Austraalia 2.0: Mitte midagi põnevat pole vahepeal toimunud & rubriik "Sander võtab sõna"

Elu Mackay's on endiselt vaikne ja suuri seiklusi pole endiselt vahepeal ette võtnud. Küll aga käisime jälle selles mõnusas pannkoogikohas, millest varemgi kirjutasime. Ja nagu eelmine kordki, siis sealt otse läksime vaalu otsima, sest nüüd peaks neil rändlushooaeg täie hooga käima. Teate mis, nägimegi mitut vaala. Hüppasid vees ja tegid piruette, kahjuks küll mitte väga ranniku ääres, aga piisavalt lähedal, et neid siiski näha. Võite ise arvata, kas ma olin sama rõõmus nagu väike laps jõululaupäeval kinke avades või jaa! Proovisime pilte ja videot ka teha. Missest, et meie saame videot vaadates päris hästi aru, kuskohas vaal parasjagu hüppas, siis võib-olla pole see siiski niivõrd äratuntav kui võiks. Peate siis meid lihtsalt uskuma 😊

Edasi võtab Sander sõna, sest kõik värsked spordimuljed tuleb kirja panna, et midagi ära ei ununeks.

Sai taas võisteldud. Seekord ei olnud see absoluutselt planeeritud ning sain võistlusest üldse teada paar päeva varem ja mõtlesin, et miks mitte. Tegemist oli kohaliku rattaklubi Mackay Cycling Club meistrivõistlustega 20km eraldistardi sõidus. Olin väga põnevil, sest pole kunagi eraldistardi võistlusel osalenud, aga olen seda alati soovinud teha. Selleks, et registreerida pidin lisaks osalustasule ostma ka litsentsi, mis lubab mul osaleda Austraalia rattavõistlustel.

Mingit erilist trenni pole teinud ratta osas, nii et plaan oligi minna sinna lihtsalt ägeda kogemuse ja kõva trenni järgi.

Võistluseelsel õhtul plaanisin varakult magama minna, sest nagu siin ikka kombeks, hakkab võistlus minu jaoks liiga vara. Viisin Sparky (jep, rattal on nimi) võistlusvormi ja lõin ta ilusti läikima, võistlusplaan paika ning magama. Päev algas juba kell 5 hommikul, mis on umbes 4 tundi liiga vara mu jaoks, et üldse mingile võistlusele mõelda, aga ei virise ja kohandun nii nagu vaja. Sõin, jõin ja panin mõned asjad veel kokku ning oligi aeg võistluskeskusesse minna. Kell 6:30 algas registreerimine/check-in. Kuigi tegemist oli minu jaoks pigem treeningu kui olulise võistlusega, siis oli võistlusnärv ikkagi sees, seest õõnes. Hoolimata sellest, et võtsin seda toreda kogemusena, siis oli plaan ikkagi jätta endast rajale kõik, mis mul hetkeseisuga sees on. Panna on vaja eksole 😎Peale nime kirja panemist ja numbri haaramist võitsingi juba ratta ja suundusin velodroomile sooja tegema. Õues oli veel võrdlemisi külm nii et isegi pika dressiga 15min soojendust tehes ei hakanud soe. Kell 7:30 oli võistlejate briif ning peale seda võeti suund u 2km eemal asuvale stardijoonele. Võistlejad läksid sinna ratastega, aga õnneks liikusid kohtunikud ja mõned pealtvaatajad ka sinna autoga ja Kaisa sai ühe toreda vanema härra autole ning ei pidanud üksi keset suhkruroopõldusid õiget kohta otsima tulema 😅 Kuna võistlus toimus suhkruroo väljadega ümbritsetud teel, siis oli rajal ka kaks nö raudteeülesõitu, kust suhkruroo rongid siis liiguvad oma laadungitega. Kui peaks juhtuma, et rong parasjagu teed ületab või ületama hakkab, siis peab võistleja peatuma ja rongi läbi laskma 😊

Stardijärjekord pandi paika eeldatava keskmise kiiruse järgi. Aeglasemad ees, kiired lõpus, iga võistleja vahel 1 minut. Stardis olid ka mitmed tuttavad, kellest salamisi soovisin kiirem olla. Oma keskmiseks kiiruseks ennustasin 38-40 km/h ning see pani mind stardijärjekorras 18. kohale. Natuke oli kahtlane tunne sees, et äkki ülehindasin oma võimeid, sest minust eespool startisid sõitjad, keda arvasin endast kindlalt kiiremad olevat. Mis seal ikka, praegu hilja juba ning eelkõige võistlesin ikkagi iseendaga ja oma paikapandud plaanidega. Rattaid oli ka stardis ikka seinast seina. Osad kes tulid oma maanterattaga ning siis olid need, kes tegid sooja ühe uhke rattaga ning starti tuldi veel uhkema ja viimasepeal eraldistardi rattaga. Kui raha on, miks mitte noh 😃

Olles eelnevalt teistega vestelnud teadsin enamvähem mida rajalt oodata. Rada viis meid 10km välja ja siis sama teedpidi tagasi. Tee olukord pidi olema üsna hea. Oodata oli välja minnes vastutuult ning tagasitulles siis taganttuul. Arvestasin seda ning plaanisin esimese poole vastutuult sõites jääda alla 175 pulsi ning tagasitulles siis punasesse lasta. Ootasin stardijärjekorras ning sai ka natuke naerda, kui keegi kommenteeris mu kauneid karvaseid jalgu 😄 Teatavasti on ratturid silesäärsed, et ikka tuuletakistust vähem oleks, aga ma kannan uhkusega oma karupükse. Ütlesin, et ega siis asja liiga lihtsaks ka teha ei saa ning liiga kiire olla, ega esimest võistlust ei saa siis kohe ära võita ju 😆

Stardist ära minnes umbes kilomeeter oli hästi, siis hakkas tuul päris kõvasti näkku puhuma. Pole midagi, raiume edasi. Peas keerlesid kolm mõtet, mis panin endale eelmine õhtu paika - istu tugevalt sadulas, tööta jalgadega sujuvalt täistiirul suru-tõmba, hoia pea all. Tuli päris hästi välja kuni lisaks tuulele tuli hakkama saada kuumaastikuga. Ausalt, osad lõigud rajal olid nii hullu pinnasega, et ma arvasin, et mul läheb ratas kohe katki... Vastutuul ja halb teekate ei mõjunud hästi ning mingi hetk nägin kellal lausa numbreid 30 km/h. Mõtlesin, et väga halb. Aga pulss oli täpselt mida plaanisin 170-175 vahel, ning arutlesin endaga, et järelikult on hästi, järelikult on see, mida praegu suudan.

Tagasipööret nähes mõtlesin, et jumal tänatud - nüüd saab sõitma hakata. Ümberpöörd, hoog sisse ja asendisse peitu ära. Koheselt oli tunda taganttuule abi ja kiirus tõusis. Polnud isegi aega kella vaadata, sest nautisin seda kiirust. Üsna kohe peale tagasipööret püüdsin minust minut varem startinud võistleja kinni. Oli hea tunne ning panin hoogu juurde. Plaanisin tagasipöördest 6 km sõita 180-185 pulsiga ja siis viimased 4km piirajasse lasta. Täpselt nii ka õnnestus, mõned pilgud, mis kellale tagasisõites heitsin, et pulssi kontrollida näitasid vahepeal 45-47 km/h kiirust. Super tunne oli. Peatselt oligi teel kriidiga suurel 18km joon ning kiri SUFFER. Mõtlesin, et jep seda ma siin teengi praegu ning viimased 2km läksid nagu silmapilk. Tuhisesin finišijoonest üle ja tehtud. Jalad olid päris läbi, põlesid, aga tunne oli hea. Tagasi stardipaika jõudes vaatasin kiirelt mitteametliku tulemuse kellal üle ja ootasin koos teistega viimased jõhkardid ära. Seejärel suund tagasi velodroomi juurde, kus mõne aja pärast algas autasustamine. Osadelt küsiti veel vanusegrupp üle sh ka minult. Ütlesin, et olen 28 ning vastu kõlas "Awesome, that means you're in the elite group". Ma nagu, et eee... ma nüüd küll elite ei ole ega taha olla. Aga tuli välja, et siin olidki vanusegrupid juuniorid, elite, 30-39, 40-49 jne. Mõtlesin, et miks nad eeldavad, et 20-29 vanuses võistlejad eliit kindlasti on, mis seal ikka. Võib.olla ongi nii igal pool rattamaailmas, aga ega ma ei tea ju, esimest korda rattavõistlusel stardis ju. Mõtlesin pärast seda, et nojah ega siit poodiumit küll loota siis pole, aga tuli välja, et elite vanusegrupis oli ainult kaks võistlejat 😄 Ehk siis sain ka autasustamisel poodiumil käia. Kahjuks küll teisel astmel, sest esimene koht jäi 42 sekundi kaugusele. Kahetised tunded - olid nagu teine koht ja poddiumil, aga samas olid ka mõnesmõttes viimane. Kõige kiiremad ratturid olid 30-39 vanusegrupis, kus esimene koht sõitis minust 5 minutit ja 9 sekundit kiiremini (keskmine kiirus 45,45 km/h). Öeldi, et medalid on vaja veel graveerida ning kahjuks neid täna teile anda ei saa. See on äge, et saab medali, mis jääb Austraaliast mälestuseks, sest duatloni poodiumikoha eest ei saanud kahjuks mitte midagi.

Autasustamist oodates/vaadates jäid mu karvased jalad jälle kellelegi ette. Imestati, et siuke kiire poiss aerokostüümiga ja puha (tegelt ei old, oli hoopis TriPassion triatlonikombe), et mis toimub 😃 Väike nali ja naer ning oligi aeg pakkida asjad kokku ja kodupoole minna.

Kokkuvõttes olen võistlusega peaaegu rahul. Üsna palju väikeseid eesmärke ja plaane, mis ma eelnevalt endale seadsin, ma täitsin. Olin kõikidest kiirem, kellest tahtsin olla. Sõitsin keskmise kiiruse endale plaanivõetud vahemikku. Sain tugeva trenni ja vägeva kogemuse esimeselt eraldistardi võistluselt. Lõpus jäi küll tunne, et oleks punases sõitmist kannatanud veel 1-1,5km, ehk siis oleks võinud varem tempot tõstma hakata. Kahjuks ei õnnestunud tulla üldarvestuses top10'sse nagu soovisin, aga vähemalt sain poodiumile, küll oma vanusegrupi viimasena, aga ikkagi.

Statistika minu esimesest 20km eraldistardi sõidust:

Aeg: 0:31:33

Keskmine kiirus: 38,03 km/h

Max kiirus: 51,8 km/h

Keskmine pulss: 177

Max pulss: 194

Vanusegrupi koht: 2

Üldarvestuse koht: 12

Võistlejaid: 30

Järgmiste sündmusteni :)

K&S