Seekord räägin erinevustest, mis looduses või üleüldises elus veel silma on jäänud.
Loodus
Jah, Eesti loodus on imeilus ja me oleme õnnelikud, et sinna sündisime, aga Austraalia loodus ei ole siiani kordagi väsinud üllatamast ning iga kord ahhetame ikka samamoodi.
Helesinised rannad on nii helesinised, et paistavad läbi ja lausa kutsuvad ujuma. Ja neid helesiniseid randasid jagub siin juba kõvasti.
Kui Sydney’st ära sõitsime, siis mingi hetk olid lõputud mäed ja iga kord vaatasime neid samasuguse aukartuse ja imetlusega. Aga selline mägine keskkond on uus ja vaheldusrikas meiesugustele, kes tulevad riigist, mille mägi ei kvalifitseeru siin isegi mitte künkaks.
Aga mida ma mäletasin eelmisest reisist kõige rohkem ja nii väga koguaeg igatsesin oli siinne tähistaevas. See taevas, mis on nii selge ja tähine ning kus näeb Linnuteed. Ausalt, siin on taevas täiesti teistsugune. Ma näiteks ei ole siin vist kunagi Suurt Vankrit näinud, aga seda ma võin ju Eestis ka vaadata. Üldse tundub, et taevas on siin kuidagi kõrgemal. Kes teab, siis see võib mulle öelda, et kas see päriselt ka võimalik on.
Ma arvan, et kõik, kes on Eestist läinud oma elu esimesele välisreisile riiki, kus on palmid, on sellega kindlasti ka pilti teinud. Siin on aga palmid niivõrd tavapärased (ja oi kui erinevaid neid on!), et enam isegi ei viitsi pilti teha. Ega Sa Eestis ka ju igast kastani- või kasepuust pilti ei tee. Me praeguses koduaias on ka mitmeid palmipuid ja algul ehmatas täitsa ära, kui kookospähklid robinal puu otsast alla hakkasid kukkuma. Nüüd on kookospähklite kukkumine ja nende maas vedelemine täiesti tavapärane.
Seda olen ka märganud, et taimed õitsevad siin palju värvilisemalt. Jah, Eestis näeme ka natuke värve – lillad sirelid või roosad viljapuu õied. Aga siin varieeruvad nii puude kui põõsaste õied näiteks roosast, lilla, punase, oranzi või erkkollaseni. Lisaks on need õied enamasti väga uhked ja lopsakad.
Seda ka, et kui me oleme harjunud oma kummipuid ja hortensiaid kodudes lillepottides kasvatama, siis siin on kõik need taimed vabalt näiteks koduaedades kasvamas. Ja taas, ei ole nad kidurad ega põdurad. Hortensiad on nii õites, et vabalt võiks mitu lillepoodi ära varustada, õie eest 10EURi küsida ja sellega vähemalt keskmise tööpalga teenida.
Viljapuud on ka kõvasti eksootilisemad. Õuna- ja pirnipuid pole me siin näinud, sest ilmselt pole lihtsalt õigesse kohta sattunud. Küll aga banaanid, apelsinid, sidrunid, laimid, mandariinid – kõike oleme näinud ja mõnda ka otse puu otsast proovinud. Maitse on kohe kõvasti parem ja intensiivset tsitruselõhna tuleb juba läbi koore nii tugevalt, et süljenäärmed hakkavad iseenesest tööle. Avokaadopuid oleme ka näinud, aga otse puu otsast pole veel ühtki vilja saanud. Küll aga on siinsed avokaadod ideaalsed, täpselt parajalt küpsed ja meid miljon prossa kindlalt avokaadousku pööranud. Ei ole nii nagu Eestis, et ostad avokaado, mis vajab veel küpsemist ja siis kui selle sekund liiga hilja võtad, on ta juba üleküpsenud ja söömiseks mittesobiv.
Arbuusid, ananassid ja mangod maitsevad ka hoopis teisii ning üldse ei ole sellist tunnet, et sööd plastmassi :)
Loomad & linnud
Seda teate taas ilmselt kõik, et kängurud ja koaalad on nii Austraalia kui olla saab, neid on siin tõesti päris palju. Koaalasid näeb kindlasti harvem ja silm peab hea olema, et neid eukalüptipuudelt leida. Kängurusid nimetame me liikluses Eesti kitsedeks, sest nad tormavad sama ootamatult autode ette kui kitsed. Muide, nädalavahetusel nägime eriti lähedalt pisikest opossumiperet, kes terrassil aegajalt söömas käivad. Ma näiteks ei teadnud, et nad banaani söövad või võivad vabalt teiselt korruselt ilma viga saamata maha hüpata.
Üldiselt on minu arvates nii, et kui Eestis miskipärast tahad karta, et keegi su ära sööb, siis sööjaks võib pigem olla karu või hunt, siin on “inimsööjateks” krokodillid ja haid.
