Seekordne ootusaeg enne Austraaliat oli teistmoodi, seekord on kõik teistmoodi.
Enne reisi ei olnud enam ootusärevust, ei tundnud seda õhinat, et kohe on viimane tööpäev, viimased asjatoimetused Eestis ja oleme kannatamatult ootamas oma uut seiklust teisel pool maakera.
Seekord olid viimased nädalad enne minekut täis kurbust, pisaraid ja südamevalu. Seekord ei saanud enam anda memmele lubadust, et aasta pärast näeme, sest nüüd tuleb ta teekonnale kaasa minu kaitseinglina, kes pilvepiirilt valvab, et kõik läheks täpselt nii nagu minema peab. Kõik läheb imehästi, sest ma tean, et ta ei lase tagasilöökidel me teele tulla.
Viimase nädala enne seiklust veetis Sander oma perekonnaga ja meie emaga käisime Dubais hingerahu otsimas, seega aastatega pole midagi muutunud ja perekond on endiselt me jaoks kõige tähtsam.
Me ei ole Sandriga ka seekord kuigipalju rohkem ettevalmistunud, kui ainult ostnud lennupiletid, teinud kindlustuse ja pannud paika, et alustame oma seiklust Sydney'st. Mõttes on, et oleme seal vähemalt aastavahetuseni ja edasi vaatame, mis toimuma hakkab.
Reede hommikul läheme esmalt Sandri täditütre juurde, kelle juures veidi aega peatume. Plaanime võimalikult kiiresti esmased toimingud ära teha ja seejärel hakkame kodu otsima. Kui kodu olemas, siis keskendume töö leidmisele. Aga kõigest sellest, et mida, kuidas ja millal me teeme, saate lugeda juba siis, kui oleme kohal ja uudiseid rohkem on.
Eile õhtul ja täna hommikul olime tegelikult natuke mures ka. Elagu 21.sajand ehk olime mures, sest netis ei saanud check-in'i teha. Hommikune kõne SASi infoliinile ütles ka, et ilmselt peame oma pagasi Rootsis välja võtma ja seal jätkulendudele check-in'i tegema. Poleks midagi hullu olnud, aga piletid ostsime seekord kuskilt uuest kohast ja natuke võttis kõhedaks küll, et asjad päris täpselt teada polnud. Nüüd on kõik hästi, piletid on taskus ja oma kohvri/seljakotiga kohtume Sydney lennujaamas. Praegu oleme veel viimaseid hetki Tallinna lennujaamas, kus mõned maailmanunnud tulid meile head aega ütlema. Saime peaaegu pisarateta hakkama ja oleme jälle kahekesi maailma vastu.
Näeme aasta pärast jälle ja omalt poolt anname parima, et saaksite sellel teekonnal meiega võimalikult palju kaasas olla. Kuid see, kui palju te sellest osa saate, sõltub teist ja sellest, kas jaksate meie blogipostitustega sammu pidada või mitte.
Ärge meid päris ära unustage ja kohtume aasta pärast! :)
K&S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar