Austraalia 2.0: Austraalia vs Eesti vol.1

Sama vana jutt, et ammu pole blogisse kirjutanud. Aga mis sa teed, kui päevi sisustab ainult töötegemine ja kellelgi poleks huvitav lugeda, et mitu labidatäit mulda Sander eile tööl ühest kohast teise tõstis või mitu töökuulutust ma üles panin. Seega otsustasin täna teile kirjutada hoopis asjadest, mis on nii minu kui Sandri arvates Austraalias teisiti kui Eestis. Nii mõnigi tähelepanekutest on ka varem jutust läbi käinud, aga tulevikus on endalgi hea ühest kohast lugeda, et mis me 2019. aastal arvasime.

See postitus ja nimekiri on olnud mõttes pikka aega, aga lihtsalt saatsin vist kirjutamisisu puhkusele, sest ise pole ammu puhanud. Sander just ükspäev ütles mulle, et tema arvates on mu elu nagu puhkus – istun kodus diivanil või lebotan päikese käes ja nagu muuseas teen tööd ka. Eks ta on muidugi lihtsam, kui kontoris pidevalt töökeskkonnas istuda, aga kolleegidest tunnen puudust küll. Kodukontor on tore ja aeg-ajalt igati õigustatud, aga hea oleks vahepeal kellegagi rääkida ja mõtteid jagada.

Nüüd aga teema juurde. Ilmselge erinevus on muidugi see, et autod sõidavad siin vasakul pool teed ja rahaühikuks on dollar, mitte euro, aga seda te teate küll ju nagunii kõik. Aga võib-olla te ei tea, et siin pole rahad mitte päris harjumuspärasest paberist, vaid pigem meenutavad õhukest plastikut või kiletatud paberit.

Palk ja üür

Ma mäletan selgelt, et kui esimest korda Austraaliasse tulime, siis see oli vast üks suurimaid üllatusi. Siin on nii, et kui oled tähtajalise lepinguga töötaja (contractor), siis enamasti saad palka iganädalaselt või kahe nädala tagant (on ka erandeid, näiteks mul on ka selline leping, aga palka saan kuus korra). Eesti mõistes tähtajatu lepinguga töötajad saavad palka siiski igakuiselt ja siin ei ole ma erinevusi täheldanud, kui siis ainult see, et palgast või päevatasust/tunnitasust räägitakse alati nii, et öeldakse põhinumber + super. See tähendab siis seda, et ütled oma bruto palgaootuse, millele lisaks 9,5% super ehk pensionifond. Mõnes kohas on protsent ka kõrgem, aga see on juba erand kui reegel.

Üüri makstakse siin ka vastavalt siis kas igal nädalal või iga kahe nädala tagant, ei ole kordagi näinud, et seda vaid korra kuus tehakse. Elektriarvet maksime vist iga kolme-nelja kuu tagant, aga seda vist saab Eestis ka niiviisi teha.

Töö

Oma tööd tehes olen täheldanud, et Austraalias eelistatakse pigem töötada tähtajalise lepinguga ning päevatasu alusel. On ka neid, kes hindavad stabiilsust ja töötavad tähtajatu lepinguga, kuid kuna contractor’ina töötades on teenistus kõrgem, siis minnakse just seda teed. Tihtipeale tehaksegi nii, et töötatakse näiteks 10-15 aastat päevatasu alusel, makstakse kodulaenud ja jutud ära ning seejärel minnakse stabiilsele tähtajatule tööle.

Teine asi, mis mulle on silma jäänud, on see, et siin enamasti ei huvita kedagi, mis haridus sul on või mis lõputöö hindeks said. Näiteks minul ei ole kordagi olnud sellist värbamist, kus oleks haridus oluline olnud. Hiljuti just leidsin ühe tipptasemel tehnoloogiajuhi, kellel oli ainult keskharidus ning kõrghariduse puudumine polnud isegi mitte teemaks. Kogemus on palju olulisem! Küll aga on Austraalias see, et kui tahad minna näiteks ehitusele või restorani tööle, siis pead enne läbima koolitused, mis annavad vastava kaardi. Mackay’s elades ja tööd otsides oli eriti seda näha kaevandussektoris, sest seal on kas või kõige lihtsama töö jaoks vaja mitut erinevat kaarti ja tunnistust ning ka tõestust kohustuslike tervisekontrollide läbimise kohta.