Krokodille me oma silmaga vabas looduses näinud ei ole, kuid juba esimesel päeval Mackay’sse kolides öeldi, et parem ärge vette minge, kui söögiks sattuda ei taha. Cairns’is ja sealtrohkem põhja pool on krokodille veelgi rohkem.
Ja näiteks enne Austraaliasse kolimist ütles üks sportlane Sandrile, et kui triatloni jaoks avavees ujumistrenni tahad teha, siis uju pundis, sest muidu sööb hai su ära.
Ma ei mäleta, et oleksin Eestis kordagi mõelnud, et mis siis saab kui mul sisalik toas on. Võin praeguse kogemuse põhjal öelda, et midagi ei saa. Elame mõlemad rõõmsalt oma elu edasi. Siin oleme päris palju pisikesi sisalikke nii toas kui õues näinud. Näiteks värava avamine on igakord lotomäng, et kas sisalik jookseb üle käe või mitte. Neid tegelasi pidigi nüüd ilma soojenedes rohkem juurde tekkima, eks siis varsti näeme, kas sisalikke on toas rohkem kui meid.
Öeldakse, et Austraalias on suurim arv loomi, kes võivad tapvalt ohtlikud olla ja küllap nii siis on ka. Usse näeb siin aegajalt ikka. Näiteks hiljuti nägi Sander oma jooksuringil üht suurt brown snake’i ja täna ussibeebit, kes veel roomatagi ei osanud ja vingerdustele hoo juurde andmiseks hüppama hakkas. Ma vist ükskord kirjutasin ka, aga öeldakse, et kui ussilt hammustada saada, siis looda, et see juhtub Austraalias. Seda seepärast, et siin on praktliselt kõik vastumürgid olemas ja on suurem tõenäosus, et midagi hullu pärast hammustust ei juhtu.
Aa ja muide, mida rohkem oma seiklusega põhjapoole ja troopilisemasse kliimasse jõudsime, seda rohkem nägime silte, et vetsupotikaaned tuleb alati enda järelt kinni panna, sest muidu võib potist konna leida.
Ämblikud on siin kõvasti mürgisemad kui Eestis. Kas meil on Eestis üldse mürgiseid ämblikke? Igatahes siin on neid igas värvis ja suuruses. Kui veel autohotelli elu elasime, siis nägime neid päris tihti.
Papagoisid on siin ka igasuguseid ringi liikumas. Kõige rohkem näeb pisikesi värvilisi, aga ärge laske end nende suurusest heidutada. Nad võivad küll väikesed ja armsad olla, aga suudavad teha nii valjut häält, et isegi kõrvatroppidest jääb väheks. Lisaks on siin ka suured valged papagoid ning veidi haruldasemad mustad papagoid. Sander nägi paari musta papagoid hiljuti töölt tulles ja ütles, et neid pidi siin väga vähe olema.
Nahkhiiri või lendrebaseid nagu neid siin kutsutakse on ka kõvasti. Ma näiteks vist ei olnudki Eestis ühtki nahkhiirt kunagi näinud. Mackay’s ma pole neid nii väga märganud, kuid Sydney’s oli näiteks töölt koju sõites Centennial Park’ist möödudes taevas täiesti must.
Küll aga Mackay’s oleme näinud üliilusaid liblikaid. Eestis oleme oma tavapäraste “kirjude”, kollaste ja valgete liblikatega ära harjunud, aga kui siin esmakordselt suurt sinist liblikat lendamas nägin, siis esimene mõte oli küll see, et ilmselt on ta mõne kollektsionääri juurest või botaanikaaiast põgenema saanud. Ja ausalt, nad on vähemalt topeltsuured kui need, mida Eestis näinud oleme.
Ja muide, siin on sellised linnud nagu magpie’d ehk kohalikud Eesti harakad põhimõtteliselt, aga nad on siin nii võimukad kui sedasi üldse öelda võib. Me kutsume neid üldse silmamunasööjateks näiteks. Olime juba ammu märganud, et jalgratturid on kiivrile pikad nipukad pannud ja mõtlesime, et mis mood see on ja mille jaoks seda küll tegema peaks. Saimegi teada, et inimesed kaitsevad niiviisi end silmamunasööjate rünnakute eest. Sandergi sattus ühel nädalavahetusel rattatrenni tehes linnurünnaku ohvriks, aga see oli mingi kulliline, kes teda kimbutas. Ja mitte vist seepärast, et tore oleks kellegi kiivrit toksima hakata, vaid seepärast, et Sander möödus teel ühest korjusest, mida kulliline parasjagu lahendamas oli. Ilmselgelt kartis, et Sander tahab oma osa saada.
