Austraalia 2.0: Mackay - Brisbane - Sydney - Doha - Helsinki

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada päris algusest. Me ei olnud kunagi enda jaoks paika pannud, millal koju tuleme ja kas läheme tagasiteel kuskile reisima või mitte. Muidugi olime mõelnud, et oleme aasta Austraalias nagu viisa võimaldab ja pärast läheme veel reisime ka, aga alati ei lähe kõik nii nagu mõtled ja ega ei peagi. Kes ei ole eelmise postitusega kursis, siis üllatus-üllatus, me oleme kodus! Täna oleme juba nädal aega kodus olnud ja elu on juba paika loksunud.

Ma kasutan võimalust ja vabandan korraga kõikide sõprade ja perede ees, kellele pidime luiskama, et meid on alles sügisel koju oodata. Tegelikult olime juba juuli esimeses pooles otsutanud, et oleme saanud Austraalialt kõik selle, mida ootasime ja tahtsime ning oleme valmis kojutulekuks. Oleme omavahel ka arutanud, et kas midagi jäi kripeldama või tegemata, aga ei. Teate ju isegi, et peolt tuleb ära minna siis, kui see on täies hoos.

Pärast piletite ostmist pidime hakkama skeemitama, et kuidas tulla koju niiviisi, et see oleks üllatus. See oli teadlik valik, missest, et jube raske oli öelda, et me pole veel midagi planeerinud. Ja muide, mis värk on, vahepeal pärast piletite ostmist oligi periood, kui sõbrad järjest küsisid, et millal me koju tuleme. Täpselt nagu kuskil oleks mingi andur olnud, mis andis märku, et oleme varsti tulemas.

Igatahes, skeemitamine. Mõtlesime, et meil on autot vaja selleks, et saaksime Tallinnast liikuma ja suuna perede poole võtta. Hakkasime mõtlema, et mis variandid on ja parim, mille peale tulime, oli see, et hakkame enda autot meile kuidagi organiseerima. Helistasin Minnile, kes oligi tegelikult väga pikka aega ainuke, kes teadis, et koju tuleme. Ega esimeses kõnes midagi eriti selle tönniva Minniga planeeritud ei saanud ja kuigi temale ei saanud siis koju jõudes üllatust teha, siis videokõne reaktsioon oli praktiliselt sama äge! Mingi hetke pärast saime aru, et meil on vaja natuke oma kindlustusteemadega tegeleda ja ka autoplaani oli vaja paremaks saada, seega kaasasime plaanidesse ka Egoni. Egon “viis auto hooldusesse” ja Minni tuli meile lennujaama vastu. Sealt edasi saime juba üllatustuuriga alustada.

Tegelikult, ega sellest üllatustuurist palju rääkida polegi, küllap video ütleb rohkem kui sõnad. Aga lõppkokkuvõttes peab vist tänulik olema, et Sandri ema hommikul kell 6 südamerabandust ei saanud, minu ema ust kinni tagasi ei pannud ning Sandri vanaema ka liialt šokeeritud polnud.

Kuigi ma rääkisin juba pikalt ja laialt sellest, kuidas plaanimine käis ja keda üllatasime, siis koju oli ju ka vaja jõuda, nii et ma kirjutan siis tagasiteest ka, sest kes videot ei vaadanud, see ei tea midagi ja kunagi on endal ka hea meelde tuletada, et kuidas see tagasitulek ikka oli.

Olime kohe pärast lennupiletite ostmist broneerinud auto, et võtta ette peaaegu 1000km autosõit. Reede keskpäevaks läksime Mackay lennujaama, kuskohast pidime oma rendiauto kätte saama, kuid tuli välja, et nii lihtne see siiski pole. Meie autojuhiload neile ei sobinud ning hakkasid soovima lubade tõlget või siis Austraalias sõitmise luba. Meil polnud kumbagi. Autot ka ei saanud, aga saime ülihalva klienditeeninduse kogemuse. Selle põhjal julgeme öelda, et kui vähegi võimalik, siis ärge Europcar’i kasutage ning leidke mõni muu alternatiiv. Missest, et nutumaik oli kurgus ja mõtlesin, et kuidas me siis õigeks ajaks Brisbane’i jõuame, siis tuli leida väljapääs. Õnneks läks kõik sujuvalt ning saime poole soodsama pakkumise Hertz’ilt. Auto oli ka uuem ja suurem, seega lust ja lillepidu. Praegu me vist enam nii rõõmsad ei ole, sest nad on meilt paarsada dollarit rohkem pangakontolt maha võtnud, aga eks näis, kuidas see veel laheneb. Igatahes teekond läks ülikiirelt ja mõnusalt seni, kuni tuli aeg tankimiseks. Käisime ühes bensukas, aga kuna sealsed kütusenimed olid meie jaoks võõralt nimetatud, siis ei hakanud riskima. Miskipärast ei peatunud me ka u 200m eemal olevas bensukas, sest noh, 45km saab veel sõita, pole mõtet stressata. NALI! Me olime pool teekonnast ikka üsna stressis, sest auto ütles varsti, et paak on tühi ja anna juua, palun. Sõitsime siis 0 kütusega miljon kilomeetrit (ausalt, niiviisi tundus). Ümberringi oli kõik kottpime ja bensukaid nägime ainult miraažidena. Kui saabus see õnnis hetk, et bensukat nägime, siis kuulis me rõõmukisa vist küll kogu küla. Edasi oli sõit puhas lust ja lillepidu ning jõudsime Brisbane’i täpselt nii nagu olime planeerinud.

Parkisime auto Schorncliffe pier’i äärde, et hommikul veel viimast Austraalia päikesetõusu näha, voltisime end võimalikult mugavalt istmele ning hakkasime magamist teesklema. Päikesetõus ei vedanud meid alt ja see oli lihtsalt imeline. Täpselt selline nagu olin unistanud või natuke paremgi. Kuna lennuni oli veel aega, siis käisime kohalikus ujulas kuuma dušši nautimas, hommikust söömas ning ka kiirel tehnikaostu tiirul ning olimegi lennujaamas. Pagasi äraandamine oli üsna stressivaba, sest veits ikka muretsesime, et palju meil asjad kaaluvad ja kas Sandri rattakotti ikka aktsepteeritakse.

Sydney lennujaamas läks ooteaeg niivõrd kiiresti, et ei jõudnud isegi mõelda, et need on meie viimased hetked Austraalias. Muidu oleks saanud rahulikult tsillida, aga kuna Sander pidi oma rattakoti ümber registreerima ja minu ühest pagasi ülekilost tehti draama, siis kiire protseduur venis vist vähemalt pooletunniseks kui mitte pikemaks, pluss see oli nii nõmedalt tüütu ja ärritav. Kuna hommikusöögist oli juba u 12tundi möödas, siis panime oma ärrituvuse nälja arvele ja tegime kiire õhtusöögi. Ülejäänud aja seisime tax refund’i (kui ostad 60 päeva enne riigist lahkumist üle $300 maksva asja/asjad ja need käsipagasis on, siis saad käibemaksu tagasi) järtsus koos asiaatidega. Me olime reaalselt ainsad valged inimesed selles viiesajakilomeetrises järjekorras. Okei, nii pikk järts polnud, aga umbes tunnikese seisime seal küll. Jõudsime oma väravasse täpselt pardalemineku ajaks, nii et rohkem uudistamiseks aega ei jäänudki.

Meid ootas ees 15tunnine reis suunal Sydney-Doha. Kui keegi küsib, mis lennufirmaga pikka lendu teha võiks, siis ma soovitan kogu täiega Qatar’i. Ülihea kogemus! Muidugi meil vedas ka, olime lennuki teisel korrusel tavaklassi esireas ja ruumipuuduse üle kurtma ei pidanud. Jalaruum oli nii suur, et mu jalad seinani ei ulatanud (okei, mul pole pikad jalad ka, aga saate aru küll!). Meil vedas, et tegemist oli öise lennuga, seega proovisime natuke magada ka. Mingi hetk vaatasin, et Sander oli end me istmete ette pikali visanud ja sai veits mugavamalt magada paar tundi. Võinoh seni, kuni stjuuardessid üles ärkasid ja tulid ütlema, et niiviisi ei tohi teha. Õnneks oligi juba peaaegu hommik ning maandumine Dohas.

Dohas oli meil kümme tundi lennujaamas passimiseks ja otsustasime elus esimest korda osta lounge’i pääsme. Saime seal rahulikult pikutada, pesta ja süüa. Kuus tundi, 50 eurot ja ülimõnus rahulik olemine – täiega soovitame! Dohas oli ka see hetk, kui avaldasime Sandri võistluspostituse, et jälgi segada ja kõiki (eelkõige peresid) veenda, et oleme endiselt Austraalias ja kojutulekule pole mõtet mõeldagi.

Doha-Helsinki lend oli rohkem kui poole lühem ja järjest enam hakkas kohale jõudma, et olemegi kohe kodus. Helsinki-Tallinn oli selline lend, et ma ei tea, millal me õhku tõusime ja kuidas maandusime, sest magasin kogu raha eest. Mäletan, et ehmatasin end Tallinna maandumisrajal üles ja olin ülipettunud, sest tahtsin öise Tallinna tulesid näha ja filmida, aga küllap oli und rohkem vaja.

Minni korjas meid lennujaamast peale ja pärast seda võtsimegi suuna Piistaoja poole. Kogu teed korraga sõita ei jaksanud ja ei tahtnud pererahvast päris kell 4 hommikul ka šokeerida, seega tegime puhkepausi. Kuna autos magamine on meil käpas, siis tegime kahetunnise uinaku ühes Järvakandi parklas ja see tundus me jaoks nii normaalne, et autos niiviisi puhata.

Ülejäänud päev möödus uneaurude ja adrenaliini peal perekondi üllatades ja vaikselt Eesti elurütmiga kohanedes.

Ma ei julge lubada, et ma siia veel kirjutan, aga kes teab, äkki siiski …

Aitäh, et olete me seiklusele kaasa elanud!

K&S