Reedeti saab paljudes kohtades “tööpäev varem läbi” ja hakatakse koos kollegidega “Friday Drinks’idega” nädalavahetuse saabumist tähistama. Meil oli tööl näiteks nii, et hiljemalt poole viieks oli kaetud laud väikeste snäkkide ning jookidega (nii karastusjoogid kui valik alkohoolseid jooke) ning inimesed kogunesid suhtlema ja tähistama.

Austraalias elades on silma jäänud ka see, et lõunapaus ei ole ainult söömiseks vaid pigem liikumiseks. Kes läheb parki jalutama, kes trenni või kes sööb siis oma lõunat. See on üks asi, mida mina (ja ma tean, et Sander ka!) Sydney’s töötades väga hindasin. Oli igati okei ja tervitatav, et lõunapausi ajal käid trennis ja kui lõuna lähebki seepärast näiteks 15minutit pikemaks, siis ei ole mingit draamat. Juhid ei vaadanud viltu ega pahandanud mitte kunagi, sest nad nägid, et inimesed tulevad uue värske energiaga kontorisse tagasi ning on valmis “oma päeva uuesti alustama”. See on kindlasti suur erinevus, sest Eestis on meil koguaeg oma töötegemisega kiire (ärge saage valesti aru, siin on ka ja me teemegi kõvasti tööd, aga selge peaga ollakse palju produktiivsem!) ning “tagumikutundide” tegemine on ehk olulisemgi. Ma väga loodan, et Eesti liigub ka sinnapoole, et trennitegemine tööpäeva keskel on rohkem kui okei ning töötajad on seeläbi õnnelikumad ja pühendunumad. Ma valiks iga kell särasilmse kui klaasistunud pilguga Facebook’i scrolliva kolleegi, kes lihtsalt ootab, et päev õhtusse saaks, sest ta pole vahepeal saanud oma mõtteid puhata ja end uue energiaga laadida. Tahame ju kõik, et terve Eesti liiguks ja mõtted liiguvad ka siis palju paremini, ausalt. Nagu selle lõigu pikkusest näha, siis see on vist päris südamelähedane teema ja loodan, et vahepeal ongi ehk muutused toimunud ja ma ei ole lihtsalt kursis.

See tähelepanek on nüüd rohkem farmitöö/ehitustöö jms kohta, aga lisaks lõunapausile on 15-minutiline smoko ehk siis suitsupaus, mille ajal võid siis kas oma võileiba süüa, suitsu teha või niisama tööst puhata.

Mis veel on ülimalt äge on see, kuidas siin hoolitakse töötajate vaimsest tervisest. Jah, ma räägin küll hetkel ainult enda ja Sandri töökoha kogemuse põhjal, aga olen seda teistestki ettevõtetest kuulnud. Meil oli kontoris mitmel pool erinevaid plakateid, kuhu helistada või kellega suhelda, kui mõni suur mure on, olgu selleks siis sõnakuulmatud lapsed, pinged töökohas, lein, depressioon vms. Tihti saime ka e-maile, mis tuletasid meelde, et see võimalus on alati olemas (see on minu teada võimalus, mida pakutakse ka lepingulistele töötajatele, kes meie klientide juures töötavad). Näiteks kui Uus-Meremaal oli Christchurch’is suur tulistamine, siis paluti meil kõigil koguneda, tegevjuht võttis sõna ja ütles ka, et nõustamine ja abi on olemas nii meile kui Uus-Meremaa kolleegidele. Või kui Sandri kolleegil traagiline sündmus peres juhtus, siis räägiti sarnast juttu ning lubati töötajatel isegi koju minna, kui see vajalik peaks olema.

Suhtlemine

See ei ole saladus, et eestlase tunneb tihti pahura näo järgi ära. Siin aga on inimesed rõõmsad, avatumad ning tehakse väga palju small talk’i. … ja see on asi, mida me Sandriga võimalusel vältida püüame, no lihtsalt ei ole meis seda “Tere! Kuidas läheb? Mis täna teed ja kuidas ilm on?” soont, tõelised eestlased ma ütlen. Siin ei saa poeski niiviisi käia, et kassapidajaga pisikest vestlust maha ei pea. Ja bussijuhile öeldakse siin alati “TereAitähHeadAega”, sest see on siinne kultuur ja see on äge. Ma usun, et tagasi tulles oleme ka need, kes veel järjepidevamalt kassapidajalt ja bussijuhilt siiski vähemalt oma terega väikese naeratuse püüavad välja võluda, sest noh, viisakus!

Näiteks ei alga siin ka ükski telefonikõne või vestlus ilma “Hi! How are you?!” ütlemata. Ja kui sa niiviisi oma juttu ei alga, siis saadakse kohe aru, et ilmselt sa kohalik ei ole või pole lihtsalt viisakas. Ja kui kodukandis ringi jalutad, siis tervitatakse või naeratatakse üksteisele, missest, et pole õrna aimugi, kellega tegemist.

Küll aga on väga harjumatu see, et inimesed räägivad korraga. Lihtsalt kuidagi on nii, et kõigil on vaja just ühel ajal rääkida ning teiste lõpuni kuulamisega on suuri probleeme. Olgu see siis töökeskkonnas või sõpruskonnas, lihtsalt vahel pole mõtet jutustama hakatagi, sest keegi hakkab kohe üle rääkima. See on neil ka omavahel nii, seega ei tunne me, et lihtsalt võõramaalastega nii käitutakse :)

Üldse oleme tähele pannud, et ollakse väga tolerantsed ning võõramaalasi ei vaadata võõristava pilguga, sest Austraalia on tõeliselt multikultuurne riik.

Valimised ja riigipühad

Meie jaoks oli väga üllatav, kui agressiivsed siin valimiskampaaniad on. Teiste kandidaatide avalik mustamine ja etteheidete tegemine nii teles, raadios kui plakatitel oli väga tavapärane. Samamoodi nagu oli tavapärane, et veel valimispäevalgi aktiivset propagandat tehti. Näiteks sattusime Sydney’s valimisjaoskonnast mööda minema ning selle ümbruses ning sissepääsu juureski olid inimesed iga kandidaadi meeskonnast, kes veel oma kandidaadi flaiereid jagasid ning püüdsid omalt poolt kõik anda, et just sellele inimesele hääl antakse.

Austraalias on päris palju “punaseid kalendripäevi”, mil tööle minema ei pea, sest põhjuse tähistamiseks leiab ikka. Olgu selleks siis kuninganna Elizabeth’i sünnipäev või jõulud. Lisaks on näiteks paljud organisatsioonid alates jõuludest kuni uue aasta esimeste päevadeni suletud ja selle jaoks oma puhkusepäevi kasutama ei pea, vaid saad südamerahuga teha seda, mis hing ihkab.

Sellega seoses on näiteks riigipühadel suures osas kohvikutes/poodides maksete tegemisel 10% lisatasu. Ma pole kindel, kas see protsent võib erinevates kohtades ka teistsugune olla, aga me oleme mitmel juhul pidanud just sellist lisatasu maksma.

Kliima

Pole saladus, et Austraalia on suurem kui Euroopa, seega on ka kliima osariigiti (või ka osariigi siseselt) võrdlemisi erinev. Siin on isegi praktiliselt igal linnaosal oma ilmateade, sest üks linnaosa võib teisest olla vähemalt sama kaugel kui Türi Paidest. Ja kui ühes kohas sajab lund (jah, Austraalia lõunaosas on lumi), siis põhja-Austraalias on 30kraadi sooja ning lauspäike. Või kui Sydney kliima on suvel pigem kuum ja kuiv, siis Brisbane’s on õhuniiskus hoopis kõrgem.

Ja kui meil siin hetkel on näiteks 23kraadi sooja, siis tundub see päris jahe, samas kui Eestis oleks me juba 20kraadiga rannas neid ainsaid päikesekiiri püüdmas.

Kuna see jutt on juba pikaks läinud, siis tuleb jätkupostitus järgmiste tähelepanekutega ning loodetavasti ei pea te seda mitu nädalat ootama.

K&S