Autod
Meie vaatluse põhjal on Austraalia populaarseim auto Holden, mis põhimõtteliselt on siis Euroopa Opel ma arvan. Ja teine põhiauto on uteehk väike kastikas põhimõtteliselt.
See viibki mind järgmise tähelepanekuni. No mu arvates on veider küll, et koerad pannakse siin sellesama kastika pagassi. Okei, pagass on selle kohta palju öeldud, kasti siis vist? Mõnikord on kastil kõrge äär, mõnikord mitte, vahel pole üldse peale plate midagi. Ja nii nad seovadki kaelarihma millegi külge ja hakkavad sõitma. Mul on alati natuke hirmus vaadata, kuidas niiviisi tehakse, aga eks ta siin Mackay’s ja üldse põhja pool (enne polnud märganud) popp värk on ja nemad selles midagi imelikku ei leia.
Varia
Me mõlema jaoks oli see päris šokeeriv üllatus, et siin elatakse vanemate juures päris kaua. Mõlemal meil oli näiteks meievanuseid kolleege, kes ikka veel vanematega koos elasid ning isegi ei mõelnud väljakolimisele. Jah, rendihinnad on Sydney’s näiteks kõvasti kõrgemad kui Eestis, AGA palgad on ka kõrgemad. Ilmselt lihtsalt valikute küsimus, et kas tahad osta kalleid kleite ja käia igal nädalavahetusel uhketes lokaalides kokteile joomas või elada omaette. Ma ütlen, et kõik on võimalik, isegi Sydney’s! Kui meil kunagi see kontoris teemaks tuli ja ütlesin, et ma kolisin pärast keskkooli kodust välja, siis vajusid lõuad põrandale. Ilma naljata. Nii et mu arvates võime selle üle küll Eestis uhked olla, et vanemad saavad pärast laste täisealiseks saamist neist natuke rohkem puhata.
Austraallased kannavad varbavaheplätusid iga ilmaga. Punkt. Vahet ei ole, kas on suvi või talv, dressipüksid või rannariided, randaminek või niisama jalutamine – varbavaheplätud on teema!
Kui korra tõsisemaks minna, siis surnuaiad on siin teistsugused. Eesti omi teate ju kõik, siin on need pigem kiviplatsid. Surnuaiad koosnevad peamiselt ainult monumentidest ja hauaplaatidest, ei ole puid ja selliseid hauaplatse nagu Eestis. Plaat või kivi ja siis hea õnne korral ka väike lill kõrvale asetatud.
Aga teate, mis on siin päris äge ja ilmselt sellise suure riigi puhul teisiti ei saagi, aga maanteede ääres olevad puhkealad on asendamatud! Kuna Austraalia on suurem kui Euroopa, siis on siin juba ainuüksi nii palju avastamist, et lihtne on pikad autosõidud (tegelikult reisitakse siin ülipalju haagissuvilaga hoopis!) ette võtta. Nii hea on pikast autosõidust korralikult välja puhata, ükskõik kas ööseks jäädes või lõuna ajal lihtsalt kiiret uinakut tehes. Ja see, et siin tuletatakse seda teeäärsetel plakatitel kogu aeg meelde ka, et puhkus on tugevatele ja kui silm kinni hakkab vajuma, siis puhka korraks ja jõuad õnnelikult sihtkohta.
Lisaks on siin palju avalikke grillimiskohti. Eestis on ka, aga siin ongi näiteks parkides ma arvan, et gaasigrillid, ei mingit lõket. Kuna austraallased on grillirahvas, siis igati õigustatud. Ja mu arvates on see ka tore, et need ei ole lagastatud ja rõvedad, vaid puhtad ja reaalselt sellised, et vabalt võiks sellise grilli kellegi koduaiast leida. Ah ja lisaks on siin joogiveekraanid näiteks parkides, randades või matkaradade ääres. Igati mugav lahendus!
Muideks, siin lülitatakse pistikuid seinast välja. Okei, ma ei tea, kas pistikuid või stepsleid. Jah, ma olen 28, aga ikka ei tea, kas seinas on stepsel või pistik või on need üldse täpselt samad asjad. Aga igatahes jah, selleks, et elektrit saaks, tuleb see värk nupust tööle panna. Algul harjumatu, aga nüüd ei kujuta teisiti ettegi.
Ma arvan, et nüüd said need asjad kirja, mis enim meelde on jäänud. Ilmselt on neid tähelepanekuid veel ja paljud asjad tunduvad meile juba loomulikena ning üldse mitte märkimisväärsed. ... pluss raudselt unustasin midagi ära ka.
Ja kui ma arvasin, et seekord tuleb teile kiire lugemine, siis sorri, vist ei tulnud. Palju õnne, kui lõpuni jõudsid!
Uue jutuni!
K&S
 |
| Opossum terrassil |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar