Austraalia 2.0: Uuest kodust, ühistranspordist, töö otsimisest ja eestlastele kaasaelamisest ...

Nädal Sydney elu on jälle möödas ja on aeg uuteks juttudeks. Ka seekord varu lugemiseks pigem rohkem kui viis minutit, sest muidu sa posituse lõppu päris ei jõua.

KODU

Täna saab meil nädal aega uues kodus elatud ja kuigi kodu on pisike, on siin olemas aboluutselt kõik eluks vajalik. Ausõna, ma üldse ei liialda. Siin on olemas kõik alates mööblist, tehnikast, köögitarvikutest, puhastusvahenditest kuni uhiuue voodipesu ja käterätikuteni. Seega kuigi üürihind on päris krõbe, ei pidanud me tegema täiendavat väljaminekut, mis kõikides teistes korterites, mida vaatamas käisime, olnud oleks. Oleme end kenasti sisse seadnud ja tunneme end koduselt. Kui keegi teist mäletab meie kunagist Rohu kodu, siis praegune korter on tollest pisut suurem ja siin on ühte ruumi mahutatud nii köök, elu- ja magamistuba kui ka kontor ning lisaks loomulikult ka vannituba, mis jääb pisut nurga taha ja rõdu, kus polegi veel hommikusööki nautida jõudnud. Kui külalised tulevad, saab voodi kappi lükata ja keset tuba tekib korralik tantsuplats. Esimesed külalised on tegelikult juba ka võõrustatud, sest Johanna ja Alex käisid reede õhtul külas.

Korteris meil pesumasinat pole, kuid siin on koridoris suur pesuruum, kus saab nii pesumasinat kui kuivatit kasutada. Kumbki neist maksab kolm dollarit, kuid pesumasinatäis on tavalistest kodustest masinatest vähemalt kaks korda suurem. Nad vist nimetavad siin neid tööstuslikeks pesumasinateks tegelikult. Lisaks on meil muide bassein. Seda pole veel kasutada jõudnud, sest ilmad on olnud pigem jahedavõitu ja bassein on soojenduseta. Kui inspection’i ajal seda korra piilusime, siis ega see väga kutsuv küll ei olnud, kuid kui suvi kätte jõuab, siis võib seal kindlasti päris head jahutust leida. Proovimata me seda kindlasti ei jäta, seega küll te basseinitiirust ka veel kuulete.

Huvitav lugu on sellega, et ükspäev randa jalutades märkasime, et taas on meie kodu juures tuletõrjedepoo. Ka viimases Tallinna kodus elades oli meil depoo üle tee, seega huvitav kokkusattumus. Korter on tegelikult üsna tiheda liiklusega tee ääres ja tänavamüra kostub tuppa ka kinnise rõduuksega, kuid oleme sellega juba peaaegu harjunud ja muret see meile ei valmista.

Muide, randa jalutame kodust umbes 20 minutit, seega Sydney mõistes on meil rand lausa tagahoovis. Maroubra Beach ehk meie kodurand on imeilus ja suure liivarannaga. Mööda rannajoont ja nii-öelda kergliiklusteed on imeilus jalutada või trenni teha, seega imeliste vaadete jackpot’i võitsime siiakanti kolimisega kindlasti. Selles rannas on päris palju surfareid ja nii äge on vaadata, kuidas nad laineid ootavad ja püüavad. Ükspäev kui meil soe oli, siis tegime kiire rannapäeva ja Sander ütles pärast oma jooksutrenni, et vesi on ülikülm. Tunde järgi pakkus, et umbes 13-15 kraadi, seega umbes samasse kanti kui merevesi Ironman Tallinnal. Siiamaani polnudki veel näinud, et inimesi vette ujuma lubati, kuid tol päeval oli umbes kahemeetrine lippudevaheline ala ujumiseks olemas.

ÜHISTRANSPORT

Kodust saame südalinna ülimugavalt – üks neljakümne minutiline bussisõit ja oleme kohal. Piletihinnad on siin pigem kallid ja me pole siiamaani aru saanud, kui palju see üks sõit siis maksab, sest igakord võtab kaardilt erineva summa maha. Siin on selline süsteem, et paned transpordikaardile (põhimõtteliselt nagu meie roheline kaart) raha peale ning bussile/rongile minnes registreerid oma kaardi masinas ning väljudes teed täpselt sama. Lisaks on nii, et kui teed nädalas kaheksa sõitu, siis sellest järgnevad sõidud samal nädalal on poole hinnaga. Telefoniäpis saab ilusti oma sõitudel ja kaardijäägil silma peal hoida, seega süsteem on iseenesest päris lihtne. Nagu mainisin, siis piletihind on pigem kallis ning me oleme siin oldud aja jooksul kumbki juba 120dollarit kaardile laadinud ning juba natuke üle poole sellest ära kasutanud.

Bussidega on siin üldse selline süsteem, et kui bussile tahad minna, siis pead tee ääres käe tõstma või bussijuhile lehvitama ja siis ta peatub. Bussist mahaminek on ka natuke teistmoodi kui Eestis. Siin peatub buss ainult siis, kui keegi vajutab STOP nuppu ning bussist väljumine toimub enamasti pigem keskmise ukse kaudu (sisenemine bussi ainult esimesest uksest). Väljudes on viisakas bussijuhile käega viibata, noogutada või üle bussi hõigata “Thank you!”. See on siin nii normaalne, kuid Eestis ei kujutaks ettegi, et trollist väljudes hõikad üle selle oma tänusõnad. Või olgem ausad, isegi kui esimesest uksest väljud ja otsutad juhti tänada, siis kahel juhul kolmest saad kulmukortsutuse või pahase porina, et miks sa juba kiiremini minema ei lähe ja loodad heale õnnele, et bussiuste vahele ei jää.

Üldiselt oleme ühistranspordiga päris osavad ja saame siin vasakpoolses liikluses aru, kuskohast peame peale minema, et tagasi koju jõuda või järgmine buss võtta. Rongidega saime ka tuttavaks ja seal toimib samasugune kaardisüsteem. Samas nõuab rongidele minemine ikkagi veits rohkem pingutust, sest platvormi ja suunaga puusse panemine on palju lihtsam. Õnneks oleme iga kord õigesti sõitnud, aga natuke keerulisem on küll. Rongid on siin võib vist öelda, et kolmekordsed – alumine ja ülemine korrus on täis istekohti ning keskmisel korrusel on väljumine, kus on ka üksikud pingid. Olympic Park’i sõites nägime, et siin on rongiistmetel selline äge süsteem, et saad seljatugesid liigutada ning seeläbi muuta oma istumise suunda ning seda, kas soovid näiteks neljakesi ninapidi koos istuda või eelistad pigem eesistuja kukalt vaadata.

TÖÖ

Oleme endiselt töö otsimistega tegelemas, kuid tänaseks seisukohal, et püüame leida mingeid juhuotsi, et kulud-tulud nulli saada ja siis vaatame edasi. Mina ilmselt teen igaks juhuks ikkagi New South Wales’i RSA ära, et saaksin kuskile restorani/kohvikusse tööle minna.

Tööle saamisega on see keeruline lugu, et me mõlemad oleme otsinud praegu erialast tööd ehk Sander otsib IT-alast tööd ja mina värbamisvaldkonda. Oleme mõlemad saanud päris palju telefonikõnesid, sest tundub, et meie CVd ja kogemused neile meeldivad, kuid kui kõne jõuab selleni, et oleme riigis Working Holiday viisaga, siis tänatakse ja lõpetatakse kõne päris kiirelt. Seega otsimegi hetkel pigem casual/contract/temporary töökohti, kuid hoiame siiski ka pikemaajalistel pakkumistel silma peal. Mitmed kohad on küsinud ka, et kas oleme mõelnud sponsorship viisale, kuid sellist soovi ja mõtet meil siiski praegu pole ja plaanime ikka aasta pärast koju tagasi tulla.

Mina käisin kahel tööintervjuul ning mõlemad toimusid agentuurides, seega polnud mingi kindla positsiooni osas, vaid lihtsalt enda tutvustamine ja kogemusest rääkimine. Üks agentuur kontakteerus minuga administratiivtöö ja teine personalitöö asjus. Tundus, et mõlemas kohas läks hästi. Neile väga meeldis minu varasem kogemus, pealehakkamine ja keeleoskus, seega justkui oleks kõik hästi. Küll aga ütlesidki nad, et ajutisi töökohti nii tihti ei liigu, kuid võtavad ühendust, kui minu kogemus ja oskused sobima peaksid. Kolmas intervjuu oli mul ka ning see oli teistest tunduvalt formaalsem ning kinnituskirjaski mainiti, et tuleb ametlikult riides olla. Kuna jätsin südamerahuga mustad püksid ja kingad koju, siis tuli minna KMarti ja Big W poodidesse, kus siis 19dollariga endale vajalikud riided skoorisin. Ilmselt oleks mujalt lihtsamini leidnud ning valik oleks laiem olnud, kuid esmaspäeval olid kõik poed peale nende kinni ja tuli leppida sellise valikuga.

Sander on saanud ka hulganisti kõnesid, kuid takerdub samas kohas, kus mina – viisa. Ükspäev oli temal ka töövestlus agentuuris, mis andis meile võimaluse sõita tol hetkel esmakordselt Northern Sydney’sse. Sealt sai Sander kohe mingi positsiooni kohta info ning nüüd ootab tagasisidet, et mis värbav ettevõte temast arvab. Lisaks on tal veel paar kohta ootel. Õigem on vist tegelikult öelda, et tema on ootel, et mida vastatakse ja mis edasi saab. Üks konsultant rääkiski mulle, et kui mingi koht tekib, siis võivad asjad väga kiiresti liikuda, nii et üks päev võetakse ühendust ja järgmine päev oledki uues töökohas. Selline lahendus meeldiks ja sobiks mulle väga, sest nii minu kui tegelikult ka Sandri kasuks räägib see, et oleme valmis alustama esimesel võimalusel.

Hoiame teid kindlasti kursis, kui oleme töö leidnud, praegu saame ilusti veel hakkama ja endiselt liiga palju ei stressa, kuid juhuotstel hoiame silma peal.

INVICTUS GAMES

Sydney’s toimuvad nädal aega kestvad Võitmatute mängud ehk Invictus Games, mis on spordivõistlused sõjalistel operatsioonidel viga saanud sõduritele. Idee algatajaks oli 2014. aastal prints Harry ja ka tema on Austraalias võistluste patroonina kohal.

Meie mõtlesime, et kui sellise võistluse ajal siinsamas oleme, siis tuleb Eesti tiimile kindlasti kaasa elada. Alustasime enda programmi sellega, et läksime eelmisel neljapäeval Eesti majja, kus korraldati mängudel osalejatele vastuvõtt. Kohal oli võrdlemisi palju kohalikke eestlasi, kuid nende seas oli noori pigem vähe. Nii äge oli kuulda, kui ilusat eesti keelt räägivad need, kes on siia jõudnud juba pool sajandit tagasi või miks mitte alles hiljuti, kuid siiski olnud pidevas ingliskeelses keskkonnas. Eesti maja oli kodune, seinale oli joonistatud suur pilt, kus oli erinevaid “episoode” Kalevipojast, vitriinid täis aja jooksul kogutud materjali, seinal tikitud Eesti maakondade vapid, taustaks mängimas uusimad lood Curly Strings’i ja TradAttack’i repertuaarist ning joogiks karastav Tartu limonaad.

Ma arvasin siiamaani koguaeg, et eelmise Austraalias käiguga sai minu jaoks vanaonu Endli saaga läbi, kuid nähes vanahärrat, kes võis olla Endliga samaealine, tekkis mul tohutu tahtmine minna temaga veidi vestlema. Kogusin hoogu ja läksin rääkisin nii tolle härra kui ühe prouaga, et kas nemad teavad sellist inimest. Kahjuks kumbki neist Endlit ei tundnud, kuid mul on hea meel, et ma ei jätnud seda võimalust kasutamata ja nendega siiski veidi vestlesin ja ka nende siiatuleku kohta rohkem infot teada sain.

Eesti tiimi ootasime päris kaua, sest nad olid olnud Uus-Meremaal treeninglaagris ning Austraaliasse sõit võttis erinevatel põhjustel oodatust kauem aega. Vestlesime pisut inimestega ning siis juhtus ka Sandri siinoldud aja jooksul piinlikuim hetk. Nimelt olime juba mõnda aega vestelnud Eesti Kaitseväe veebliga, kui jutu käigus tuli mainimesele esmakordne suurõppus Siil. Siim, Kaitseväe veebel, ütles, et tolle õppuse lõpurivistuse ajal sai ta uue ametikoha, mis on Eestis esmakordne. See hetk kõrvaltvaatajana on lihtsalt kirjeldamatu. Sandri nägu ja kael värvusid tulipunaseks, kui ta sai aru, kellega on tegemist. Õnneks läks piinlikkus kiirelt mööda, sest ta vabandas end sellega välja, et pole harjunud kolleege tsiviilriietes nägema. Kuulsin veel mitu päeva pärast seda episoodi, et kui piinlik tal ikka oli ja oma kolleege (eriti juhtkonda) võiks ju ikka ära tunda. Õppetund saadud ning edaspidi oleme ta eksimatult ära tundnud ka siis, kui ta on paraadvormis või tribüünil omadele kaasa elamas.

Tiim jõudis kohale, peeti paar kõne, öeldi edasi innustavad sõnad ning seejärel suunduti suupistete laua äärde, kus võis leida Sandri sõnul nii maailma parimaid võileibu kui pisikesi kaneelirulle. Ajasime seal veel natuke ühe koondise treeneriga juttu, kes soovitas, et sõudmine oleks äge ala, mida vaatama minna. Etteruttavalt võib öelda, et “Aitäh, Raido!”, oli tõesti üks vägev ja emotsionaalne võistlus.

Laupäeval toimus ooperimaja juures mängude avamine ning olime eeltööd tehes aru saanud, et tegemist on tasuta sündmusega ning kõik on oodatud. Meie plaan oli mõni tund enne avamist tegelikult ohus, sest õues hakkas järsku meeletu marutorm. Taevas sähvis ja müristas enneolematult valjult. Me olime küll valjusid kärgatusi varem kuulnud nii Eestis kui Austraalias (äikesetorm farmis ning tsüklon Airlie Beach’il), kuid siin oli see kõik hoopis teistsugusem. Õnneks jäi torm järgi, kuid hiljem kuulsime, et see tegi ikka päris palju pahandust ja ka avapidustused algasid umbes 1,5 tundi hiljem. Kuna enam ei sadanud, siis otsustasime, et kui me nagunii Sydney’s oleme, siis läheme vaatame selleavamise üle. Tegelikkus oli hoopis teistugune selles, mida olime ette kujutanud, sest ooperimaja esine oli aedadega ära piiratud ning avamiseks oli tehtud nii-öelda tsoon, kus kõik toimus. Vaatasime seal natuke ringi, kuid otsustasime siiski koju tulla ja nägime seda kõike hoopis teleülekandest.

Järgmisel päeval toimusid purjetamine ja rattasõit, kus eestlased esindatud olid. Purjetamist väga palju ei vaadanud, sest kahjuks me ei saa sellest aru ja teiseks, me lihtsalt ei teadnud, milline võiks eestlaste purjekas olla. Küll aga nägime vees mõnulevat hüljest ja sellest meile purjetamisega seotud meelelahutuseks piisas. Läksime edasi rattaraja äärde, kus elasime omadele häälekalt kaasa ning hoidsime pöidlaid, et neil maruhästi läheks.

Esmaspäeval veetsime päeva esimese poole Sydney olümpiakülas, täpselt sealsamas, ku Erki Nool 18 aastat tagasi kuldmedali võitis. Kuna Raido oli meile sõudeergomeetrite võistluse päris hästi “maha müünud”, siis ostsime piletid just sellele pool päeva kestvale võistlusele. Toimus võistlus ühes sisehallidest (QuayCentre), kus keset väljakut oli vist ligikaudu 40 sõudeergomeetrit. Võisteldi erinevates kategooriates, mis sõltusid sellest, mis vigastustega võistleja oli. Need mehed ja naised, kes oma riiki seal esindasid olid lihtsalt võimsad. Eranditult kõik, nad on super! Inspireerivad, teotahtelised ja tugevad. Võistlus oli vaatemänguline ning nägime ära ka selle, kui eestlane poodiumisõitu tegi.

Kuidagi hästi juhtus see, et peaaegu kõik eestlased sattusid meie ette võistlema, seega oli hea neid seal Eesti lipu ja toetavate hüüetega ergutada. Kuigi peab tunnistama, et meie hääled jäid kindlasti alla austraallastele või brittidele, kes moodustasid publikust vähemalt poole. See ei loe, meie fännidena andsime oma parima ja ka meie suurepärased kangelased andsid vägevaid lahinguid.

Võistluste ajal juhtus see, et olin järsku ümbritsetud suurest hulgast austraallastest. Sander oli läinud just medalitseremooniat filmima ja nii ma seal istusin üksi keset kisavaid kohalikke. Selgus, et Sandri kõrval ennist istunud naise poeg oli just võistlust alustamas ning kogu pere tuli kaasa elama. See, kui toetavad ja emotsionaalsed nad olid, on imetlusväärne. Ja teate mis, Ben, kellele valjuhäälselt kaasa elati, võitis nii tolle neljaminutilise kestvussõidu kui hiljem üheminutilise sprindi. Õhtul nägime telekast veel tema lugu ja tema medalisõitu. Vägev!

See oli väga äge ja emotsionaalne päev ning nähes neid inimesi võistlemas nii nagu nemad seda teevad, oli suurepärane ja inspireeriv kogemus. Ja kindlasti õpetas nii mulle kui Sandrile seda, et allaandmine ei tule kunagi kõne alla ja kui trennis on raske, siis ei hädalda, vaid annad endast parima.

Sellega sai nädalakokkuvõte tehtud ja uued jutud tulevad siis, kui on teiega jälle midagi toredat jagada. Kui teil on endal mingeid mõtteid või küsimusi, millest võiksime teile kirjutada, siis andke teada ja anname endast parima.

PS. Sander tegi meie nädalavahetusest video ka, seega seekord saab lisaks tavalisele positusele varsti ka liikuvat pilti vaadata. Me oleme selles asjas veel algajad, aga me õpime (ja võib-olla edaspidi keset jutustamist ma nii enam palju ei haiguta :D)

K&S