paari koske ning asusime taas teele.

Meie jäime selle üsna põgusa, kuid meeldejääva seiklusega väga rahule. Oleme üsna kindlad, et see oli meie elus esimene ja viimane kord, mil selles kohas viibime, seega võtsime igast hetkest viimast ja nautisime täiega.  Kelle tee vähegi siitkandist mööda viib, tulge ja vaadake oma silmaga see imeline koht üle. Taas ei suuda sõnad edasi anda meie emotsioone ega kõike seda, mis me siin nägime, kuid õnneks jääb see kogemus alatiseks meiega.

Ja nüüd kogu tõde sellest, miks mina saatsin pikalt kõik need, kes ütlesid, et Austraaliasse pole mõtet minna, sest eestlaste maine on maha tehtud ja üldse on see üks mõttetu ettevõtmine. Proovige ette kujutada umbes viieaastast Kaisat, kes saab teada, et tema vanaonu elab Austraalias. Kaisal on silme ees pilt, kuidas onu Endlil hüppavad toas kängurud ringi ja kaelkirjakud sirutavad tagahoovis oma pikki kaelasid. Sellest hetkest peale sai minu suureks unistuseks, südameasjaks ja missiooniks tulla Austraaliasse ja näha, kuidas vanaonu Endel siin päriselt elab. Nii ma unistasingi, et ühel päeval tulen Thirlmere’i eestlaste külla ja saan tema kohta rohkem teada. Nüüd, kaheksateist aastat hiljem on seal käidud ja te saate lugeda kõige värskemaid emotsioone. Kahjuks jäin ma peaaegu neliteist aastat hiljaks, et temaga päriselt kokku saada ja juttu ajada. Need, kes temaga koos elasid või mäletada võisid, on samuti kahjuks lahkunud. Õnneks mäletas puhkekodu administraator Endlit hästi. Ütles mulle kohe, et mister Pelt on tema mälestustes alles. Sain teada, et ta oli väga hea ja taibukas inimene, pealekauba lausa džentelmen. Samuti lisas, et mõned inimesed, kes puhkekodus elavad või on elanud, jäävad erakordselt hästi meelde. Endel oli üks neist. See tegi südame tõeliselt soojaks. Samuti nägin maja, kus Endel elanud oli. Kusjuures, kohe kui Estonian Retirement Village’i väravast olime sisse sõitnud, vaatasin seda maja ja mõtlesin, et ehk oli see tema kodu. Üleüldse oli tegemist armsa külakesega, võib öelda, et kodune tunne tekkis. Eesti lipp lehvis kõrvuti Austraalia omaga ja vahtrapuudel oli sügismantel seljas. Tore administraatoritädi võttis mu aadressi ja lubas arhiividest Endli kohta ühtteist otsida. Lõpetuseks käisime Sandriga eestlaste surnuaias ja viisime Endlile kimbu lilli. Poes küll rukkililli polnud, aga loeb mõte ja teadmine, et keegi perekonnast käis talle kogu suguvõsa poolt tere ütlemas. Minu missioon sai täidetud. Julgesin unistada ja viisin oma unistuse täide. Tehke teie sama, sest keegi teine ei hakka teie eest elama ja soove täide viima!

K  & S